Kas teadsite, et must torbikseen on väga maitsev söögiseen, mida mõnikord ka Eestimaa trüfliks nimetatakse? Või et kirbe heinik võib terve pannitäie head seenekastet nii mõrudaks teha, et see süüa ei sünnigi, kuigi heinikud on väga maitsvad.
Nagu juba traditsiooniks saanud korraldab Mustvee raamatukogu septembri algul seenenäituse. Tänavu saab lähiümbrusest korjatud seeni näha veel ka laupäeval Mustvee sügislaada ajal. Siis on näituselaud õue tõstetud. Näituse alal on avatud ka seenekohvik, kus külastajatele pakutakse maitsvat seenepirukat.
Pihkane liimik on väga maitsev
Enamiku seeni on Mustvee raamatukogu naised korjanud naabrite juurest Avinurme vallast.
Väga maitsev söögiseen on Zalekešina sõnul pihkane liimik, mille värvus jääb halli ja pruuni vahele. See seen määrib, läheb ämbris mustaks ja määrib ka teised seened ära. Veel on olemas männiliimikut ja roosat liimikut. Roosa liimiku kübar on roosa.
Must torbikseen kasvab muide igal aastal samal kohal, seeneliha on veidi heledam, õhuke, vürtsika maitse ja meeldiva lõhnaga. Kasvab juulist septembrini leht-, okas- ja segametsades, tihti suurte rühmadena. See söögiseen ei vaja kupatamist, on maitsev värskelt praetuna, suppides, kastmetes ja hautistes.
Zalekešina tunnistas, et üldiselt tunnevad inimesed seeni üsna tagasihoidlikult ning korjata julgetakse seetõttu vaid ainult neid, mida kindlasti teatakse. Nii jõuavad toidulauale enamasti mõned puravikud, kukeseened, pilvikud ning kuuse- , kase- ja männiriisikad. “Ikkagi tasub korjata ainult neid seeni, mida kindlasti tunnete,” soovitas ta.
Praegu saab metsast pomerantspuravikke, kivipuravikke vahepeal ei olnud, kuid nüüd tuleb neid uue hooga. Väga palju on ka kitsemampleid. Neidki ei korjata, sest inimesed ei tunne ära.
Palju karu suuri käpajälgi
Ka üks sapipuravik võib seenesousti ära rikkuda, kuigi tegemist pole mürgise seenega, vaid lihtsalt mõruda eksemplariga. Sapipuraviku tunneb selle järgi ära, et tema vatt on roosa.
Mustvee seenenäitusel on umbes 30 liiki seeni. Seenenäitust käivad vaatamas nii lasteaia- kui ka koolilapsed. Mullu tuli näitust uudistama ka üks abielupaar Jõgevalt. Nad lugesid lehest, et näitusel on ka kitsemampleid ning tõid kaasa oma leitud seened, tuvastamaks, kas ikka on need või ei ole.
Laidi Zalekešina rääkis, et nad on tänavu näinud väga palju suuri karu käpajälgi ja väljaheiteid. Mesikäpp seenelisi veel hirmutanud ei ole. “Tänavu suvel läksime Võtikvere lähedale metsa, seal olid värsked karu käpajäljed. Korjasime seeni, kuulsime, et keegi liigub, oksad praksusid. Olime hirmust paigale tardunud, kui metsast astus välja üks naine. Ta ütles, et elab läheduses ja tuli jalgrattaga seenele. Ta teadis, et sealkandis tegutseb karu,” lisas ta.
HELVE LAASIK
