Aina enam saavad koolilapsed tavapäraste õppetarvete kõrval oma varustuse hulka mõne nutiseadme. Nende soetamisel arutletakse mälumahu, ekraani suuruse, kaamera võimekuse ja muu sarnase üle. Politsei vaatevinklist jagame lisaks seitse soovitust, mida lapsele nutiseadet soetades võiks silmas pidada.
Suhtlus “uute sõpradega”. Nutiseadmed võimaldavad mitmel erineval moel luua ühendusi inimestega igast ilmaotsast. Paljude toredate kontaktide kõrval tuleb aga alati silmas pidada, et kõigi “uute sõprade” kavatsused ei pruugi olla nii head nagu esiti välja paistab. Suur risk võetakse, kui anonüümsetele vestluspartneritele jagatakse enda kohta isiklikku infot nagu elukoht, nimed, kontaktid, vanemate töökohad. Kui keegi võõras peaks lapselt sellist teavet küsima, oleks mõistlik juhtunu osas konsulteerida juba veebikonstaabliga.
Pildistamine. Selgitage lapsele, millised ohud võivad kaasneda sobimatute fotode tegemisega. Näiteks enda paljalt või napis riietuses pildistamine ja piltide internetti laadimine toob kaasa tagasipöördumatu kahju, alandamise ja kiusamise. Rääkige, et kohatu on ka oma kaaslastest teha ning internetti riputada fotosid, mis võivad neid solvata ja kurvastada.
Rakendused ehk äpid. Ettevaatlik tuleb olla erinevate äpide allalaadimisega, sest lisaks pahavarale võivad mõnega kaasneda ootamatult suured kulutused.
Hind. Koolikeskkonnas kipuvad nutiseadmed “ära jalutama”. Olgu põhjuseks siis näiteks lapse hajameelsus või pahatahtlik vargus. Halbade üllatuste vältimiseks tuleks nutiseadmeid hoida alati enda juures ning pigem otsustada mõistliku või isegi odava hinnaga nutiseadme kasuks. Oluline on seegi, et mida suurem on nutiseadme ekraan, seda halvem on lapsel hoida seda enda juures. Seega pannakse nutiseade aknalauale, pingile, isegi sõbra kotti ning hilisemalt on tükk tegu seadme ülesleidmisega, kui see üldse õnnestub. Suured hinnalisemad nutiseadmed jäävad paremini silma ka varastele.
Vastupidavus. Maha pillatud ja “ämblikuvõrguks” muutunud nutiseade on tuttav teema ilmselt ka täiskasvanutele. Koolis vahetunni ajal ringi jooksvate laste käes on aga nutiseadme purunemise oht veelgi kõrgem. Politsei poole pöördutakse sellistel juhtudel tihemini kaebusega, et nutiseade on kahjustusi saanud mõne kaasõpilase ettevaatamatusest. Erandlikud on siiski juhud, kus keegi teise nutiseadme tahtlikult vastu põrandat puruks on visanud. Igasuguste ebameeldivuste ennetamiseks võiks seetõttu eos eelistada tugevama korpusega nutiseadmeid ning kasutada kaitseklaase ja -ümbriseid, mis põrutuse enda peale võtaksid.
Laetud aku. Lapsevanema jaoks on see üks hirmutavamaid hetki, kui ta ei saa last telefonitsi kätte. Ka politsei on aidanud lahendada üksjagu juhtumeid, kus laps ei ole koolist koju jõudnud, asukoht on teadmata ning telefon välja lülitatud. Hiljem selgub, et meelerahu võttis just see sama telefon, mille aku tühjaks sai. Iseenda südamerahu tagamiseks tuleks soetada lapsele korraliku akuga telefon, vajadusel sellele lisaks ka akupank. Veel enam, kui midagi peakski juhtuma, on lapse üks esimesi õlekõrsi telefon, millega vanematelt kohe abi küsida.
Turvakood ja turvakontroll. Üldjuhul ei kasutata laste nutiseadmetesse sisselogimiseks paroole. Kui seade satub võõrastesse kätesse, on kõik fotod, automaatselt käivituvad rakendused, sisselogitud kontod ja muu isiklik teave kliki kaugusel ka sellest, kelle kavatsused ei ole head. Nii varastatakse laste mängukontodelt raha või saadetakse näiteks ebasobivaid kirju ja kommentaare. Lisaks turvakoodile on soovituslik, kui lapsevanem vaatab vähemalt korra kuus koos lapsega nutiseadme üle ning veendub sellise „turvakontrolli“ käigus, et sealse tegevusega lapsele mingisugust ohtu ei kaasne.
MAARJA PUNAK, PPA veebikonstaabel
