Möödunud pühapäeval avati Põltsamaal galeriis pART Jevgeni Zolotko ruumiinstallatsioon „Hall signaal“.
Näituse n-ö esimene vaatus toimus mäletatavasti Tallinnas galeriis Vaal läinud aasta oktoobris-novembris nelja osalisega: Jevgeni Zolotko — uurija, leiutaja; Toomas Mikk — arhivaar; Jaan Lüsi — lektor, Kiwa — Musta Karbi avastaja, projekti kuraator.
Kui Vaalas esitasid neli autorit vähemalt viis erinevat mudelit hallist signaalist ehk info hajumisest pikal teekonnal (juhuslikust/ebateadlikust?) saatjast (juhusliku/ebateadliku?) vastuvõtjani, siis ka pARTis ei piirdu Zolotko ühe näidissüsteemiga, vaid annab kõrvale n-ö duubli. Samas näib, et erinevalt Vaalast, kus eri süsteemid ei soodustanud (ei pidanudki soodustama?) läbiva printsiibi mõistmist, on pARTi lavastus siiski vastutulelikum. Põltsamaa väljapanek on Zolotko halli signaali kontseptsiooni täpsustus, väljapuhastus ja võimendus.
NIKHi akumulaatoritest laetud/mittelaetud tühja („põrmus“ oleva?) kõrgendiku ja neile vastu asetatud retortide (selle sõna kahest tähendusest on antud juhul ilmselt süsteemi tõhusamaks mittefunktsioneerimiseks parem ingliskeelne ’tabav vastus’) ühendprotsesse (milles ühenduslüliks endiselt Kiwa asendamatu Must Karp) selgitab/täiendab esimese kloon-koera Dolly mänguväljaku projekt.
Kummalisel kombel näib kristalliseerunud jätkuvariant siiski mitte sammugi kaotanud olevat oma ambivalentsis. Ehkki probleem on (alg)otstarbe ja selle rakenduse, sh (kaasaegse kunsti) teose ja selle mõistmise (interpreteerimise?) — ehk fundamentaalsemalt: teo ja sõna — adekvaatse suhte duchamplikus tühistumises, mis mudeldatakse vaatajale vähemalt kahel erineval otstarvet ja resultaati väänaval moel, ja sellega peaks nagu kõik selge ja lõplik olema, siiski ei ole see nii.
Lisaks puht-intellektuaalsele valemile, mis on küll vaataja jaoks tehtud visuaalselt elavaks ja nähtavaks, aukartustäratavalt ruumi täitvaks, halliks laborlikuks mõtte-labürindiks, mille protsesside aktiivsust simuleerivad/jälgivad arvukad projektsioonid seintel ja ekraanidel, näib nähtamatult vihjatud olevat tervele reale muudelegi inimdraama võimalustele. Vähemasti flirdib nendega intensiivselt saatetekst. Sealjuures jääb lahtiseks, kas tegemist on „Malevitši filosoofi“ Nikolai Fjodorovi uue inimese projekti apoloogia või kriitikaga või hoopis vajaliku näitajana valemis ärakasutamisega.
Zolotko ruumiinstallatsioonis tekib intellektuaalsuse ja emotsionaalsuse seletamatu pingestatud liit.
Hall signaal ootab kommunikatsiooni kuni 6. märtsini.
KAIRE NURK
