Jõgeva linnaraamatukogu direktor Sirje Narits paneb kolmkümmend aastat peetud ameti tuleval nädalal maha, sest on veendunud, et juhitoolil peaks istuma temast noorem inimene. Tõsi, päris koduseks ta jääda veel ei kavatse, vaid soovib jätkata tavalise raamatukoguhoidjana.
Sirje Narits on sündinud ja kasvanud Põltsamaal. Pärast keskkooli lõpetamist läks ta Viljandi kultuurharidustöö kooli, millest nüüdseks on välja kasvanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, raamatukogundust õppima. Ta oleks võinud otsustada ka aianduse kasuks, mis talle huvi pakkus, ent pinginaaber Nelli soovis raamatukogundust õppida ja õhutas Sirjetki sama eriala valima. Et raamatud ja lugemine olid Sirjele alati meeldinud, võttiski ta pinginaabri nõu kuulda. Nendega koos läks Viljandisse õppima ka paralleelklassi tüdruk Tiina.
“Ja me oleme kõik endiselt raamatukogutööl: mina Jõgeva linnaraamatukogus, Nelli Orgmaa Jõgeva maakonna keskraamatukogus ja Tiina Kull Põltsamaa valla raamatukogus,” ütles Sirje Narits.
Kui Viljandi kool läbi sai, suunati Sirje tööle Voldi ehk praegusesse Tabivere raamatukogusse. See asus tollal külanõukogu kantseleiga ühe katuse all vanas madalas puumajas. Ruumid olid kehvakesed, aga raamatukogu enda kohta ei saanud midagi halba öelda.
“Mul oli lihtne alustada, sest minu eelkäija, pensionile siirdunud Leida Mäesepp oli raamatukogu väga heas korras hoidnud. Mul ei tulnud midagi ümber korraldama hakata, vaid lihtsalt inimestega tuttavaks saada,” meenutas Sirje Narits.
Tema sõnul oli raamatukogutöö tollal mõnevõrra teist nägu kui praegu: tööplaani koostamine oli kohutavalt tähtis ja rahvast tuli teavitada sellest, kuidas elu meie suurel kodumaal “kongressist kongressini” kulgeb. Nii et väike poliitiline mekk oli raamatukogutööl man. Aga kohaliku kultuurimajaga, mida juhtis siis Eduard Põldsam, tekkis kohe hea koostöö ning üheskoos hoolitseti selle eest, et rahvas targemaks saaks ja et inimestel huvitav oleks.
Nagu aprillinali
Kaks aastat pärast Tabiverre kolimist sai Sirjest perekonnainimene ning varsti sündisid tütar Piret ja poeg Heiki. Et abikaasa Arnold oli ametis Jõgeval ja siin oli võimalik ka lapsed lasteaeda saada (Tabiveres aiakohti ei jätkunud), kolisid Naritsad 1981. aastal Jõgevale. 1. aprillil 1981 ehk enam kui 45 aastat tagasi sai Sirje Naritsast Jõgeva linnaraamatukogu töötaja.
“See oli, jah, nagu väike aprillinali,” ütles Sirje oma tööle asumise kuupäevale viidates ja lisas, et toonane linnaraamatukogu juhataja Jelizaveta Siimer oli teda tegelikult juba ammu Jõgevale oodanud, sest tal oli üht töötajat juurde vaja. Raamatukogu asus toona Jõgeva kultuurimaja teisel korrusel.
“Väike ärevus oli sees küll, kui külaraamatukogust suuremasse linnakogusse tulin, ent kolleegide sõbralikkus võttis ruttu pinged maha,” meenutas Sirje Narits. “Tööd oli Jõgeval muidugi rohkem kui Tabiveres: mõnel pingelisemal päeval tuli kakssada-kolmsada laenutust vormistada. See tähendas tollal seda, et lugejakaardile tuli kirjutada laenutatava raamatu autor, pealkiri ja inventarinumber. Sellistest kirjutamise tipp-päevadest on mul praeguseni säilinud väike lohuke parema käe ühel sõrmel.”
Säärast mehhaanilist tööd pole õnneks enam ammu teha vaja, sest nüüd käib raamatute laenutamine digitaalselt: raamatukoguhoidja “piiksutab” vöötkoodiga varustatud raamatud koodilugejaga läbi ning laenutus ongi vormistatud.
“See aeg, kui arvutid raamatukogusse tulema hakkasid, oli väga põnev,” meenutas Sirje Narits. “Algul me muidugi kartsime neid ja arvasime, et ei saa nendega iialgi sinasõbraks, aga tagantjärele ajab toonane hirm infotehnoloogia ees ainult muigama.”
Ent enne, kui arvutiajastu linnaraamatukogusse saabus, juhtus seal veel mitu olulist asja. 1986. aastal näiteks see, et Jelizaveta Siimer otsustas juhataja ameti maha panna ning Sirje Naritsast sai tema mantlipärija. 1996. aastal kolis linnaraamatukogu aga oma praegustesse ruumidesse, kus varem oli asunud lasteaed.
“Kultuurimajas oli küll selles mõttes vahva, et sealsete töötajatega oli kogu aeg tihe läbikäimine, aga ruumikitsikus oli nii suureks kasvanud, et suuremale pinnale kolimine oli hädavajalik,” tõdes Sirje Narits.
Tal on veel hästi meeles kolimisaeg, mil suured raamatuvirnad kõrgusid põrandal ja aknalaudadel ning raamatukogutöötajad oma pereliikmedki appi palusid, et kirjavara uude kodusse toimetatud saaks. Kui algul tundus uus maja vaat et liigagi suur, siis viie aasta pärast hakkas sealgi kummitama ruumipuudus.
Näitused ja ööraamatukogu
“Trükitavate raamatute valik läks üha suuremaks, lisaks sellele saime väliseestlastelt kingituseks piiri taga ilmunud eesti kirjandust,” meenutas Sirje Narits.
Uude majja kolides paisus linnaraamatukogu kollektiiv kaheksaliikmeliseks. Ka lugejate ja laenutuste arv kasvas hüppeliselt. Sirje Narits nimetabki esimesi aastaid uues majas lugemisbuumi ajaks. Ning tänu sellele, et ruumi ja tegijaid oli rohkem, hakkas raamatukogus toimuma tunduvalt rohkem sündmusi, kui varem. Tekkisid ka võimalused nende tarvis projektiraha taotleda.
“Jaana Koppel ja Ene Sööt on meil näiteks väga tublid ürituste korraldajad,” sõnas Sirje Narits.
Kunstinäituste traditsioon sai alguse siis, kui raamatukogus oli tööl Jõgeva kunstiühingusse kuuluv Heli Järv. Heli on nüüd tööl Betti Alveri muuseumis ja kunstiühingust pole midagi kuulda, ent kunst on raamatukogusse jäänud.
“Meie lugejatele meeldib see, et meil pidevalt näitused toimuvad. Paljud suisa küsivad, mis näitus järgmisena tuleb ja millal see avatakse,” ütles Sirje Narits.
Koos Betti Alveri muuseumiga on linnaraamatukogu aastaid korraldanud omaloomingukonkurssi “Betti Alveri jälgedes”, millel osaleb kohalike autorite kõrval üha rohkem teiste maakondade “sahtlisse kirjutajaid”. Kõige rohkem tõmbab aga viimasel ajal rahvast kokku ööraamatukogu, mille programmis on ühendatud kirjandus, kunst ja muusika. Ööraamatukogu peetakse mai lõpus Jõgeva linna päevade aegu ning päris mitmel aastal on linnaraamatukogu aknal kasvav öökuninganna just kultuurihuviliste “unetute” saabumise ajaks avanud mõne oma vapustavalt kaunitest õitest. Tänavu jõudis ööraamatukogu kümnenda toimumiskorrani.
Kahekümne aasta jooksul, mil linnaraamatukogu oma praeguses kodus olnud on, on majas tehtud mitmesuguseid ümberehitusi ja ümberkorraldusi. Näiteks täiskasvanute lugemissaal jäi vahepeal kitsaks ja koliti teisele korrusele suuremale pinnale. Endisse lugemissaali seati aga sisse internetipunkt, mis varem oli surutud venekeelse fondi napile pinnale.
“Kui me kunagi arvasime, et avaliku internetipunkti vajadus kaob varsti ära, sest kõik hangivad endale koju internetiühendusega arvuti, siis tegelikkuses pole internetipunkti kasutajate arv märkimisväärselt kahanenud,” ütles Sirje Narits.
Paljud arvavad, et kui raamatukogudele piiramatult teavikute ostu raha anda, siis oleks kõik nende probleemid lahendatud.
“Jah, muidugi oleks tore, kui me võiksime osta kõike, mida tahame, aga teisest küljest tekitaksime nii endale probleeme juurde,” tõdes Sirje Narits. “Kui meie aktiivsem lugejate ring on ühe või teise raamatu läbi lugenud, siis jääb see riiulile seisma, olgu see kuitahes huvitav. Ruumi on meil aga napilt, nii et nüüd soetame me ka loetavamaid raamatuid ühe või kaks eksemplari, mitte kolm-neli, nagu varem. Lugejatel tuleb lihtsalt kannatlik olla ja end aegsasti soovitud teose lugemisjärjekorda panna.”
Raamatukogutöötajad teavad üsna hästi, mida nende alalised kliendid loevad: keda huvitab ajalookirjandus, keda elulood, keda armastusromaanid, keda kriminullid, keda ulmelood ja keda vampiirijutud. Aga mida loeb kauaaegne raamatukogudirektor ise?
“Loen hea meelega põnevus- ja kriminaallugusid. Palju häid raamatuid olen leidnud Nüüdisromaani sarjast. Armastan ka luulet,” ütles Sirje Narits ja lisas, et raamatute lugemiseks näpistab ta aega öö- ja varastest hommikutundidest. Töö ajal lugemiseks küll aega ei jää.
“Raamatukogugeen”
Raamatukogutöö mõne teise ameti vastu vahetamine pole kauaaegsel direktoril mõttessegi tulnud.
“Raamatukogus on mul alati olnud väga head, tublid ja põnevate harrastustega kolleegid ning lisaks veel sõbrad-raamatud riiulitel,” kiitis Sirje Narits. “Ka linnavalitsuse toetus on teinud töö lihtsamaks. Mõnikord on tulnud meie vajaduste tõestamisega küll vaeva näha, aga lõpuks oleme saanud enam-vähem kõik, mida tarvis.”
Nagu öeldud, kummitab Jõgeva linnaraamatukogu taas ruumipuudus ning sedakorda on asutusel lootust saada päris uus hoone: see on planeeritud ehitada Rohu tänavasse.
“Meie ei tahaks tegelikult praegusest paigast kuhugi minna, aga ruumi on juurde vaja,” ütles Sirje Narits.
Abikaasa Arnoldiga, kes töötab maanteeametis, on ta nüüdseks ühist teed käinud 42 aastat.
“Kui kõrval on nii hea ja mõistev inimene, nagu minu abikaasa, siis pole üldse keeruline nii kaua koos olla,” ütles Sirje Narits.
Tütar Piret on astunud ema jälgedes. Temagi õppis Viljandis raamatukogundust ning töötab praegu Jõgeva linnaraamatukogu lasteosakonnas. Isegi Sirje minia on raamatukogutöötaja, ainult et Tartus. Kas “raamatukogugeen” lööb välja ka järgmises põlvkonnas, on vara öelda, aga rõõmu on Sirje ja Arnold Naritsal oma viiest lapselapsest igal juhul: tütar Piretil on kaks tütart, poeg Heikil kaks tütart ja poeg.
Sirje Naritsa hobiks on metsas marjul ja seenel käimine.
“Kui puugihirmu poleks, siis ma ei tulekski marja- ja seeneajal metsast välja,” ütles Sirje naljatamisi.
Igal aastal püüab ta korra ka kodunt natuke kaugemal käia. Tänavune reis viis ta näiteks Iirimaale. Kuni jalad kannavad, tahaks ikka veel maailma näha.
Kunagi lubas Sirje kolleegidele, et lahkub direktori kohalt niipea, kui pensioniikka jõuab, ent see aeg tiksus tal täis tegelikult juba kaks aastat tagasi.
“Olen isegi oma sõnu söönud, aga kauem ma seda teha ei taha,” ütles Sirje Narits. “Seda enam, et haldusreformi ja uue hoone näol on tulemas suured muutused ja neis peaks kaasa rääkima inimene, kes raamatukogu kauemaks juhtima jääb.”
Linnaraamatukogu direktori koha võtab 1. septembril üle senini lugemissaalis töötanud Meeri Remmelg.
“Mul on hea meel, et uus direktor tuleb oma majast, on oludega tuttav ning teab siinseid muresid ja rõõme,” ütles Sirje Narits.
Päriselt koju ei taha siiski jääda temagi. Ta jätkab raamatukogus, aga mõnes rahulikumas ametis kui direktori oma. Nii et lugejail ei maksa üllatuda, kui senine direktor neid ühel heal päeval laenutusleti tagant tervitab.
“Sealt ma alustasin ja miks ma ei võiks siis seal ka lõpetada,” ütles Sirje Narits.
Sirje Naritsa elukäik
* Sündinud 2. märtsil 1952 Põltsamaal
*Lõpetanud 1970 Põltsamaa keskkooli ja 1972 raamatukogunduse erialal Viljandi kultuurharidustöö kooli
* 1972-1978 Voldi ehk praeguse Tabivere raamatukogu juhataja
* 1981-1986 Jõgeva linnaraamatukogu vanemraamatukoguhoidja
* Aastast 1986 Jõgeva linnaraamatukogu juhataja, aastast 2008 direktor
* Perekond: abikaasa Arnold, lapsed Piret (40) ja Heiki (38) ning lapselapsed Laura Eliise (11), Eleliine (10), Hiie Haldja (9), Uku Kaaren (7) ja Iti Kaarin (7)
Ene Sööt, kolleeg:
Sirje on soe ja südamlik inimene. Ta ei ole kunagi suhtunud oma töötajatesse kui alluvatesse, vaid kui võrdväärsetesse kolleegidesse.
Sirje kabineti uks on alati lahti – lähed mööda ja näed ikka rõõmsat nägu. Sirje ise on öelnud, et kui uks lahti, siis kandub ka raamatukogu tööõhustik temani, kabinetivaikus talle ei sobi.
Ka Sirje südameuks on meile alati avatud ‒ ta on väga hooliv, abivalmis ja empaatiline. Oma muredega saab alati tema poole pöörduda ja oma rõõme jagame temaga nagunii. Ka probleemsed kliendid suudab ta maha rahustada.
Sirje töökuse iseloomustamiseks võib tuua ühe tema põhimõtte – õhtuks töölaud alati puhtaks, oma päevategemised lõpetada või panna asjad nii, et hommikul on kohe hea alustada.
Sirje peab meeles kõikide tähtpäevi ja suudab meile väikeseid üllatuspidusid organiseerida, kasvõi kevade saabumise puhul. Kodus on Sirje hasartne tugitoolisportlane, ükski suurvõistlus ei jää vaatamata, eriline lemmik on iluuisutamine. Tubased huvid on ka ristsõnade lahendamine ja krimkade lugemine. Aga seeneajal on Sirje metsas ja hiljem saame meiegi tema seenehõrgutisi maitsta.
Ühed kõndivad asjad, mis kogu aeg kohta vahetavad ja mida Sirje ei suuda leida, on tema prillid. Oleme neid leidnud raamaturiiulist ja mõne töötaja laua pealt. Vahel otsin ka mina oma prille ja siis selgub, et need on juba Sirje nina peal.
Kui Sirjet ühe sõnaga iseloomustada, siis on kõige kohasem sõna “emalik”.
RIINA MÄGI
