Maanteeameti peadirektor on majandus- ja kommunikatsiooniministri vaikival heakskiidul teavitanud Eesti avalikkust ümberkorralduskavast, mille sisuks on avalike teenuste ja töökohtade koondamine Mandri-Eestis nelja keskusesse.
Peadirektori selgituste kohaselt hoitakse selle ümberkorraldusega kokku 850 000 eurot aastas, likvideeritakse korruptsioon, tõstetakse teenuse kvaliteeti ja keskustesse tööle jäävate ametnike palkasid, parandatakse liiklusohutust ja eksamineerijate kvaliteeti, likvideeritakse järjekorrad ning suurendatakse ameti efektiivsust. Lihtne ja geniaalne!?
Aitab veelgi kiirendada linnastumist
Jõgevamaa elanikele tähendavad ümberkorraldused, et sõidueksameid tuleb sooritada Tartus või Rakveres ning seal hakkavad õppesõidutunde korraldama ka autokoolid. See suurendab juhilubade taotlejate rahalisi kulutusi ja ajakulu ning suurendab autokoolide tasusid. Töö ja õppimise kõrvalt autokoolis käimine muutub korralduslikult keerulisemaks.
Lühidalt tähendab see, et väljaspool nelja keskust elavad inimesed ja tegutsevad autokoolid seatakse ebavõrdsesse olukorda ja nende võimalused juhilubade taotlemisel ja koolitamisel halvenevad. Maanteeameti ümberkorralduskava annab selge konkurentsieelise nelja keskuse autokoolidele ning võib viia autokoolide sulgemiseni maakonnakeskustes, mistõttu koonduvad ka need töökohad maapiirkondadest keskustesse.
Eestis tegutsevad kutseõppeasutused, kus mõne eriala õppekava kohaselt korraldatakse ka sõiduõpet. Need koolid peavad oma õppetöö ümber korraldama ja taotlema haridus- ja teadusministeeriumilt täiendavat rahastamist seoses suurenevate kulutustega. Rahalise kokkuhoiuga jagatakse kulutused lihtsalt ümber maapiirkondade elanike ja autokoolide (ka kutseõppeasutuste) õpilaste taskutesse.
Maanteeameti peadirektor väidab elutargalt, et linnastumisele ei ole võimalik vastu võidelda mistahes administratiivsete otsuste või tegudega. Aga peadirektoril tundub puuduvat kogemus, et vastupidine on küll võimalik ja linnastumisele on võimalik kaasa aidata administratiivsete otsuste ning tegudega, mille ehedaks näiteks on maanteeameti ümberkorralduskava.
Ümberkorralduste osas kriitiliselt meelestatud inimeste teadmised olevat pärit minevikust ja täna olevat ka riigiametitel ja organisatsioonidel hoopis uued väljakutsed.
Lähtutakse ametkonna, mitte inimeste huvidest
Tore, et meie hulgas on inimesi, kelle teadmised pärinevad tulevikust. Aga kartmata jääda vanameelseks arvan siiski, et kavandatud ümberkorraldused ei täida väljaöeldud eesmärke. Peamine põhjus on just see, mida väidab ka peadirektor ise – meie ühiskond pole nii rikas. Õige, meie ühiskond pole nii rikas, et “ära seedida” maanteeameti ümberkorraldusi, mis lähtuvad ametkonna huvidest ja rahakotist, mitte inimeste omadest. Riik ja ametkonnad peaksid olema inimeste jaoks, mitte vastupidi. Oluline on näha ühiskonda tervikuna ja inimesest lähtuvalt, mitte tallata kitsast ametkondlikku rada. Kahjuks peab tõdema, et tegemist ei ole lihtsalt halvasti kommunikeeritud hea asjaga, vaid kitsalt pealinlikust ja ametkondlikust mõttelaadist kantud eluvõõra ümberkorraldusega.
Arengukavad kui ilukirjanduslik lugemisvara
Maanteeameti ümberkorralduskava on vastuolus Eesti regionaalarengu strateegiaga, haldusreformi ja kavandatava riigireformi eesmärkidega ning maakondlike arengukavadega, mis on heaks kiidetud ministrite või valitsuse poolt. Selles valguses jääb mulle mõistetamatuks asjaomaste ministrite ükskõikne suhtumine maanteeameti kavadesse. Näiteks on siseminister oma käskkirjaga kinnitanud Ida-Virumaa tegevuskava, kus nähakse ette riigiasutuste suurema esindatuse maakonnas. Maanteeameti esialgne ümberkorralduskava aga kaotab ka Ida-Virumaal riiklike sõidueksamite sooritamise võimaluse? Riigihalduse ministri koostatud riigivalitsemise reformi kolmest eesmärgist esimeses on kirjas, et kasutajate vajadustele vastavad avalikud teenused on kättesaadavad kogu Eestis.
Valitsuse kinnitatud Eesti regionaalarengu strateegia näeb ette teenuste hea ruumilise kättesaadavuse ja avaliku sektori töökohtade regionaalse hajutatuse. Seda loetelu võiks jätkata. Kui Eesti riigi ametite töö ümberkorraldamisel ei lähtuta kinnitatud põhimõtetest, siis on põhjust valitsuse liikmetelt küsida – kas arengukavad on lihtsalt ilukirjanduslik lugemisvara või on täitevvõimu juhtimine valitsuse liikmetelt üle antud ametite peadirektoritele?
Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas otsustasime mitu aastat tagasi, et kõik ametid ja inspektsioonid peavad osutama teenuseid ja olema esindatud kõikides Eesti maakondades ilma eelarves erandeid tegemata. See oli juhindumiseks kõikidele allasutustele oma töö korraldamisel.
Sellise töökorraldusega on võimalik suurendada ka efektiivsust, kui rakendatakse nüüdisaegseid juhtimisalaseid teadmisi ja tehnilisi võimalusi ning lähtutakse kodanikukesksest mõtlemisest. Keskkontorites täidetavate ülesannete osaline üleandmine maakondlikele büroodele ja ametnikele võimaldab säästlikku töökorraldust ning säilitab teenused ja töökohad maakondades.
Kui maanteeamet ei suuda tagada avalike teenuste kättesaadavust maakondades, siis tuleb ameti juhtidel vaadata peeglisse ja teha tõepoolest tulevikku suunatud samm – astuda tagasi. Kui peadirektor ise seda ei mõista, võiks minister sellele kaasa aidata.
Eesti on parlamentaarne riik, kus seadusi võtab vastu riigikogu. Kui täitevvõim ei lähtu töö korraldamisel enda poolt kinnitatud arengukavadest ja põhimõtetest, siis on võimalik ka parlamentaarne sekkumine. Ma ei pea heaks seadusloome praktikaks, kui riigikogu hakkab reguleerima seaduse tasemel täitevvõimu sisemist töökorraldust, aga kui kodanike, ettevõtjate, omavalitsusjuhtide, maavanemate ja riigikogu liikmete kattuvad ettepanekud ei leia mõistmist, siis tuleb need seadusesse sisse kirjutada.
Loodan, et maanteeamet vaatab oma ümberkorralduskava siiski kriitilise pilguga üle ja me saame alustada haldus- ja riigireformi positiivsete sammudega.
HELIR-VALDOR SEEDER, riigikogu aseesimees, põllumajandusminister 2007-2014
