See polnudki nii ammu, kui meie teedel liikusid veel žaporosetsid, moskvitšid, žigulid, volgad ja teised nõukogude autotööstuses toodetud masinad. Moskvitšeid ja žigulisid võib vahel harva veelgi teedel liikumas kohata. Möödunud laupäeval esitleti vana tehnikat Pajusis.
Seekordsel Pajusi vanatehnika päeval domineerisid volgad ja žigulid, neist enamik pärines nõukogude perioodi viimasest aastakümnest.
“On Volga uhke kaunitar…ˮ
Volgade ja žigulidega ühes rivis seisnud masinate hulgas püüdis kõige enam pilku Tallinna linnapea ülesandeid täitvale Taavi Aasale kuuluv Volga GAZ-21, mis on väljanägemiselt hoopis teistsugune võrreldes uuema põlvkonna Volga GAZ-24-ga.
Taavi Aas lausus, et tema sai selle auto jälile Sillamäel. Auto on registrisse kantud 1966. aasta 2. jaanuaril, mille põhjal võib järeldada, et masin on valmistatud 1965. aastal.
Taavi Aas märkis, et see Volga on sama vana nagu ta isegi ja leidis ta selle ajalehekuulutuse kaudu. Tegelikult oli tema sooviks osta endale Pobeda, aga saadaval olnud Pobedade hind oli tema jaoks liialt kõrge.
Sillamäelt ostetud Volgal, mille omanikuks ta aasta tagasi sai, tuli ainult peapump välja vahetada, salongis polstrit parandada, uus rool paigaldada ja mõned nupud vahetada. Tagantjärele tõdes Aas, et see on tema jaoks igati õnnestunud leid. 50 aasta vanuse auto kohta on see masin väga hästi säilinud. Vana auto omanikuna arvas ta, et tänapäevastest masinatest pole 50 aasta pärast vist enam midagi alles. See Volga oli vahepeal kuu aega Tallinnas “komandeeringus”, aga põhiliselt võib Taavi Aasa selle Volgaga siiski Põltsamaal liikumas näha.
Kellele meeldib Volga, kellele Olga
Volga GAZ-24-ga vanatehnika päevale tulnud Leo Tõnson lausus, et see auto on pärit Peipsi äärest Raja külast. Selle 1986. aastal valmistatud Volga omanikuks sai Tõnson aasta tagasi. Uuenduskuuri mõttes on tegemist alles “nõelasilmast” tulnud masinaga, sest Pajusi vanatehnika päev oli auto jaoks n-ö esimene väljasõit.
Leo Tõnsoni sõnul tekitasid igatsuse Volga järgi kolhoosis töötatud aastad, mil ta kolme sellise roolis sai olla. Ühelt poolt oli see Volga ostes küll komplektne, aga masinat lahti võtma hakates jäi selle kerest järele vaid katus, üks uks ja pool põhja. Ka mootorile on tehtud põhjalik remont, samuti käigukast välja vahetatud. Salongi sisu on täielikult taastatud.
Leo Tõnsoni sõnul on igal alal olemas teatud hulk fanaatikuid, kelle abiga saab vajalikke varuosasid ja vajalikku infot. Mitmeid Volgale vajaminevaid asju on ta Pihkvast toonud.
Värvi poolest on see masin algset värvi. Leo Tõnson püüdis Volga taastada võimalikult originaali lähedasel kujul. Tõnsonil hakkab varsti pensionipõlv kätte jõudma ja ta usub, et saab siis, vabadust omava inimesena, sellest masinast tõsist rõõmu tunda. Mõnele Volga omanike kokkutulekule plaanib ta samuti osalema minna. Pereliikmed suhtuvad Leo Tõnsoni hobisse mõistvalt, kuigi oma teisele poolele ütleb ta vahel naljatades, et lähen nüüd oma Olga juurde.
Žiguli sobib noorele esimeseks autoks
Vanaisa VAZ 2106-ga vanatehnika päevale tulnud Kaur Terep ütles, et kunagi käis neil selle 1986. aastal toodetud autoga külas Tallinnas elav vanaisa. Siis jäi see pikemaks ajaks seisma Tallinna garaaži, mis polnud masina jaoks üldse turvaline asukoht. Nii otsustasid nad isaga vanaisa auto Põltsamaale toimetada.
Kaur Terepi isa märkis, et pojale sobib see hästi esimeseks autoks. Noormehe enda sõnul on tõesti hea, et ta saab sellele masinale ise käed külge panna ja nii autoehitust tundma õppida. Koos isaga nad selle masina paari kuuga uuesti töökorda putitasid ja liiklemiskõlbuliks muutsid. Kaur Terep püüab selle autoga võimalikult vähe sõita, kuid sellest soovist ta palju kinni pidada ei suuda, sest noore inimesena on tal ringiliikumist päris palju.
Pilkupüüdev hübriid kui nostalgialaks
Aastal 1969 valmistatud GAZ-69 A-ga oli vanatehnika päevale tulnud Tarmo Maasen. Omal ajal sõidutas Tarmo nõukogude armees Volgaga kindralit. Lisaks sellele oli kindralil olemas ka GAZ 69, millega jahil käidi. Sellest ajast on sellise masina vari teda saatnud.
Paar aastat tagasi jõudis Tarmo Maasen otsusele, et tahab endale GAZ 69 saada. Tööalaselt suhtleb ta paljude klientidega ja paar aastat tagasi tehtud suure hulga telefonikõnede peale sai ta 33. kõnele vastuse, et Põlvamaal Ahja kandis on niisugune auto olemas. Mees otsustas selle ära tuua.
Kere on masinal küll originaalselt taastatud, kuid üldiselt võis selle masina vrakki ikka täielikuks utiiliks nimetada. Mootor on võetud GAZ 24-lt, mis tuli sinna mahutada väga täpselt, sest ruumi oli üsna napilt. Aastaga sai utiilist esinduslik masin, mis on kokku pandud 13 erinevat marki masina osadest. Ka katus pole päris selline nagu sama tüüpi masinatel, mida rahvasuus Villiseks nimetati. Tänu võimsale 2,5 liitrisele mootorile võib sellega sõita vabalt ka kiirusega 100 kilomeetrit tunnis.
Kännuvints muutis töö lihtsamaks
Restauraator Karl Käärik oli kohale tulnud Eesti Põllumajandusmuuseumile kuuluva eelmise iseseisva Eesti Vabariigi ajal Rakveres toodetud kännuvintsiga. Karl Kääriku sõnul saaks see 200 kordse võimendusega vints päris korraliku suurusega kännust jagu. Mehe sõnul oli enne tükk tegemist, kui selle tõsiselt roostetanud vintsi rattad liikuma sai.
Pajusi vanatehnikapäeval nähtud sõiduriistadest tuleb juttu ka järgmise nädala lehtedes
TOOMAS REINPÕLD
