Jõgeva valla noorsootöö vanemspetsialisti Laidi Graueni pöörane ettevõtmine andis juulikuu viimasel nädalal kahekümnele valla noorele võimaluse saada malevas oma esimene töökogemus.
Kui Siimusti noorsootöötaja Laidi Grauen neli kuud tagasi vallavalitsuses tööd alustas, oli tal soov noortele midagi ägedat teha. Samal ajal avaneski võimalus kirjutada Eesti Noorsootöö Keskusele projekt töömaleva korraldamiseks.
Uljuses ette võetud maleva organiseerimine oli üksjagu raske – palju paberimajandust ning läbirääkimisi noortele sobilike töökohtade leidmiseks. Noorsootöötaja tunnistas, et projekti kirjutamise viimasel paari nädalal tuli valada üksjagu verd, higi ja pisaraid. “Kui maleva ettevalmistused olid tehtud, siis noortega töö tegemine oli suur rõõm. Terve töömaleva jooksul ei puudunud mitte ükski noor mitte ühtegi tundi,” tunnistas noorsootöötaja.
Nüüd tagasi mõeldes kinnitab Laidi, et järgmisel aastal oleks päris tore jälle malevat korraldada. Ta selgitas, et igast valla piirkonnast – Siimustist, Vaimastverest, Laiuselt, Kuremaalt ja Jõgeva alevikust –, valiti neli noort, kes pidanuks oma kodukohas tööle asuma. “Arvasin, et nelja noort on lihtsam ühte kohta tööle saada kui kahtekümmet,” rääkis Laidi. Kuid töökohtade otsimisel selgus, et tööandjad pelgavad alaealist palgata. Siis tulid algsed optimistlikud plaanid ümber mõelda ning vaadata, mida annab oma jõududega korraldada.
Tööd tänu tutvustele
Vaimastvere noortele pakkus haljastusel tööd nende noorsootöötaja Eveli Leego abikaasa. Kuremaa noored said restaureerimises kätte proovida oma noorsootöötaja Triinu Palmiste restaureerimistöökojas. Laidi leidis Siimusti noortele remonditöid noortekas ja Laiuse noored said tööotsa kätte Kuremaa mõisapargis, kus tuli rohtunud pargiteid rohida ja kõblata.
Ainus ettevõte, kes noorte tööle võtmise osas läbirääkimisi pidas, oli Soojaagu talu, kes võttis oma põldudele Jõgeva aleviku noored. Laidi sõnul võiksid tuleval aastal kõik kakskümmend noort seal tööd saada. Selle aasta kogemuste põhjal saab juba järgmiseks korraks plaane teha. “Malev võiks olla kahes osas, noortele vanuses 13-14 ja teises vahetuses 15-17aastastele, mõtiskles noorsootöötaja. Nimelt võivad 13-14aastased teha kergemaid põllutöid ja töötada neli tundi päevas, selleks on aga tarvis tööinspektsiooni luba ning lapsevanema nõusolekut. 15-17aastased saavad kauem töötada ja neile piisab ainult lapsevanema loast. Tänavu olid malevas noored vanuses 13-17 ja kümnele oli noorsootöötajataotlenud tööinspektsioonist loa. Esimese malevasuve põhjal kinnitas Laidi, et noored on head töölised. “Nad on mõtlejad ja tegutsejad. Noored tahavadtöökogemust saada ja suve sisustada. Neile on töö tähtsam, kui pärastine lõbu,” kiitis Laidi. Lisaks töötegemisele said noored harjutada töövestlust ning CV koostamist. Aasta alguses saavad nad ka koos vanemaga oma esimese tuludeklaratsiooni esitada.
Noori saab usaldada
Evelinil, Liisil, Janisel ja Eva-Lottal oli Kuremaal käsil MTÜ Marlau restaureerimiskoja akende värvist puhastamine. Evelin näitas erinevaid kaabitsaid ja liivapabereid. “Mõnes kohas on värv kinni, kõige raskem on vana värvi lahti saada aknaklaasi äärest,” kirjeldas Evelin restaureerimistööd. Kuremaa noorsootöötja ja restaureerimiskoja eestvedaja Triinu Palmiste lisas, et noorte ülesanne ongi aknaraamidelt värv eemaldada. Pärast kittis Triinu akende vahed ning võõpab raamid valge värviga üle. “Kitt on nagu looduslik tihend, mis läheb akna ja raami vahele, et tuul läbi ei puhuks,” selgitas Triinu.
Evelin oli sel suvel juba kolmandas malevas. “Suvel ei tasu niisama kodus olla. Kui on tööd ja saab raha teenida, tasub osaleda,” jutustas tüdruk. Evelin sõnul on ta sel suvel jõudnud juba vaarikaid korjata ning õlitehases töötada. Kuigi august on veel ees, ei söanda neiu enam neljandat töökohta võtta. “Rohkem ei ole vaja,” naeris ta ja selgitas, et kõik tööd on olnud füüsiliselt küllaltki rasked ja see väsitab lõpuks ära.
Triinu rääkis, et ta võõrustab oma töökojas malevlasi esimest korda. “Mul on endal ka põnev. Noored teevad tööd, torisemist on ka – aga töö ei peagi lihtne olema. Nad saavadki hea kogemuse,” märkis Triinu. Ta lisas, et neid noori saab usaldada, sest ta teab, et nad tulid tööd tegema.
Mõisapargi teed sihkriks
Kuremaa mõisapargis kõplasid Laiuse noored Tuuli, Helis, Emma ja Kaisu pargiteid umbrohust ning samblast puhtaks. Noored rääkisid, et teid on palju ja mõnes kohas on need päris kinni kasvanud. Laiuse noorsootöötaja Kadri Allas märkis, et pargis ei tohi umbrohutõrjeks mürki kasutada, seetõttu tuleb malevlastel ka rohkem vaeva näha.
Malevlane Tuuli selgitas, et pehmel pinnasel saab suurema rohu hõlpsalt välja tõmmata. Helis märkis, et killustiku peal kõblas ei töötagi ning siis on kasu ainult näppudest. Noorsootöötaja lausus, et töö ei ole kontimurdev, aga nõuab siiski aega – rada peab ilus ja sirge olema. Keegi neljast pargis askeldanud tüdrukust ei olnud varem malevas käinud, küll aga on tööd oma aias jagunud. “Noorteka malev annab hea kogemuse – kui peame mitu tundi töötama, siis näeme, kui väsitav on raha teenida,” rääkis Tuuli.
Oma käega tehtud
Siimusti noortekas oli Kirsikal, Karoliinal, Karl-Oskaril ning Kaur Rihardil käsil koridori seinte laminaatpaneelidega katmine. Poiste sõnul jõudsid nad koristada ka laoruumi ning seinu ja peegleid pesta. Kirsika jutustas, et talle meeldib koristada, see on tema lemmiktegevus. “Koristan kodus kogu aeg,” märkis ta. Karoliina lausus, et talle meeldib seintele paneele kinnitada. “Põhiline on jälgida, et õiged pooled kokku lähevad, sooned peavad klappima,” selgitas Karoliina asjatundlikult ja märkis, et on sarnaseid töid koduski teinud. Kirsikale oli see uus kogemus, kuid neiu sõnul julgeks ta pärast noorteka remontimist ka koduseintel kätt proovida.
Noorteka koristamine ja remontimine ei ole tavaline töö. “Tahame enda jaoks ise keskuse korda teha, siis on pärast hea tunne, et oled oma koha ilusamaks teinud,” põhjendas Karl-Oskar. Kauri kinnitusel läks töö sujuvalt. Kui noored said sisetöödega valmis, võeti ette majaümbrus. Noorsootöötaja Laidi oli ostnud mõned lilled ning varunud mulda – ette võeti kiviktaimla rajamine.
Tööindu annavad loomad
Sibulavaod ja kartulipõld kulgevad Soojaagu talus silmapiirini. Kartulivaod on malevlastel teiseks tööpäevaks rohitud. Anabell, Janeliis, Kätlin ja Angela kükitavad sibulavagude vahel. Janeliis rääkis, et rohimise juures on kõige tüütumad väiksed libled. Need tuleb ükshaaval noppides sibulate ümbert välja juurida. Tüdrukud tunnistasid, et nad on maatööga küll kokku puutunud, aga nii suuri põlde pole nad varem rohinud.
“See on ikka õige maleva moodi – värske õhk ja talutööd,” nentis Kätlin ja selgitas, et just nii näebki noor, et toit ei tule ainult poest ja kui süüa tahad, tuleb tööd teha. Angela lisas innuga, et talle meeldiks, kui oleks veel rohkem tööd. Kui põllutöö hakkab väsitama, siis lisavad motivatsiooni koduloomad. Saab silitada ja toita jäneseid, parte, lambaid ja kitsi. Kätlin märkis, et loomad õpetavad vastutustunnet. “Kui laps nõuab koera, kassi või jänest, siis peab tema eest ka hoolitsema, mitte ainult korraks tegelema,” manitses neiu.
Lisaks näevad maleva noored, et talus ei saa loomi pidada ainult nunnutamise pärast, vaid need annavad toidu lauale. Soojaagu talu peremees Viljar rääkis, et võttis noored hea meelega tallu tööle, kui nendega on vastutaja kaasas. Mees tunnistas, et oma palga peale ei julge ta noori võtta, kuna noorte ettekujutust tööst on väga erinev.
“Maleva noortega muret ei ole, paberid on korras ja vastutaja olemas – palun esmaspäeval tagasi tulla,” naeris peremees. Tööd talupidajal jagub – söötmist ootavaid elusolendeid on paarisaja jagu, magada ei tohiks ning ööpäevas on kõige jaoks liiga vähe tunde. Praegu majandab Viljar oma neljaliikmelise perega maal ära, kuid abikäsi oleks hädasti vaja. “Kui kakskümmend noort veel siia tööle tuleks, saaks juba hakkama,” arutles mees ning oli imestunud, et pole lihtsalt inimesi, kes tahaks tööd teha ja tallu sulaseks tulla.
Kui sibula-ja kartulivaod rohitud, istutasid malevlased maasikataimi. Kolm vagu maasikaid on olemas, kuid Viljari hinnangul on vaja vähemalt hektarit, et maasikakasvatus ära tasuks. Hektarile läheb umbes kümme tuhat taime, siin võib juba ise arvutada, kui kulukaks see läheb. Kuid maasikapõllu rajamise osas on peremees optimistlik – igal aastal annab üks maasikataim vähemalt neli võsu ja nii põld tasapisi laienebki. Soojaagu on mahetalu, ühtegi mürki ei kasutata ja loomadki nosivad puhast kraami. Seetõttu vajavad ka põllud kas nobedate malevlaste või töökate abiliste käsi.
Tööpäevad lõppesid malevlastel ühise söögilaua taga. Pärast veedeti aega pinksi mängides, ujudes, jalgpalliväljakul ning discgolfi rajal. Malevanädala viimasel päeval võeti ette kanuumatk Pedja jõel. Jõgeva valla maleva toimumist rahastas Eesti Noorsootöö Keskuse ESF kaasrahastatud programm “Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine”.
Talupidamine on kiiks
Mahetalul läheb kolmas tegutsemisaasta, alustati kahe kitsega. Peremehe sõnul on rohkem loomi vaja. Euroopa Liidu toetusteks peab olema kõiki vähemalt viiskümmend. Maad on Soojaagu talus 40 hektarit. “Kui saab maad juurde, siis on kasumitki näha,” mõtiskles peremees Viljar tuleviku osas. Viljar oli 15 aastat Soomes asendustalunik ja tema isa pidas talu. “Ju on kiiks peas, siis pole midagi teha,” selgitas mees, miks ta talupidajaks hakkas. “Osad mängivad golfi, teised peavad talu,” muigas peremees.
See, et Soojaagust tuleb mahetalu, oli kohe selge. Piim, munad, liha, juurviljad ja marjad on kõik oma ja puhas. Koplis tatsus ringi priske pull. Viljar sõnas, et juba oodatakse liha. Koolis kokaks õppinud Viljar teab, mis on toiduks hea. Rohumaaveise liha ei tõmba pannil kokku, nagu juhtub süstlaga üles putitatud karbonaadiga. Veised on Herefordi segu ja nende lihale tulevad Viljari kinnitusel peale rasvapiisad nagu marmorpärlid, mis on märk kvaliteedist.
Peremees rääkis, et praegu on talu mahetoodete järgi olnud sedavõrd suur eraviisiline nõudlus, et turule ei ole veel vaja minna. Viljari naine käib Tartus eramuid koristamas ja ühtlasi viib pererahvale ka talutoitu. Mehe kinnitusel ongi kõige parem reklaam klientide kiitus ning soovitused tuttavatele. Soojaagus liigub talupidamine tasapisi paremuse suunas. Sel aastal sai tallu ka korralik New Hollandi traktor, varasemalt neil oma tehnikat ei olnud. Järgmisel aastal on lootust välisrahastusest saada maheda toetust. Nelja aasta eest, mil pere Soomes oli, süüdati nende talu ja see põles maani maha. Peremees tunnistas, et see oli paras matakas, siis ei mõtle enam materialistlikult, vaid mõistad, et kõik võib kaduda. Viljar võtab talu asju rahulikult, uue maja vundament ja seinad on püsti, elu õpetab kõike tegema ja tasapisi proovides saab ka korralik maja valmis. “Elu ongi risk. Julge hundi rind on rasvane ja haavleid täis,” naeris Viljar. Kui vanemad ja õde on Tartus ning perepea metsas tööl, on koduhoidjaks perepoeg Khristopher-Thomas. “Tuleb jälgida, et veed ja söögid on loomadel olemas,” selgitas poiss.
MARGE TASUR
