Üks vaim käib mööda Jõgevamaad ringi, nimeks Jõks. Usutavasti on tegemist nüüdisaegse Eesti kirjanduse kõige jõgevamaaliku tegelasega, kelle mõelnud välja kirjanik Heiki Vilep.
Hiljuti ilmus tema loometööna raamat “Jõks Matemaatikamaal”, kus muhedas muinasjutulises keskkonnas tõsise reaalteaduse keerdkäigud lahti seletatakse.
Vilep usub, et vaatamata arvutist lugemisele ja digiraamatute levikule püsib huvi trükitud raamatu vastu ka laste hulgas.
Raamat neile, kel matemaatika ees hirm
Heiki Vilep on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis matemaatikat õppinud, matemaatikaõpetajana töötanud ja ka eratunde andnud. Nii on alust arvata, et raamat Jõksi seiklustest Matemaatikamaal sündiski tänu tema erialastele teadmistele. “Jõgeva maavalitsuses ja omavalitsusliidus arvati, et esimese klassi õpilastele võiks kirjutada lastepärase huvitavat lugemist ja kaasa mõtlemist soodustava raamatu matemaatikast. Idee, mis oli kui õnnelik juhus, meeldis mulle väga ja ma haarasin sellest kohe kinni. Nii valmiski lugu, kus läbi fantaasia käsitlen teemasid algklasside matemaatikaprogrammist. Pöörasin tähelepanu sellele, millest lapsed ei pruugi kohe aru saada, näiteks mis vahe on numbril ja arvul. Kui nende asjade juurde kolmandas-neljandas klassis toppama jäädakse, võib matemaatika vastu kergesti tõrge tekkida. Raamatut võiksidki eriti lugeda need, kellel matemaatika ees teatud hirm on.”
Vilepi sõnul ergutab raamat harjutama peast arvutamist. “Poes olles poes on ju tülikas hakata arvutusmasinal või mobiiltelefoni kalkulaatoril hindasid kokku lööma.”
Matemaatikamaa kuningaks paragrahv
Nagu koolitundideski, liigutakse raamatus matemaatikaprotsesside tundma õppimisel suunal lihtsamalt keerulisemale. “Põhiteema kõrval jagan juhiseid korrektselt kirjutamiseks. Märgin, et sarnaselt matemaatikaga tuleb ka kirjalikus tekstis koma järele tühik panna. See on elementaarne,” märgib Vilep.
Matemaatikamaa kuningaks on Vilepi tahtel saanud aukartust äratav atribuut Paragrahv. Kirjaniku nõuandjaks ja eksperdiks matemaatika kesksele raamatule oli ka tema kaheksa aastane poeg Villiam. “Ta on taibukas poiss ja “kibe käsi” mõtlemist nõudvate ülesannete lahendamisel.”
Heiki Vilepi hinnangul sobib ilukirjanduslik käsitlus matemaatikast traditsioonilise õpiku kõrvale koolitundidesse. “Enne käsikirja trükki minekut vaatasin selle üle. Kartsin, et nõutakse põhjalikku “remonti”, tegelikult tehti vaid üks parandus keelelisest aspektist – kilo asemel võiks lastele ikka kilogramm kirjutada, sest tarvis on tunda grammatiliselt õiget kirjakeelt.”
Kuidas Jõksi kuju tekkis ja nime sai
Positiivse ellusuhtumisega ja toimekas Jõks sai lugejatele esimest korda tuttavaks Vilepi raamatutest “Jõks ja viis imelist päeva”, millele järgnes “Jõksi rännakud Jõgevamaal”.
“Mul oli kirjutamisel üks jutt, kus pööningul elas väike vaim, kellel nime polnud, kelle ema ja isa läksid kaduma ja ta ootas laeva, see pidi üksi jäänud vaimu üles korjama. Olulise rolli olin muinasjutus andnud ka kolme jalaga lauale ja vanaaegsele lambile.
Ühel päeval tuli mulle aga külla maavanem Viktor Svjatõšev ning tegi ettepaneku lastele Jõgevamaa möödanikku ja tänapäeva tutvustav raamat kirjutada. Jäin nõusse ja leidsin, et juba varem välja mõeldud vaim sobib oma atribuutika tõttu ideaalselt selle raamatu peategelaseks. Ta saab lennata ja panna lapsed (Mari ja Meelis) oma suurde taskusse ja nii koos nendega ühest põnevast paigast teise liikuda. Väljanägemise ja loomuse andmiseks ning nime Jõks panemiseks sain mõtteained Hea Linna Vaimu kujust Jõgeva kultuurikeskuse ees. Kui seda kuju nägin, oli kohe selge, milline Jõgevamaa keskne vaim peab olema,” räägib kirjanik.
Raamatus pole Jõks siiski mitte Hea Linna Vaimu kuju, kellele elu ja üleloomulikud võimed sisse puhutud, vaid Vaim, kellest on tehtud skulptuur.
Eriliselt põnev paik kirjanikule on Peipsimaa
Heiki Vilepile oli eeltööks Jõksi lugude kirjutamisel põhjalik tutvumine Jõgevamaaga. “Tegin Jõgevamaale neli autosõitu mööda erinevaid marsruute. Vaatasin mõisahooneid ja kirikud, veekogusid. Istusin kividel ning tajusin vahetult muidki objekte, millest hiljem raamatus kirjutasin. Mõnikord vestlesin ka asjatundlike inimestega, kellega mõnikord üsna põhjalikult suhtlema jäin. Ringreisidel tegin üle paari tuhande foto.”
Iseäranis huvitavaks kandiks Jõgevamaal peab Heiki Vilep Peipsimaad. “Sügava mulje jättis tänav Raja külas, ikoonikirjutamine ja teisedki vanausulistega seotud traditsioonid.”
Koos Mari ja Meelisega ringi lendavale Jõksile on Vilep andnud võime üles äratada ajaloos ja kultuuriloos tuntud isikuid. Nii tulevad igavikust reaalsusesse krahv Ernst Manteuffel, Emilie Beermann, Julius Kuperjanov, Betti Alver, Anna Haava.
Eesnimedega on jäädvustatud mõned praegused toimekad inimesed, näiteks Betti Alveri muuseumi direktor Toomas, Samovaride muuseumi perenaine Veronika, ajaloohuviline põllumajandusettevõtja Lembit Pajusist.
Kahte esimesse Jõksi raamatusse joonistasid pildid Jõgevamaa kooliõpilased. Matemaatikamaa sündmustikku illustreeris kunstnik Ott Vallik. “Lõpmatuse, paragrahvi ja muudegi märkide isikustatud kujutamiseks on tarvis professionaalset kunstnikku, kes mõneti ka matemaatikat tunneks,” kõlab Vilepi seisukoht.
“Lasteraamatud võiksid üldiselt rääkida headest inimestest ja sündmustest. On kirjanikke, kes lastele kirjutades mängivad positiivse ja negatiivse piiril. See eeldab aga suuri kogemusi ja laste maailma põhjalikku tundmist. Algajal kirjanikul on seda teed minnes oht rappa sattuda ja läbi oma loomingu lastele hirmu tekitada,” lisab Heiki Vilep.
Näidend Tartu teatrile, matemaatika töövihik ja palju muud
Vilepi loominguks on ka paljud luuletused ja ka näidendid. Viimati palus Tartus tegutsev Karlova teater kirjutada näidendi “Kapiukse kollide” ainetel. Vabaõhuetendust “Täiesti salajane” mängis ka Lutsu teater kahasse Vanemuisega Põlvamaal Põlva vallas Lutsu külas.
“See on igavene vahva värk, mille lavastanud Jaan Willem Sibul ja tuleb mängimisele ka järgmisel suvel. Kõlakas, et näidendeid kirjutan, on lahti läinud ja nii olen järgmiseks aastaks saanud vastava tellimuse kolmele trupile.”
Vabakutselise tööstiili iseloomustades märkis Vilep, et kirjutab väga erinevatel kellaaegadel, mis vahel aja tajumise ka teatud mõttes sassi ajab.
“Kohtumistel on lapsed minult küsinud, kuidas saada kirjanikuks. Ega ühest vastust siin pole. Nii olengi soovitanud kirjutama hakata. Kirjanikuks olemine pole töö ega amet vaid eelkõige elulaad.”
Heiki Vilep on retkedel meie maakonda talletanud infot ja saanud inspiratsiooni ka neljanda Jõksi raamatu jaoks. “Iseasi, kas liiga paljuks ei lähe,” tõdeb ta.
Küll aga on mehel kavas koostada matemaatika töövihik, mis mõnusa vaimu abil lõbusaks ja kaasakiskuvaks muudetud.
Trükitud raamatu püsima jäämisesse infotehnoloogia ajastul suhtub tartlasest kirjanik optimistlikult. “Traditsiooniline raamat ei kao kuhugi. Eriti julgen seda väita lasteraamatu kohta. Lapsed tahavad lugusid lugeda, tarkusi õppida, pilte vaadata kaante vahele pandud raamatust, mida saab kätte võtta ja vahetult tajuda,” rõhutab ta.
Jõks on raamatukaante vahelt ka välja jõudnud
Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev tunnistab, et koos kolleegidega maavalitsusest ja omavalitsustest pidasid nad mõttekaks, et Jõgevamaa lastel oleks kodupaika tutvustav raamat, mis sobiks hästi ka kinkimiseks kooliteed alustanud lastele. “Arutasime, kes võiks selle kirjutada ja valik langes Heiki Vilepile. Külastasin kirjanikku tema kodus Tartus. Vestlesime, ta tutvustas oma lasteraamatuid, millest mõned kingituseks sain. Kohe sain aru, et tegemist on läbi ja lõhki positiivse inimesega, kes teemadest ruttu kinni haarab. Kiiresti jõudsime kokkuleppe ka Jõgevamaa ainelise raamatu kirjutamises.
Ideid Jõksi lugudele sisu ja vormi andmiseks pakkusid välja Jõgevamaa inimesed – asjatundjad erinevatelt elualadelt. Kirjanik võttis nende mõtteid arvesse. Esimesena trükivalgust näinud raamatu “Jõks ja viis imelist päeva” käsikirja palusin lugeda kirjandushuvilisel lapselapsel Ketlinil, kes toona oli 11aastane. Ütlesin talle, et oma arvamuses usaldan teda, sest kes siis veel muu kui mitte laps lasteraamatut kõige paremini hinnata oskab. Ketlin kiitis raamatut, mis tekitas minuski veendumuse, et valminud on midagi silmapaistvalt positiivset.
Heiki Vilepi vaimusünnitis Jõks on raamatukaante vahelt ka välja jõudnud. Toonane Jõgeva maavalitsuse tervisedenduse peaspetsialist Maiu Veltbach koostas projekti, mille tulemusena tellisime Jõksi kostüümi. Nutikas ja ettevõtlik Vaim on oma tarkusi jaganud ja toimetanud mitmetel laste-ja noorteüritustel.”
Heiki Vilepi elukäik
*Sündinud Tartus 1960. aasta 27. märtsil
*Lõpetas Tartu X keskkooli 1978
*Õppis 1978-1979 Eesti Põllumajanduse Akadeemias elektrifitseerimist
*1979-1980 Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatikat
*1980-1982 ja 1984-1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis matemaatikat
*Töötas 1980-1981 Tallinna Riiklikus Keskarhiivis arhivaarina
*1981-1982 Tallinna 18 keskkooli matemaatikaõpetaja
*1982-1984 ajateenistus Nõukogude armees
*1985-1986 Tartu katseremonditehas, mõõteriistade insener
*1987-1992 orkestrant
*1992-1999 firmade Kontakt OÜ ja Tarapuit OÜ juhatuse esimees
*Alates 2000. aastast vabakutseline kirjanik
*Kirjutanud proosateoseid, luulet , näidendeid
*Koostöös Jõgeva maavalitsuse ja Jõgevamaa Omavalitsuste Liiduga ilmunud raamatud
“Jõks ja viis imelist päeva” (2012)
“Jõksi rännakud Jõgevamaal” (2014)
“Jõks Matemaatikamaal“ (2016)
*On 2007. aasta noorte laulu- ja tantsupeo Ilmapuu lävel tunnuslaulu “Puu on puude kõrgune” ja laulude “Puu on puude kõrgune” ja “Suvi tantsib“ tekstide autor
*XXV laulupeol estati Heiki Vilepi sõnadele tehtud laulud “Mehed ja naised” ning “Isad ja pojad”
Tunnustused:
*Karl Eduard Söödi nimeline lasteluule auhind
*Tartu kultuurkapitali 2010. aasta loominguline stipendium
Mitmekordsed tunnustused Nukitsa konkursil.
JAAN LUKAS
