Töövõime süsteemi ühe muudatusena lõpetatakse püsiva töövõimekaotuse protsentuaalne tuvastamine ning selle asemel hakatakse hindama töövõimet. Inimesele antakse rohkem õigusi, et saada abi ja toetust, aga osalise töövõime korral on tal ka kohustus olla aktiivne.
Töövõime hindamise uus metoodika ei keskendu haigustele ega puudele, vaid inimese võimetele. Kohustus olla osalise töövõime korral aktiivne on aga tekitanud ebakindlust ja küsimusi. Olgu siinkohal kohe öeldud, et aktiivsusnõue ei tähenda ootust kohe tööle minna, kaugel asuva või liiga raske töö vastu võtmist.
Aktiivsus tähendab väga erinevaid tegevusi
Osalise töövõimega inimestel, kes ei tööta, on töövõimetoetuse saamiseks kohustus ennast töötuna arvele võtta, tööd otsida ning osaleda töötukassa pakutavatel töölesaamist toetavatel teenustel. See tähendab, et inimesel on õigus töötukassast saada rahalist toetust ja töölesaamiseks vajalikku igakülgset abi, kuid toetuse ja teenuste saamise eelduseks on, et inimene teeb pingutusi töö leidmiseks ja kasutab talle pakutavaid teenuseid, et oma töölesaamise väljavaateid suurendada. Lisaks töötamisele ja tööotsimisele tähendab aktiivne olemine ka näiteks õppimist, alla 3-aastase lapse või puudega inimese hooldamist.
Koos töötukassa juhtumikorraldajaga koostab inimene individuaalse tööotsimiskava, kus töö leidmiseks lepitakse kokku inimese vajadusest lähtuvad tegevused ja teenused. Nii kokkulepitud tegevused kui tulevane töö peavad olema inimesele jõukohased ega tohi halvendada tema tervist.
Kindlat tähtaega töö leidmisele ei ole
Tööotsimiskava võib sisaldada näiteks CV koostamist, sobivate tööandjate kaardistamist või kutseoskusi täiendaval koolitusel osalemist. Samuti lepitakse tööotsimiskavas kokku sobivatele töökohtadele kandideerimine ning näiteks proovipäeval osalemine, et nii tööandja kui tööotsija aru saaksid, kas just see töö on sellele inimesele sobiv ja jõukohane.
Töötukassa juhtumikorraldaja abistab inimest kuni sobiva töökoha leidmiseni ja toetab tööle asumisel, aitab analüüsida tööpakkumisi ning kandideerimiste tulemusi, pakub vajalikke teenuseid. Kindlat tähtaega, mille jooksul peab töökoha leidma, ei ole sätestatud, kuna inimesed on erinevad ning ka töö leidmiseks kulub ühel vähem, teisel rohkem aega. Arvestama peab siiski, et kui inimene otsustab, et ei soovi tööd otsida või mõjuva põhjuseta tööle asuda, tähendab see töövõimetoetuse maksmise lõpetamist, kuna aktiivsusnõuet ei täideta.
Sobiv töö tähendab mõistlikku logistikat
Esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest loetakse sobivaks tööd, mis vastab inimese haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele. Pakutav töötasu on vähemalt 60 protsenti viimasel töökohal saadud töötasust, kuid mitte vähem kui kahekordne töötasu alammäär. Pärast seda perioodi loetakse sobivaks ka tööd, mis ei vasta haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele. Selle eest pakutav töötasu täiskohaga töötamisel peab olema suurem saadavast töötuskindlustushüvitisest, kuid mitte väiksem töötasu alammäärast.
Sobiva töö puhul kehtib nõue, et ühistranspordiga ei kulu sõidule elukohast töökohta ja tagasi üle kahe tunni päevas ega üle 15 protsenti kuupalgast. Ka ei tohi töö olla tervislikel põhjustel vastunäidustatud.
Miks selline muudatus vajalik oli? Senine süsteem hindas inimest tema konkreetsel töökohal, kus ta viimati, näiteks enne püsiva töövõimetuse otsuse saamist, töötas. See aga ei arvestanud teisi võimalusi – et inimene saaks ja võiks pärast terviseseisundi muutumist teha hoopis teistsugust tööd, hoopis teistsuguse töökorraldusega ja vajadusel ka teises organisatsioonis.
Samasuguste arengutega tööturul peavad täna arvestama kõik, ka täieliku töövõimega inimesed – tehnoloogia arenguga muutuvad ka tööd, vanusega muutuvad oskused ja kogemused ning üha harvemini töötatakse kogu tööelu sama tööandja juures või sama tööd tehes.
ARNE KAILAS, sotsiaalministeeriumi töövõimepoliitika juht
