Ülemöödunud nädalal Kuremaal peetud külafestivalil sai kuulata nii lahedat muusikat kui ka tõsist juttu. Näiteks käis kuremaalastel külas Eesti Kunstiakadeemia õppejõud David Vseviov, kes mõtestas lahti meie suurt ja tükati arusaamatut naabrit Venemaad ning kõneles ka ajaloo kui teaduse võlust.
Nagu vestlusõhtu sisse juhatanud Kuremaa külaseltsi juhatuse esimees Kaido Väljaots tabavalt märkis, on Vseviov nii tema kodus kui ka paljudes teistes Eestimaa kodudes igapühapäevane külaline, kes vestab hommikohvi ajal raadio vahendusel lugusid müstilisest Venemaast. Et Vseviovi “külaskäigud” on kestnud juba aastaid, on temast saanud justkui veel üks pereliige.
David Vseviovi jaoks on ajalugu südamelähedane sellepärast, et see pakub huvitavaid lugusid ja seoseid. Ning kui aritmeetika on Tallinnas, Pariisis jai gal pool mujal täpselt ühesugune, siis ajalugu pakub tulenevalt kohast, ajast ja paljudest muudest teguritest väga erinevaid käsitlusi ja tõlgendusi.
“Näiteks Mart Laari ja Edgar Savisaare nägemus Eestis toimunud sündmustest nii erinev, nagu käiks jutt kahest eri riigist,” tõi Vseviov kõigile arusaadava näite.
Ajalugu on Vseviovi sõnul tihti võimukandjate seisukohalt kirja pandud. Siis pole ime, kui valitseja pulm leiab suuremat tähelepanu, kui asjaolu, et tuhanded talupojad samal ajal nälga surid.
Palju sõltub ka sellest, millisesse taustsüsteemi ajaloosündmused asetuvad. Kui peaks juhtuma, et aastal 2377 on Eesti ühe Hiina provintsi alaosa alaosa (mida, Vseviov loodab, mitte kunagi ei juhtu), siis seisavad ajalooõpikutes ilmselt 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kõige olulisemate sündmustena kirjas Arnold Rüütli visiit Hiinasse, Eesti esimese hiina restorani avamine, esimeste hiinlastest tudengite jõudmine Eestisse jne.
Ning loomulikult ei saa keegi ajalugu kirjutades olla hiromant. Näiteks 1983. aastal ei saanud keegi 1968. aasta Tšehhi sündmuste kohta kirjutada, et need mängisid suurt rolli sotsialismileeri kokkuvarisemisel, sest keegi ju ei teadnud siis veel, et see nii läheb.
Palju me siis üldse saame ajalugu usaldada, kui see nii suhteline on, küsiti publiku hulgast.
“Fakte ikka saame,” vastas ajaloolane. “Näiteks kuupäev, millal tsaar loobus troonist või millal ta tapeti, on vääramatu tõde, aga hinnangud faktidele on iseasi. Herodotosest peale on ajalugu olnud eelkõige sõdade ajalugu. Aga kui on sõda ja eri pooled, siis tuleb alati valikuid teha.”
Võitjad ja kaotajad
David Vseviov oli mitu aastat tagasi mõnede inimeste palvel veteranide kokkusaamisel, kus oli nii Nõukogude Liidu kui ka Saksamaa poolel võidelnuid. Neid püüti lepitada, aga olukord kippus pigem kontrolli alt väljuma, sest kumbki pool tagus endale vastu rinda ja pidas oma poolt õigete meeste pooleks.
“Ütlesin neile: kui te tahate tulevikus olla võitjad, siis peab keegi olema kaotaja ning keegi saama surma, jääma kadunuks jne. Kas te tahate seda või hoopis seda, et see kunagi ei korduks? Tegelikult kannatasid mõlema poole mehed diktaatorite käsku täites ühtmoodi. Kui te oma lapselastele sama ei taha, siis rääkige omavahel: see liidab. Mulle tundus, et nad mõistsid mind,” tõdes Vseviov.
Üks kuulajatest palus tal ennustada, millal võiks Venemaast meile normaalne sõbralik naaberriik saada. Ajaloolane pidas paraku seda, et see lähiajal juhtub, ebatõenäoliseks. Tõsi, ta kinnitas, et nii temal kui ka paljudel teistel eestlastel on Venemaal toredaid sõpru ja tuttavaid, aga Venemaa kui riik on midagi muud.
Üheks põhjuseks, miks Eesti ja Venemaa vaheline piir on üks märgilise tähendusega piire Euroopas, kus põrkuvad erinevad arusaamad maailmast, pidas David Vseviov 1054. aastal toimunud kristliku kiriku lõhenemist ehk n-ö suurt skismat. Kristlik kirik lõhenes
ida- ehk kreekakatoliku ja lääne- ehk roomakatoliku kirikuks. Roomakatoliikliku kiriku mõjualadel on vaim olnud alati võimu partner, kreekakatoliku kiriku mõjualadel pole võim aga vaimu millekski pidanud, vaid võimurid on kõik ise ära otsustanud. Venemaa võttis ristiusu vastu kreeka variandis, meie aladele tuli aga roomakatoliiklik tsivilisatsioon.
“Kui omal ajal käis arutelu Eesti Euroopa Liiduga liitumise üle, siis olin mina veendunud ühinemise pooldaja. Me ei saa siin, kahe tsivilisatsiooni piiril, olla nii, et ei kuulu siia ega sinna. Varem või hiljem neelataks meid alla, kasvõi vaimselt,” kinnitas David Vseviov.
Skisofreenia tipp
Tema sõnul on Venemaal mõjutanud suhtumist inimesse ka mongoli-tatari ike ning asjaolu, et vene eliiti on hävitatud järjekindlamalt kui ühegi teise Euroopa rahva eliiti. Seepärast lähevadki Venemaal hästi peale odavad ideed, kõlavad loosungid ja pseudopatriotism. Mõned nähtused meenutavad suisa skisofreeniat. See, kuidas taas ausse tõstetud Tsaari-Venemaa lipp tõuseb masti Tsaari-Venemaa hävitanud riigi, st Nõukogude Liidu hümni saatel, on Vseviovi meelest skisofreenia tipp.
Venemaal on keeruline vabaneda ka oma imperialistlikust minevikust. Kui Suurbritannia ja Prantsusmaa taandusid pärast oma koloniaalimpeeriumide kokkuvarisemist tagasi oma emamaa piiridesse, siis Venemaa puhul tekib küsimus, kus see emamaa üldse on: kas seal, kus omal ajal laius Kiievi-Venemaa? Või Moskva ümbruses? Aga Moskva ümbrus pole üldse põline vene ala, vaid n-ö Metsadetagune ehk Zalesskaja Rusj, kuhu mindi pakku mongoli-tatari ikke eest.
Vseviovi sõnul on veel palju momente, mis teevad Venemaa hoopis teistmoodi riigiks.
Venemaal on küll näiteks kirjutatud Stalini aja kuritegudest, ent süüpinki kedagi pole saadetud ega kohut kellegi üle peetud. Kuriteod on, aga kurjategijaid pole.
Ning kui nooremad inimesed arvavad, et Nõukogude Liidus valitsesid mingid reeglid, siis tegelikult see nii polnud. Näiteks võiks arvata, et kunstnikud, kes maalisid Leninit, olid võimu silmis au sees, ja kunstnikud, kes lilli maalisid, ei olnud. Aga tegelikult võis juhtuda just nii, et Lenini maalija saadeti Siberisse ja lillemaalija jäi saatmata. See, et võim tegutses loogikavastaselt, hirmutas inimesi, hirmunud inimestega on aga palju lihtsam manipuleerida.
David Vseviovi sõnul võiksimegi me õppida ajaloost seda, et me ei tohi lasta end hirmutada. Et eesti inimesed ka praegu, iseseisvas Eesti riigis igasuguseid jaburaid asju kardavad, selle kohta tõi ta mõned näited.
Üks soovitus oli David Vseviovil veel:
“Tegelge ajalooga, eriti siis, kui olete juba soliidsesse ikka jõudnud ega pea iga päev tööl käima. Tegelge ajalooga, sest see on tõeline nauding!”
RIINA MÄGI
