“Jõgeval käimine võib mulle harjumuseks saada, ütles kunstnik Ülle Meister naljatamisi, kui kaks nädalat tagasi Jõgeva linnaraamatukogu lugemissaalis oma näituse avas. Tõepoolest: eelmine näitus oli tal samas paigas alles mõne kuu eest. Kui tookord olid väljas akvarellid, siis nüüd saab näha raamatuillustratsioone.
Ülle Meistrit teataksegi eelkõige raamatuillustraatorina.
„Esimesed „raamatuillustratsioonid” tegin lapsena ema ravimtaimeraamatusse,” ütles Ülle Meister. „Minu meelest olid mustvalged taimejoonised väga igavad ja nii ma otsustasingi need üle värvida. Ema käest ei saanud ma isegi pahandada, küll aga venna käest, kui ma tema kooliraamatupilte värvima kippusin.”
Et raamatus jutt ja pilt kokku käivad, seda ta lapsepõlves muidugi märkas, aga „päris” kunstiks oskas pidada ikka ainult maalikunsti. Kui ta koduselt Ida-Virumaalt Tallinna Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti ehk praegusse Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läks, valis ta erialaks siiski graafika. Maalieriala tundus sel hetkel liiga ambitsioonikas valik: tal puudus usk, et temast võiks sel alal asja saada. Kui graafikaeriala siseselt spetsialiseeruda tuli, valis Ülle Meister raamatugraafika. Diplomitööks illustreeris ta Loreida Eiseni koostatud aabitsa, mis oli koolides käibel päris kaua aega ning mida paljud veel praegugi mäletavad kaanel ilutsenud „klassikalise” kukepildi järgi.
Aabitsaid, aga veel rohkem mitmesuguseid muid õpikuid on ta hiljemgi illustreerinud. Nii et lapsepõlve aegses venna kooliraamatute sodimises võib tagantjärele isegi teatavat ennet näha. Õpikute illustreerimine on aidanud pidevalt n-ö leiva laual hoida, sest neid antakse välja igal ajal ja üsna suurtes tiraazhides. Tõsi, õpik seab pildijoonistajale üsna ranged raamid, mida ja kuidas kujutada. Enne arvutiajastu saabumist tuli pilt ka täpselt sellistes mõõtmetes joonistada, nagu see raamatusse läks. Õpiku puhul on pildi mõõdud paraku enamasti üsna napid, aga kujutatav asi tuleb ikka detailselt välja joonistada. Nüüd on kunstniku elu veidigi hõlpsam: pildi võib joonistada endale sobivas suuruses ja küll see siis arvutis parajaks tehakse.
Teismelise sündroom
Kui Ülle Meister on pikemalt järjekordse õpiku piltide kallal töötanud, lööb tal enda sõnul välja n-ö teismelise sündroom. Nii, nagu vanemate range pilgu alt pääsenud teismeline tahab „möllata”, nii tahab kunstnik õpikupiltidele joonistamisele vastukaaluks illustreerida mõnd fantaasiarikast muinasjuturaamatut või joonistada-maalida lihtsalt seda, mis meeldib. Jõgeva näituseltki, mis kirjade järgi just raamatuillustratsioonide näitus, leiab mõned tööd, mis otseselt ühegi raamatu tarvis tehtud pole. Näiteks mõned tondid ja vanapaganad. Viimased on üsna mõnusa moega ega tundu põrmugi hirmuäratavad.
„Vanapagan ongi eesti rahvajuttudes rohkem selline kohtlasevõitu tegelane, keda iga sulaspoiss võib tüssata,” ütles Ülle Meister muiates.
Raamatus pole ilmunud ka Hans Christian Anderseni muinasjutu „Uppunud kell” põhjal tehtud pildid: need tegi kunstnik hoopis Anderseni kahesajanda sünniaastapäeva puhul korraldatud näituse tarvis. Jõgeva linnavalitsuse kunstihuviline keskkonnaspetsialist Jaan Vahtla märkis näituse avamisel, et tema meelest on need hoopis fantaasiarikkamad ja lennukamad kui pildid, mille Ülle Meister eesti autorite lasteraamatutesse on teinud. Seda, et eesti autorite lood tema jaoks mõnikord liiga olmelisele tasandile jäävad, möönis ka kunstnik. Samas on neiski lugudes enamasti midagi paeluvat, mis kunstniku mõtte ja käe „käivitab”. Eriti tore koostöö on Ülle Meistril kujunenud Leelo Tunglaga. Iseloomustamaks nende elukogemuse ja mõttemaailmade sarnasust, märkis Ülle Meister tabavalt: „Me naerame sama koha peal.”
Naeravad sama koha peal
Leelo Tunglale julges Ülle Meister mõned aastad tagasi välja käia ka oma ammuse soovi illustreerida üht hernetondist kõnelevat raamatut. Ning Leelo Tungal võttis kätte ja kirjutas tema jaoks sellise. Kes „Hernetont Ernestiine” pilte vaatab, saab kohe aru, et need on erilise mõnuga joonistatud — värvipliiatsitega mustale paberile. Mõne eriti esiletoomist vajava detaili jaoks on kasutatud ka guaššvärvi.
Linnaraamatukogu töötajad on näinud natuke vaeva ja välja otsinud kõik raamatud, mille illustratsioonid näitusel väljas on. Nii saab näitusekülastaja raamatut sirvides aimu, millest jutt käib, ning võrrelda, kas raamatus on pildid niisama ilusad, kui nad kunstnikul välja kukkusid. Kunstniku enda meelest tuleb kõige suurem erinevus välja Heljo Männi „Jonnirõõmu“ puhul, sest raamatus on pildid pandud valgele taustale, originaalpildid on aga hallil paberil ja „töötavad“ nii hoopis paremini. Tegureid, mis raamatupildi kvaliteeti mõjutavad, on tegelikult palju. Paberi ja tehnika taha ei peaks tänapäeval enam midagi jääma, nii et kui pildid raamatus kehvasti välja kukuvad, tuleb Ülle Meistri arvates süüdlast trükikoja ametimeeste hulgast otsida.
Enda poolt illustreeritud raamatute arvu üle pole Ülle Meister kunagi täpset arvestust pidanud (Jõgeva linnaraamatukogu töötajad said neid väikest statistikat tehes kokku 80 ringis) ning veel segasem on lugu näitustega, mis rändavad mõnikord paigast paika kunstniku enda teadmata. Eesti kunstnike Kreutzwaldi-aineliste illustratsioonide näitus tuuritab koguni kusagil välismaal.
„Raamatuillustratsioonide näituste vastu on raamatukogudel ja teistel seesugustel asutustel päris suur huvi, sest neid tahavad inimesed alati vaadata: pildid on rahvale arusaadavad ja pakuvad rohkesti äratundmisrõõmu. N-ö vabakunsti puhul see alati nii pole,” ütles Ülle Meister.
Tema näitust „Pildi keeles — raamatu meeles“ saab Jõgeva linnaraamatukogus vaadata 17. märtsini.
iii
RIINA MÄGI
