Sageli juurduvad avalikku ruumi stampfraasid, mida kasutatakse küll ohtralt, ent mille sisust saadakse väga erinevat moodi aru. Üks sellistest, mis kõlab sageli regionaalsetele probleemidele lahenduste otsimisel, on “riigi kohaloleku suurendamine”.
Eelmisesse reformierakonna ja sotside koalitsioonileppesse sai näiteks isegi eraldi kirja pandud, et riigi kohalolekut Ida-Virumaal tuleb suurendada. Endine peaminister Mart Laar tõdes eelmise aasta alguses Postimehes ilmunud artiklis “Viis sammu riigireformini”, et Eesti jookseb inimestest tühjaks ja elu maapiirkondades on lõppemas ning riigi kohalolek samuti.
Kui palju ja millega riiki juurde tuua ning milline oleks paras kogus, on sootuks keerulised küsimused, millele vastuste otsimise raskes ja palju aega nõudvas töös kipub asjaosalist ennast sihtpunktis aina vähemaks jääma.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on olemas selline asi nagu avalike teenuste roheline raamat. Muu hulgas tunnistatakse seal, et avalikud teenused muutuvad inimestele vähem kättesaadavaks. Põhjuseks, et e-teenuste arendamine ja riigiasutuste teenindusbüroode külastatavuse vähenemine toob kaasa nende koomale tõmbamise, mille tagajärjel muutuvad seni maakonnakeskuses osutatud teenused nüüd kättesaadavaks vaid üksikutes suuremates regioonikeskustes. Nendest kolm on Tallinn, Tartu ja Pärnu. Virumaal võtavad armutus võitluses keskuse pärast punktivõite kord Rakvere ja kord Jõhvi. 60 000 elanikuga piirkonna suurimale linnale Narvale jäävad enamasti vaid tühjad pihud ja võimalus tunnistada, et jälle viiakse jupike riiki ära.
Kired lõkkele löönud maanteeameti plaan koondada sõidueksamite läbiviimine Virumaal vaid Rakveresse on üks järjekordne klassikaline näide. Kui püütakse teada saada, milles seisneb see võit, kui Rakverest neli korda suurema linna Narva inimesed peavad hakkama käima eksamit ja vahel ka õppesõite tegemas 120 kilomeetri kaugusel Rakveres, soovitavad ümberkorraldusplaani lõvidena kaitsvad maanteeameti juhid vaadata terve Eesti kaarti.
Võib vaadata palju tahes, aga ikka on Narva ja Rakvere vahemaa 120 kilomeetrit ja elanike arvu tähistav sõõr kaardil on Narval tunduvalt suurem kui Rakverel. Nende vahele jäävad veel Jõhvi ja Kohtla-Järve, kus elanikke kokku kolm korda rohkem kui väge täis Virumaa linnas.
Veider on ka põhjendus, et eksamite läbiviimise koondamine vähestesse linnadesse kujutab endast võitlust selles valdkonnas vohava korruptsiooniga. Viimastel aastatel on kaitsepolitsei tuvastanud päris palju korruptsioonijuhtumeid Tallinna linnavalitsuses. Kas seetõttu peaks riigikogu viima pealinna üle Kärdlasse või Kilingi-Nõmmele?
Või kui öeldakse, et mitu korda elus inimene ikka sõidueksamit peab tegema, korra võib ju selle nimel ka pikema sõidu ette võtta, siis võiks järgmisena maakondadest kaotada ka perekonnaseisutoimingute vormistamise. Mitu korda üks inimene ikka sünnib või abiellub?
Arusaadav, et olukorras, kus elanike arv väheneb enamikus maakondades ja paljud asjad saab kiiresti korda arvuti abil, vajab ka riigiasutuste võrk muutmist. Tegelikult ongi seda pidevalt tehtud, ilma et sel puhul oleks riigireformi lipp vardasse tõmmatud. Samas ei tohi eeldada, et riigi kohalolekuks jääbki vaid internetilevi ja portaalile eesti.ee ligipääsu kindlustamine, mis peaks jääma justkui piisavaks universaalseks asendusrohuks enamikule senistele avalikele teenustele. Reaalselt vajalike teenuste inimestest üha kaugemale viimine jätkab riigi kohaloleku vähendamist, mitte suurendamist.
Selliste ümberkorralduste puhul tekitab veel pahameelt ka see silmakirjalikkus, millega neid esitletakse. Kui öeldaks otse, et vaja on riigi raha kokku hoida ja kuna teenuse kasutajaid on väheseks jäänud, pole mõistlik büroo uksi enam lahti hoida, siis rõõmu see ei teeks, aga aru võib saada. Kui aga selle asemel hakatakse ajama moosijuttu, et see toimub klientide endi parema teenindamise nimel, siis just see ajabki vihaseks.
Seaduspärasuseks on kujunenud ka see, et riigiasutuste taandumine maakondadest toimub suuremate probleemideta. Ent kui päevakorrale kerkib pealtnäha hea idee mõne riigiasutuse pealinnast väljaviimiseks, siis leidub kohe kümneid põhjusi, miks seda teha ei saa.
Mitmed presidendikandidaadid on lubanud hakata välispoliitika kõrval pöörama rohkem tähelepanu ka sisepoliitikale. Neil oleks eelseisvates debattides õige aeg pakkuda välja konkreetne sisu sellele, mida nende silmis tähendab “riigi kohaloleku suurendamine maakondades”.
ERIK GAMZEJEV, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja
