Mitte väga ammu Põltsamaa kanti elama sattunud, Võrumaa metsakülas üles kasvanud ja hulk aastaid Tallinnas elanud, Nelli Pius ütles tutvustuseks, et ta on keskmist kasvu, keskealine, keskmiselt haritud, keskmiste kultuurihuvidega Kesk-Eestis elav keskmine Eesti naine.
Nelli Pius sündis väga porise novembrikuu alguses, mistõttu ämmaemandal oli keeruline kohale tulla. Ta oli peres neljas tütar. Tegelikult oodati poja sündi. Kui vanaisa neljanda tütre sündimisest teada sai, ütles ta seepeale: “Oh oa palotaja sündü.” Niisugune ütlemine tähendas, et naisterahva näol on tegemist inimesega, kes puid pliidi alla paneb ja kellest tõsistel töödel, sealhulgas puude lõikamisel, abi ei ole. Kui vanaisa ühe käega Nelli hälli kiigutas, hoidis ta teises käes ajalehte ja lausus: “Näe vana Joss on kah ära kärvänü.”
Nelli Piusi sõnul olid tema esiemad kohal sellel hetkel, kui ta sündis, ehkki nad pole küll inglitena tema õla peal istunud. Nelli sõnul on esiemad elutõed talle valmis kujul välja pakkunud, sest ta pole pidanud otsima elu mõtet ega elurajal teadmatuses uitama.
Tegi kõik poiste jõukatsumised kaasa
Kui Nelli sai kolmeaastaseks, jäi tema ema väga haigeks. Vahetult enne haigestumist oli Nelli ema matnud oma ema, äia ja kolmanda tütre ehk enne Nellit perre sündinud lapse. Nelli kasvas sõna otseses mõttes üles oma ema haigevoodil. Ta teadis kõigi karjakoerte nimesid, samuti seda, kus oli sahver, kus oli köök, mida söödi ja joodi, mis põllu peal kasvas, kes olid naabrid, kust nad sinna tulnud olid, millal naabrid sündinud olid. Kui öelda Nellile sõna “lapsepõlv”, siis tuleb talle esmalt meelde võilillede õitsemine.
Kaks vanemat õde olid üks kaheksa ja teine üheksa aastat Nellist vanemad. Kui Nelli sündis, olid tema vanemad õed juba kooli läinud ja seetõttu Nelliga koos mängida ei saanud. Laste kooliminek muserdas ema veelgi, tema haigus süvenes ning ta viidi haiglasse. Nelli vanem õde ei saanud viiendas klassis kooligi minna, sest pidi kodus toimetama ja Nelli järele valvama. Isa töötas traktorijaamas. Haiglas töötas tore jaoskonnaarst, kes tegi emale selgeks, et temast enam selles metsanurga majapidamises toimetajat ei ole. Nii otsis kolhoos perele samas lähedal Tsooru mõisa maadel Lalli külas asunud elukoha, kus ema tervis veidi paremaks sai. Nelli oli kolimise ajal kolmeaastane ja seetõttu tal oma esimesest elupaigast eriti mälestusi ei ole.
Teises elukohas olid tüdruku mängukaaslasteks temast vanemad poisid. Poiste omavahelistes võistlustes tahtis ta maksu mis maksab hoopis ise võidumees olla ja tegi kõik need üksteiselt mõõdu võtmised kaasa olenemata sellest, kui raske see tema jaoks tegelikult oli. Natuke suurema tüdrukuna oli tal juba piiramatult vabadust ja ta ei pidanud kindlal kellaajal tuppa minema või koju jõudma. Sellist käsku tegelikult keegi anda ei saanudki, sest kella neil lihtsalt ei olnud. Küll pidi Nelli vahel külakarja valvamas käima, sest igal perel oli siis lehm, mis hommikul ühisele karjamaale viidi. Kui ema tervem oli, läks alguses ema karja juurde. Kui Nelli ärkas, läks ta emale järele ja ema sai minna tagasi koju oma toimetuste juurde.
Jutud metsavendadest tekitasid lastes kõhedust
Nelli Piusi koolitee algas 1960. aastal väikeses Lepistu kaheksaklassilises koolis. Koolitee pikkuseks oli kolm kilomeetrit. Tee kodunt koolini tähendas tegelikult lihtsalt hobuvankriga sisse sõidetud jälgesid ja talvel kinni tuisanud teekohta. Nelli sõnul võtab inimene oma eluteelt kaasa kõik hea ja meenutab möödunud aegu ilusamana kui need tegelikult olid. Nii ei mäleta ta enam midagi sellest, kuidas kooliteel jalad märjaks said või käed külmetasid või kuidas nad väga külmas majas üldse elada suutsid. Ometi polnud siis puudust armastusest. Kuna ema oli haige, tõid naabrid neile sageli süüa. Vaatamata kehvale tervisele elas Nelli ema tänu oma tugevale vaimule 93 aasta vanuseks.
Lepistu koolis käis Nelli esimese kooliaasta koos pere vanuselt järgmise õega, kes õppis siis juba kaheksandas klassis. Iga päev nad siiski kodunt kooli ei käinud, vaid elasid internaadis, kus oli üks suur tüdrukute ja teine poiste tuba. Seal käidi ka üksteisele kolli tegemas, mängiti peitust ja tehti muudki põnevat. Nelli esimesel kooliaastal oli lapsi internaadis sedavõrd palju, et ühes voodis tuli kahekesi magada. Nellil vedas, sest tema sai siis oma õe kõrval magada. Nelli sõnul tal koolist ühtegi halba mälestust ei ole. Küll oli siis veel see aeg, kus metsavennad ringi liikusid. Lepistu koolis räägiti jutte sellest, kuidas metsavennad tulid koolimaja paraaduksest sisse ja läbisid paraadukseni viiva koridori. Koolipere seda ust ei kasutanud. Metsavennad olevat sealt kaasa viinud kooli akordioni ja kõik moosid. Need jutud tekitasid tüdrukus kõhedust.
Noored õpetajad paelusid laste tähelepanu
Nelli oli üles kasvanud võrukeelses keskkonnas ja ta ei mäleta täpselt, millal tuli tema ellu ja suhu kirjakeel. Kõik Nelli pereliikmed, sugulased, naabrid, tuttavad ja kolhoosi töölised rääkisid siis võru keeles. Koolitunnis tuli küll kirjakeelt kasutada, kuid niipea kui kell vahetundi kuulutas, läksid lapsed omavahelises suhtlemises võru keele peale üle. Nii ei mäleta Nelli enam täpselt, kas nad vahetunnis pöördusid õpetaja poole kirjakeeles või hoopis võru keeles.
Samas meenus talle, kuidas kuuendas klassis õppides sattus nende klassi väljaspool Võrumaad elanud poiss. Kirjakeelt rääkinud poiss tundus Võrumaalt pärit lastele üleolev ja teda hakati seetõttu narrima. Tänapäeval oleks sellise narrimise näol tegu tõsise koolikiusamisega. Küllap oli selle poisi näol tegemist muutuste kuulutajaga, sest juba 1980. aastate alguses räägiti Võrumaa väiksemates koolides kirjakeelt.
Nellile õppimine raskusi ei valmistanud ja hinnete poolest oli ta täiesti keskmine õpilane. Kui mingi õppeaine raskeks osutus, siis hiljem ainult vene keel. Skorpioni tähemärgi esindajana märkis Nelli tagantjärele, et ega ilma temata koolis midagi olulist toimunudki ja kõigest muust võttis ta aktiivselt osa, välja arvatud spordivõistlused. Ka muusika on temast kaarega mööda läinud. Pioneeritöös osales Nelli aktiivselt ja tegi pioneerina karjäärigi alates salga juhist kuni malevanõukogu esimeheni välja. Pioneeriks olemisest on talle meelde jäänud, kuidas nad nõukogude agesete mälestusmärkide juures luuletusi lugesid. Praegugi oleks ta kasvõi unepealt võimeline neid deklameerima.
Talle ei meenu, et õpetajatest või koolikaaslastest keegi ideeline nõukogude tegelane oleks olnud. Tehti lihtsalt seda, mida siis pidi tegema. Ei teadnud siis õpilased ega õpetajad suurt midagi eelmisest iseseisvast Eesti Vabariigist. Nellile on meelde jäänud tollane noor õpetaja Johanna Thealane, kellel oli ilusaim käekiri, mida Nelli oma elus on näinud. Ka tema kõnnak oli lausa kuningannalik. Ka siis, kui see õpetaja lehma põllule viis, oli tal samasugune kuningannalik kõnnak.
Lepistu kooli asus 1962 või 1963. aastal tööle Maria Kreek. Nelli sõnul polnud ta kunagi varem nii liusat ja graatsilist inimest näinud. Tema riietuski oli kaunis. Nelli sõnul oli muusikaõpetaja oma riietuselt ja stiililt nagu Jacqueline Kennedy. Vastavalt oma pluusi värvile kandis muusikaõpetaja oma soengus sama värvi lipsukest. Eriti põnevaks esemeks oli laste jaoks tema ridikül, mille ta endaga tundi kaasa võttis. Selles ridikülis võis peituda õpetaja sulepea, taskurätik ja ehk veel midagi. Kellelgi teistest õpetajatest sellist ridiküli ei olnud, vaid nad kandsid tundi tulles käe peal klassipäevikut koos sellel oleva vihikupakiga.
Õpetajad pidid tollal käima samas kempsus kus õpilasedki. Need kempsud asusid välisuste kõrval, kuhu talvel lumi sisse tuiskas. Sellises kempsus ei saanud istuda ja sinna tuli ronida. Ükskord oli muusikaõpetaja oma ridiküli kempsu unustanud. Lapsed vaatasid seda ridiküli uudishimust põlevate silmadega ja neil oli suur tahtmine teada saada, mis seal sees on. Nelli sõnul pole tal enam meeles kas nad julgesid seda avada või mitte, aga ta arvas, et pigem jätsid nad selle siiski avamata. Ka õpetajale ära viia nad seda ei julgenud.
Nime muutus täitis suvised vaheajad tööpraktikaga
Kui kaheksa kooliaastat seljataha oli jäänud, oli Nelli sooviks minna õppima Tallinnas avatavasse inglise keele erikooli, millest nad koos sõbrannaga kuulnud olid. Sellest plaanist ei saanud asja. Tagantjärele hinnates on Nelli sõnul hea, et nii läks, sest siis poleks neist mingeid Tallinnasse minejaid olnud. Just sellel ajal juhtus tema õde lugema ajalehest aiandusest kui kasvavast trendist. Nelli oli käinud Räpinas ekskursioonil ja teadis, et tegemist on väga ilusa kohaga. Ekskursioonil olles nägi ta seal kaht inimest suure maasikakastiga, mis talle väga suurt mõju avaldas. Samas ei pea ta ennast eriliseks rohenäpuks ja seda valikut väga teadlikuks. Ta märkis, et kasvama tema mulda pandud taimed lähevad, aga ta pole nii hea hooldaja kui oli tema ema või nagu on õed.
Tegelikult jõudis ta astuda Räpina aiandustehnikumi, kuid kohe muudeti kooli nimi sovhoostehnikumiks. Muutus tõi kaasa olukorra, kus suvised vaheajad olid täidetud tööpraktikaga. Nellil tuli koos kursusekaaslastega käia hilissügisel Peipsi ääres asunud poldril peete üles võtmas. Seal töötasid nad paljakäsi ja õhukeste riietega suurel lagedal põllul. Juba sadas esimest lund ja tuul oli nii tugev, et seljaga tuule suunas seistes võis lausa peetide peale kukkuda.
Õppeained olid koolis väga huvitavad ja tagantjärele mõistab Nelli, et nad said sellest koolist väga hea hariduse. Puudu jäi lillekasvatuse alastest teadmistest. Seevastu õppisid nad viimse kui kruvini tundma sõnnikulaotaja ehitust. Mehhaniseerimise õppeklassi seina peal oli suur kombaini ehitust tutvusav plakat. Vahetult enne mehhaniseerimise riigieksamit vaatas üks neiu seda pilti ja küsis mõtlikult: kumb sellel kombainil on esimene, kumb tagumine ots. Samas oli see neiu ainus tütarlaps lennust, kes sattus Võrumaal tööle agronoomina.
Peolt välja puhkamata kartuleid panema
Räpinas olid enamasti õppimas tüdrukud, kelle seas oli vaid mõni poiss. Nelli leidis sealt endale väga head sõbrannad. Nendega suhtleb ta siiani. Peoõhtutel tuli tüdrukutel omavahel tantsida. Kultuurimaja pidudele nad küll salamahti läksid, aga kell üksteist, kui seal õige pidu käima läks, pidid nemad õpilastena ühiselamus tagasi olema. Kultuurimajas olles istusid tüdrukud reas nagu lillekesed oodates, kui välisukse juures olnud noormehed neid tantsule kutsuvad.
Ükskord tajus Nelli, et kui tüdrukute juures on tunda lõhnaõli lõhna, siis poiste juures hoopis midagi magusat. Alles aastaid hiljem sai ta aru, et poisid olid seal maasikalikööri või Vana Tallinnat rüübanud, julgustuseks muidugi.
Viimasel kursusel võisid nad juba kultuurimajas peol käia, aga nõue üheteistkümneks tagasi olla kehtis endiselt. Kui õigeks ajaks tagasi ei jõudnud, pandi nimi kirja. Teiseks võimaluseks oli öö läbi ringi jalutada, mida nad vahel kasutasidki. Kord viidi nad järgmisel hommikul pärast magamata ööd põllule kartulit panema. Siis nad peaaegu jooksid pangest kartuleid välja valades põllu teise otsa, et teistest ette saades seal natuke tukkuda ja siis järgmise vaoga samamoodi jälle tagasi.
Räpinas õppimise aeg langes sellele ajale, kui ka raudse eesriide taha hakkas jõudma infot biitlitest ja moodi läksid minikleidid. Väga palju liikusid nad Räpinas olles ringi paljajalu kõndides ilma jalavarjudeta nii tänavatel kui külastades sealseid kauplusigi.
Juhuslik tuusik viis kokku tulevase abikaasaga
Viimasel koolivaheajal tutvus Nelli oma tulevase abikaasa Jüriga. Mitte Räpinas, vaid hoopis Narva-Jõesuus. Ehkki suuri armumisi oli tal juba Räpina kooli päevil. Siis suhtus ta armumisse nii, et ega see igavesti kesta vaid läheb kiiresti mööda ja tuleb järgmine. Ja tuligi, pealegi ilma vähimagi mõtteta sellest, et kaheksateistkümnesena abielluma võiks hakata. Viimasel Räpina suvel oli terve suvi tööpraktikat. Samal ajal pakuti kolmele sõbrannale võimalust võtta tuusikud Narva-Jõesuusse. Kaks neist ühel ja üks hoopis teisel ajal. Kolmest sõbrannast kaks olid Nelli hinnangul omavahel suuremad sõbrad ja tema otsustas üksiktuusiku kasuks. Kaks sõbrannat käisid sanatooriumis varem ja nii sai Nelli neilt infot Narva-Jõesuus veedetud puhkuse ja tegemiste kohta.
Nelli oli alati lootnud kohtuda mehega, kellel on väike jalanumber. Lapsepõlves pidi ta esikut pühkides alati kahe käega tõstma oma isa väga suuri kalosse ja mõtles siis, et tema küll nii suure jalanumbriga meest endale ei taha.
Jüri oli oma esimesest naisest lahutatud ja Nellist ligi 16 aastat vanem. Kohe esimesel õhtul, kui nad kohtusid, oli Nelli jaoks selge, et Jüri on osa tema elust. See oli 1971. aasta 13. augustil, mis oli juhtumisi reedene päev. Hiljem tähistasid nad seda tähtpäeva igal aastal. Sellest ühest Eesti tuntuimast kuurortlinnast sai alguse 33 aastat kestnud abielu. Küllap oli saatus seda meelt, et Võrumaa metsade vahel üles kasvanud naine peab ikkagi kord Tallinnasse välja jõudma, sest seal töötas tema abikaasa. Nelli sõnul polnud tema jaoks Eesti suurimasse linna elama ja tööle asumine üldse kerge. Võrumaa metsade keskel elades ja Räpinas õppides poleks tal niisugune mõte pähe tulnud.
Kadriorus niidetud heina lõhn oli palsam hingele
Nii nagu Nelli on oma suguvõsa poolt elupõline võrukas, oli tema abikaasa elupõline setu. Oma poegi, kes ei oska võru ega setu keelt, peab Nelli lihtsalt tallinlasteks. Kuid nad erinevad paljudest teistest tallinlastest oma maalähedase hingelaadi poolest.
Selleks ajaks kui Nelli Tallinnasse elama asus, oli Jüril seal keset kaunist Kadriorgu juba ühetoaline korter hangitud. Tallinnas elades jalutas Nelli väga tihti Kadrioru pargis. Kuid maalt pärit inimesena polnud ta harjunud sellega, et ka piimapoodi minemiseks tuli ennast riidesse panna, mitte nagu maal, kus võisid poodi lipata paljajalu ja sitskleidis. Küll meenus talle maaelu sellisel hetkel kui Kadrioru tiikide juures heina niideti. See oli talle kui maalt tulnud inimesele nagu palsam hingele.
Nelli suunati omal soovil tööle Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi, kus tegutses alguses “jooksupolgus”. Pirita lillekasvatuses töötas siis agronoomina varasem Põltsamaa roosiaia juhataja Rein Joost. Nellil tuli tulbisibulaid istutada, talvel alpikanni potte korrastada, kevadel levkoisid kasvuhoonesse istutada jne. Kui sinna kasvuhooneid juurde rajati, sai Nelli hoole alla üha roosikasvuhoone. Mis asus Küllike Joosti kasvuhoone kõrval, kes hooldas siis gerberaid. Rein Joost käis seal alati ringi talle omaselt roosapõsksena muhe naeratus näol. Siis ta veel abielus ei olnud. Kogu lillekasvatuse naispere arutles pidevalt selle üle, kas Reinule saab naiseks keegi sealsetest naistest või õnnestub mõnel sealse naispere liikme vanemal tütrel Rein Joost ära võluda. Nelli naaberkasvuhoone perenaisel läks see paljude naiste peas keerelnud plaan korda.
Sattus muutuste keerises sekretäri ametisse
Kui Piuside perre sündis esimene peog, siis Nelli enam lillekasvatussovhoosi tagasi ei läinud. Alguses oli tal mõte õppida juurdelõikajaks. Kuid see siiski ei teostunud. Pärast esimese lapse sündi töötas Nelli lühikest aega Eesti Maaehitusprojektis vanemtehnikuna. Seal oli võimalik töötada pool päeva ja lõunast alates oli ta vaba. Jüri töötas samal ajal Tallinna Juveelitehases õhtuses vahetuses.
Maaehitusporjektis hakati passistama Viljandi rajooni karjalautasid. Nellil arhitektide must töö puhtamalt ümber joonistada, millega ta ka hakkama sai. Mitmed toona Nelliga koos töötanud toredad inimesed on tänaseks Eesti tuntud arhitektid. Hiljem läks ta tagasi erialasele tööle Tallinna Haljasalade Trusti, vanemmeistriks. Selle asutuse kontor asus Tallinna lauluväljaku ülemiste väravate juures.
Piusi pere esimene poeg sai nimeks Rinel. See nimi tuli nii, et Jürist võeti üle nime teine pool ja Nellist nime esimene pool. Ka Rineli esimese, 17aastase poja nimi on Rinel.
Tallinnas elades kolis pere vahepeal Kadriorust Lasnamäele. Lasnamäel elades, 1982. aastal sündis perre järgmine poeg, kes sai nimeks Raino Andre. Selle nime paneku juures ei leidnud nad abikaasaga ühist keelt. Nelli oli endale alati palju lapsi tahtnud. Just sellist soovi omava naisena öeldi Nellile 1980. aastate lõpus ühel ilusal päeval, et ta ootab kaksikuid. Nii Märt ja Priit 1989. aastal ilmavalgust nägidki. Sellel ajal ilmale tulnud lapsed sündisid keset meeletut laulva revolutsiooni emotsioonide tulva. Tallinna lauluväljakul toimunud tollalsel suurüritusel olid kaksikud juba olemas, aga Nelli veel ei teadnud, et ta lausa kaks last korraga juurde saab.
Kui kaksikutega kodus olemise aeg ümber sai, oli kätte jõudnud aeg, kui endisi asutusi enam ei olnud. Oma ristiema sünnipäeval soovitas ristiema sõbranna Nellil tema juurde sekretäri ametisse asuda. Nelli polnud kunagi varem niisugust bürootööd teinud. Ometi võttis ta selle pakkumise vastu ja asus 1993. aastal sinna tööle. Sekretärina õppis selgeks ka pimekirja kümne sõrme süsteemis. Selle asutuse vahendusel kontrolliti n-ö Eesti mereväravaid tervisekaitse valdkonnas. Kui laevalt saabus kiri vene keeles, tuli see büroos tõlkida eesti keelde. Venekeelne asutuse töötaja kirjutas saabunud kirjale venekeelse vastuse, mis tulenevalt taasiseseisvunud Eesti riigikeele nõudest tuli laeva peale tagasi saata eesti keeles. Laeva peal tegutseva sanitaararsti jaoks tuli see omakorda jälle vene keelde tõlkida. Riigikeele nõue sisuliselt midagi ei muutnud, vaid tõi inimestele palju tööd juurde.
Ühel päeval tundis Nelli, et istuv töö talle ei sobi ja ta loobus sellest ametist. Ehkki tõdes, et selles asutuses töötamine andis talle juurde palju vajalikke oskusi ‒ seal töötades läbis ta sekretäride baaskursuse ja etiketi kursuse.
Ajalehest leitud kuulutuse peale leiti sobiv kodu
Lasnamäele ümber kolinuna leidsid nad eest väga toreda sõpruskonna, kus sotsiaalne kontroll oli äärmiselt tugev. Lapsed ei saanud teha midagi nii, et see vanematele teadmata jäi. Emad olid omavahel tihedas kontaktis ja kui midagi kahtlast silma hakkas, anti sellest üksteisele kohe teada.
Pealinnas elades käisid Nelli ja Jüri sageli ka teatrietendusi vaatamas ja kontserte kuulamas. Siis polnud endal vaja pileteid hankida, vaid asutustes olid olemas piletilevitajad. Kord läks isegi külmkapis hoitud liha seetõttu pahaks, sest teatripileteid oli niivõrd palju ette ostetud. Ka kunstinäituste ja kino külastused oli nende jaoks tavapäraseks tegevuseks. Tagasihoidlikum periood kultuurielust osa saamisel oli ainult siis, kui vanem poeg veel väike oli.
Ajal mil Märt ja Priit õppisid seitsmendas klassis, hakkasid paljud Lasnamäelt ära kolima. Sellised mõtted mõlkusid siis ka Piusi pere peades. Poisid leidsid ajalehest Soov kuulutuse, kus pakuti müüa maja Saadjärve kandis Lähte kooli lähistel. Sealkandis elas ka Nelli õde. Pojad palusid emal oma õele helistada ja arvasid, et nad võiksid selle maja endale osta.
Nelli sirvis poegade soovituse peale ajalehte edasi. Talle hakkas seal silma üks kuulutus, kus pakuti müüa maja Põltsamaa kandis Mällikvere külas. Nagu tallinlaste puhul tüüpiline, ei olnud nad kordagi Põltsamaal pikemalt peatunud, ehkki olid sealt läbi sõitnud. Otsustati, et kui on juba suund sinnapoole võetud, sõidavad nad läbi neile täiesti tundmatust Mällikvere külast. Sinna kohale jõudnud ja autost välja astunud tajusid Nelli, Jüri, Märt ja Priit, et see on nende teekonna lõpppunkt, kust nad enam edasi ei sõida. Sinine taevas, kenad valged kased ja kolletavalt õitsevad paiselehed lisasid haripunkti tõusnud meeleolule veelgi vürtsi.
Viis päeva hiljem oli ostu-müügitehing tehtud ja järgmisel nädalavahetusel istutas Nelli uues kodus tomatid kasvuhoonesse. Priidu ja Märdi viimasel koolipäeval ostis Nelli tordi ja viis selle kaksikute senise Tondiraba kooli õpetajatele. See kool alustas tegevust 1982. aastal, mil tema vanem poeg sinna õppima asus. Nelli ütles neile, et küllap saate edaspidi ilma meietagi hakkama. Paraku ei saadud, sest varsti see kool suleti.
Nelli sõnul pole ta isegi mitte sekunditki kahetsenud selle kolmteist aastat tagasi langetatud otsust. Nelli abikaasa oli selleks ajaks juba pensionär ja materiaalne tugi oli vähemalt esialgu, niikauaks kuni Nelli tööd leiab, olemas. Ka Tallinnas müüdud korter võimaldas mõnda aega toime tulla ilma et oleks kohe tööle pidanud minema.
Lilleseadeoskus pakkus meelepärast tegevust
Sattunud kord tuttavatega Põltsamaa roosiaeda jalutama, sai Nelli seal kokku Küllike Joostiga, kes Nellit nähes ohkas kergendatult ja palus tal jahikoerte näituse võtijatele lillekimbud valmis teha. Kõigi muude tegevuste kõrval oli Nelli Tallinnas elades jõudnud läbida ka lilleseade kursused.
Just hetkel kui Nelli kimpude valmistamisega tegeles, astus sinna sisse noor neiu, kes tundis huvi, kas seal ka pruudikimpe tehakse ‒ lootes, et selle kimbu teevad valmis roosiaia töötajad. Ka see kimp tuli Nellil valmis teha.
Jõudes tagasi aianduse juurde, tegi Nelli läbi lilleseade kursuse Tartus. Sellesse aega, kui naine lillekimpe tegi, jäid ka varasemad suursugused Põltsamaa roosipeod. Põltsamaal sattus Nelli tegema kaunistusi kenadele naistepesu esitlenud modellidele. Tookord murdis ta pead selle üle, milline võiks olla kaunistus, mis modelli võimalikult vähe varjaks, sest modelli ülesanne on ikkagi pesu, mitte sellele lisatud kaunistust esitleda. Ta punus valmis suure boamao, mille valmistas tee äärest leitud puju õisikutest ja sinna lisatud mõnest roosist. Loosiga sattus nelli kaunistust kandma tulipunases pesus kaunis blondiin, kes oli Nelli sõnul Eeva mis Eeva.
Rõõm ja kurbus käivad ikka käsikäes
Elus käivad ikka käsikäes rõõm ja naer, mured ja kurbus. Piusi pere oli saanud aasta ja kaks päeva oma uues kodus elada, kui siit ilmast kutsuti ära Nelli abikaasa Jüri. Teate oma abikaasa surmast sai ta keset vihmast kevadpäeva. Nüüd puhkab Jüri Pius Põltsamaa kalmistul ja sellega on Nelli ennast ka Põltsamaa kanti lõplikult kinnistanud. Nelli mäletas, et ta justkui nägi ja kuulis kuidas üks etapp sellega tema elus mööda sai. Naine kirjeldas seda hetke nagu poolläbipaistva kardina sahinal alla langemist, mille järel tema jaoks pööratakse elus järgmine, eelmisest hoopis teistsugune lehekülg.
Õnneks oli pere vanem poeg siis juba abielus ja oma elu peal ning ta toetas ka Märdi ja Priidu õpinguid. Keskmine peog oli sõjaväest naasnuna sattunud Ämari lennubaasi helikopteri peale tööle ja tegutseb seal praegugi.
Nelli tahtis oma elus midagi põnevat veel ära teha ja ta kuulis, et Luua Metsanduskoolis oli avatud loodusretke juhti eriala. Veendumaks, kas ka tema eas võiks sellest kursusest osa saada, helistas ta kooli ja küsis, kas kursusel õppida soovivatele inimeste kehtib ka vanusepiirang. Seda õnneks polnud, küll osutus ta selle kursuse vanimaks õppuriks. Tema noorimaks kursusekaaslaseks oli 20aastane äsja gümnaasiumi lõpetanud noormees. Kursusele pääsemiseks tuli kandidaatidel kirjutada essee ja teha läbi näitlejameisterlikkuse tuleproov. Jaanuaris 2006 ta Luuale õppima asuski. Poolteist aastat kestnud õpingute järel said selle kursuse lõpetanud kaasa loodusretke juhtimise oskust tõendava diplomi. Nelli jaoks oli väga meeldiv, et Luua kurustel osalenud nooremad kolleegid suhtusid temasse nagu eakaaslasesse. See sõpruskond käib tänaseni koos, kõige tihedamini Piusi kodumaja köögis, sest Põltsamaa asub keset Eestit. Tegelikult ei läinud Nelli Luua kooli uut eriala omandama, vaid otsima uut suunda oma elu uuele leheküljele.
Misssiooniks laste kasvatamine
Kord tuli Nellil Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänavaga koos olles jutuks, et sinna vajatakse turismiinfo konsultanti. Nelli teatas selle peale, et tema täiskoormusega Põltsamaa linnast eemal elava inimesena tööl käia ei saa. Tegelikult vajatatigi just inimest, kes käib kohal mõnel päeval nädalas. Oli 2008. aasta sügis, kui Nelli selles ametis tegutsema asus.
Põltsamaa kanti sattununa alustas ta mälestuste kogumist oma kodukülast, ta on läbi lugenud ka suure hulga Vilja Rootsi kirja pandud Põltsamaa teemalisi mälestusi. Kõige rohkem meeldivad Nellile praeguses ametis turistidevabad päevad, mil tal on võimalus süveneda tekstide lugemisse ja vanade fotodega tegelemisse. Kõigi nende tegemiste kõrval on Nelli vanaemaks neljale lapselapsele. Vanema poja peres on sirgumas kaks poega ja keskmisel pojal kaks tütart. Vanem poeg Rinel teadis juba väikesena, kelleks ta saada tahab. Päris nii siiski ei läinud. Ometi oli varakult aru saada, et ta on olemuselt juht ja nii ta ühte firmat juhibki.
Keskmisel pojal pole konkreetset nägemust tulevasest ametist kunagi olnud. Küll teadis ta sõjaväest naastes, et tahab töötada ametis, kus tööpäev kestab kaheksast viieni ja nädalavahetus on vaba. Nii tal nüüd ongi ja ta tegutseb Ämaris operaator-vaatlejana sõites tihti kaasa sealse helikopteriga.
Kaksikutest unistas Priit lapsena, et tema võiks olla tulevane pankur ja Märt arvas, et tema võiks täiskasvanuna muidu mõnus mees olla. Kuid üheteistkümnendas klassis oli nende mõlema kindel valik lavakunstikateedrisse õppima asumine. Nelli lisas, et kui lavakunstikateedrit poleks olemas olnud, istuksid Priit ja Märt mõlemad kodus tagatoas diivanil käed risti rinnal. Praegu töötavad nad Tallinna Linnateatris, kuhu sageli oma emagi etendusi vaatama kutsuvad.
Nelli võtab oma praegust elu rahulikult ega tegutse meeleheitlikult millegi nimel. Loomi tal ei ole, ka lemmiklooma mitte. Taimi ikka kevadel natuke maha paneb. Umbes pooleteise hektarilist kinnistut ta hooldada ei jõua ega pea seda ka vajalikuks. Kümne aasta vältel osales ta Põltsamaal tegutseva Seto seltsi tegevusest. Kui selle tegevuse eestvedaja Põltsamaalt ära kolis, ei saanud nad seto leelotamisega enam edasi tegeleda. Ka Põltsamaa kunstikoolis jõudis Nelli käia. Mitte sellepärast et tal kunstiannet oleks, vaid huvist selle kooli tegevuse vastu ja soovist, et ta saaks sellega pikemalt seotud olla. Juba kunstikoolis tegutsedes vaatas ta Kiwwja lapiseltsi poole, kus ta viimasel kaheksal aastal kaasa löönud. Kontsertidel ja teatrietendustel Nelli enam eriti tihti ei käi. Lihtsalt sel põhjusel, et autoga ta ei sõida ja jalgratas pole just parim vahend õhtustelt üritustelt koju sõitmiseks. Pealegi on tal teatrietenduste vaatamist vahel villand, sest püüab Tallinnas ära vaadata kõik linnateatri etendused, kus Märt ja Priit kaasa mängivad.
Nellil pole kunagi olnud mingeid ambitsioone karjääriredelil üles ronimiseks, ta teadis juba noore neiuna kindlalt, et tema missiooniks on perekonna loomine ja laste kasvatamine. Nelja lapse emana võib ta rahuliku südamega tunnistada, et on oma missiooni iseenda, oma abikaasa, riigi ja ühiskonna ees täitnud.
Nelli Piusi elukäik
*Nägi ilmavalgust Võrumaal Võru ja Antsla vahel Mustajõe käärus metsa veerel asuvas Luhametsa külas 2. novembril 1952. aastal
*Selles külas on elanud ka Artur Adson ja Juhan Jaik
*Kui tüdruk oli kolmeaastane, kolis pere Lalli külla
*Koolitee algas 1960. aastal väikeses Lepistu kaheksaklassilises koolis
*Pärast 8. klassi lõpetamist asus õppima Räpinasse
*Töötanud Pirita lillekasvatuse näidissovhoosis, lühikest aega Eesti Maaehitusprojektis vanemtehnikuna, Tallinna Haljasalade Trustis jm
*2003 kolis pere Mällikverre
*Peres on neli poega
*Õppis Luua Metsanduskoolis retkejuhiks
*Praegu töötab Põltsamaa muuseumis turismiinfo konsultandina
TOOMAS REINPÕLD
