Varssavi kohtumine oli NATO parim tippkohtumine alates külma sõja lõpust. Tõsised inimesed langetasid tõsiseid otsuseid tõsiste probleemide kohta. Murti tabusid. Venemaa kujutab endast eesliiniriikidele ohtu (eelmistel tippkohtumistel oleks selle valjuhäälne kuulutamine olnud vastuoluline). Euroopa Liit on tähtis partner (oli aeg, mil Türgi oleks selle peale vihast vahutanud). Heidutus läheb kaugemale sõjalistest vahenditest (NATO-s peeti varem infosõjast ja küberruumist rääkimist võimatuks).
Kõik polnud kaugeltki täiuslik. Poola poliitiline maastik – polariseerunud ja õelust täis – pakkus rõõmutut taustafooni. Kurb oli näha “ajaloolist” väljapanekut, kus Poola lääneriikide liitu viinud poliithiiglased olid loost välja jäetud.
Kaitsekulutused on paljudes riikides selgelt liiga madalad. Sõnumid on endiselt vastakad: eestlasest ekspert Jüri Luik kritiseeris teravalt Saksamaa ja teiste riikide poliitikuid, kes taunivad neid samu õppusi, kus nende endi sõjaväelased osalevad. Ukrainale pakuti liiga vähe ja Gruusiale sai osaks pettumust valmistav retooriline äraütlemine.
Kõige hullem oli Brexiti heidetud vari: suurim endale löödud haav minu riigi lähiajaloos. See on ehk võrreldav Suessi äpardusega 1956. aastal, aga võimalik, et isegi hullem. Britina rahvusvahelistel julgeolekukonverentsidel käimine on praegu päris karm – tuleb kulutada palju aega vabandamisele ja võtta vastu palju isiklikke poolehoiuavaldusi. Sellega kaasneb vaevu varjatud raev lisaprobleemide üle, mida me tekitame. Suurbritannia on varem eksportinud stabiilsust, nüüd ekspordime ebastabiilsust.
Varssavi tippkohtumise tähtsaim aspekt on siiski see, et ehkki valitud reisisuund on nüüd üldiselt hea, ei ole me veel sihtpunkti jõudnud. Esiuste pärani jätmiselt, et näidata naabritele oma usaldust nende vastu, oleme liikunud nende sulgemise ja luku paigaldamiseni ning oleme nüüd lisamas signalisatsiooni ja turvapatrulli.
Siiski ei ole praegu selgust selles, mis juhtub signalisatsiooni tegeliku käivitumise korral. NATO-l on teoreetiliselt olemas kiirreageerimisjõudude eelüksus, mis on suuteline kohale jõudma tundidega. See eksisteerib siiski suuresti paberil ning üksikasjad on lõpuni välja töötamata. Poliitiline otsustusprotsess kiirreageerimisüksuse saatmiseks on läbi proovimata. Missuguseid juhiseid annaks tulevane kantsler Steinmeier oma diplomaatidele NATO-s? Mida teeks president Trump? Kuidas mõjutaks Venemaa ähvardus kasutada tuumarelvi alliansi nõupidamisi?
Suurim NATO-t ähvardab oht lähtub samas alliansi seest. Vähestel tippkohtumisel osalenud poliitikutel näis olevat midagi öelda neile kümnetele miljonitele lääneriikide valijatele, kel on viimase 25 aasta majanduslikust ja poliitilisest korraldusest kõrini. Kõik see toob esile tohutu sõltuvuse Angela Merkelist. Seni, kuni ta on Berliinis kindlalt võimul, on nii NATO kui ka Euroopa Liit vastuvõetavas seisundis. Kui ta lahkub, oleme tõsises hädas.
Enesega rahuloluks ei ole samas mingit põhjust. Kulisside taga on toimumas palju rohkem sellest, millest avalikkus kuuleb. Kõige huvitavam tippkohtumisel ringelnud kuulujutt puudutas Poola ja Vene allveelaeva kokkupõrget Läänemerel paar kuud tagasi. Ametnikud on napisõnalised. See võib olla hiljutise ja muidu seletamatu puhastuse põhjus Vene Balti mere laevastiku juhtkonnas (teine põhjus võib olla asjaolu, et Kremli kõrgetele ametnikele oli pinnuks silmas merevaigu smugeldamise ulatus).
Venemaa mereväe jõuetu kohalolek Läänemerel ei ole viimasel paaril aastal tüli tekitanud. Kui Balti mere laevastik läheb nüüd uue ja jõulisema juhtimise alla, hakatakse meile valmistama täiendavat peavalu lisaks neile ohtratele probleemidele, millega me juba silmitsi seisame.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
