Mõnistes mängiti rahvajutte

Võrumaal Mõnistes said juuni lõpus kokku Eesti kooliteatritrupid, et üheskoos mängida eesti rahvajutte ja muistendeid. Kooliteatrite traditsioonilises kirjanduslikus teatriprojektis tegi kaasa ka Puurmani näitering Päris Mängult, ühisetenduse lavastajaks oli aga Jõgevalt pärit teatritudeng Karl Sakrits.


Kooliteatrite suvine kirjanduslik projekt on alati pühendatud mingile kindlale autorile või teemale. Seekord olid siis vaatluse all eesti rahvajutud ja muistendid. Valik oli ajendatud sellest, et tänavu möödub 150 aastat Fr. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsete juttude” esmatrüki ilmumisest, 105 aastat tagasi ilmus aga Ernst Peterson-Särgava “Ennemuistsed jutud Reinuvaderist rebasest”. Mõniste projektis osaleda soovivad õpilastrupid ei pidanud mängitavat lugu valima siiski kahest nimetatud raamatust, vaid võtta võis ükskõik millise eesti rahvajutu või muistendi. Tekst õpiti kodus selgeks, Mõnistes hakati aga truppide seitsme- kuni kümneminutilistest minilavastustest terviklikku lavalugu kokku panema. Seda mängiti 29. juuni õhtul Mõniste muuseumis. Muuseumi õuel tehti kolmel päeval ka proove.

“Minu jaoks oli sellises projektis lavastajana kaasa löömine uus kogemus,” sõnas Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstitudeng, Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane Karl Sakrits. “Õigupoolest polnudki ma lavastaja selle sõna tavalises mõistes, sest lavastajatöö tegid põhiliselt ära koolitruppide juhendajad. Minu ülesanne oli nende tööd kõrvaltvaataja pilguga jälgida ja, kus vaja, nõu anda.”

Karl Sakritsa sõnul olid trupid tulnud Mõnistesse üsna erineva ettevalmistusega: mõned olid jõudnud kodus ainult teksti läbi lugeda, mõned olid jõudnud mõelda ka lavastuslike elementide peale. Vastavalt sellele tuli ühtesid rohkem ja teisi vähem aidata. Karli päevad kulusidki seitsme mänguplatsi vahet kulgedes ja seal toimetavate truppide tööd jälgides. Kõlab, nagu oleks see hõlpelu, aga tegelikult olid Mõnistes veedetud päevad Karli jaoks üsna intensiivsed.

Vennad mõlemad

Tore oli see, et temaga oli kaasas noorem vend Tanel, kes õpib samuti Viljandi kultuuriakadeemias, ent pärimusmuusikat. Tanel ja Võru kooliteatrinoored, kes on ka pillimängijatena andekad, moodustasid suurepärase orkestri ning nende mängitud pärimuslikud muusikapalad aitasid truppide minilavastused üheks tervikuks liita.

“Vend Tanelist oli mul seekord väga palju abi,” kiitis Karl Sakrits.

Puurmani näitering Päris Mängult võttis Mõnistes mängimiseks ette Juhan Kunderi loo “Vennad mõlemad”. See on õpetlik lugu vendadest, kellel isa oma päranduse kenasti pooleks jagada käsib. Paraku kahmab vanem vend hiljem varanduse endale, ent õnne see talle ei too.

“Olime väljas kuue näitlejaga, ent osalisi oli tükis rohkem. Nii tuligi noortel lühikese aja jooksul mitut rolli mängida,” ütles Puurmani näiteringi juhendaja Keiu Kess. “Kes oli algul vanem vend, pidi pärast hobust mängima, kes oli algul vasklinna kuningas, sellest sai hiljem hõbelinna valvur jne.”

Keiu Kessi sõnul sai seitsmest minitükist kokku päris vahva lavastus ja eriliseks väärtuseks oli selles kõlanud elav muusika. Ka lavastuslikud ideed olid nutikad.

Keiu on oma kooliteatrinoortega kirjanduslikes projektides kaasa löönud juba kaheksa-üheksa korda ja peab neid väga kasulikeks.

“Noored on õppinud süvitsi tundma häid eesti kirjanikke ja meie kirjanduse olulisi tüvitekste. Rannus teoks saanud projektis, mis oli pühendatud Mats Traadi loomingule, saime end murdekeele kõnelemisel proovile panna, omaette elamus oli ka Raikkülas Uku Masingu tekstide esitamine.

Noored ootavad suviseid kirjandusprojekte väga ja on iga kord uue projekti teema ja toimumiskoha avalikustamise eel põnevil. Kooliteatrite juhendajad on aga tänu neile projektidele saanud lähedasteks juskui sugulased. Au ja kiitus Eesti Harrastusteatrite Liidu kooliteatrite koordinaatorile Maret Oomerile, kes on olnud nende projektide eestvedaja!”

Maret Oomeri sõnul läks tänavune kirjanduslik teatriprojekt hästi korda kasvõi juba selles mõttes, et arhailise atmosfääriga Mõniste muuseum oli suurepärane koht eesti rahvajuttude mängimiseks.

“Huvitav oli jälgida, kuidas koht hakkab mängulaadi määrama ja misanstseeni kujundama,” ütles Maret Oomer. “Suurel muruplatsil tuleb ju tahes-tahtmata teisiti tegutseda, kui väikesel koolilaval, kus aksideni on kaks meetrit.”

Avastavad kirjandust

Karl Sakritsa lavastajatööga Mõnistes jäi Maret Oomer väga rahule. Tema meelest on Karli-sugustel noortel tihti rohkem otsingulist vaimu, kui “vanadel teatrihuntidel”. Ka Maret Oomeri meelest oli “kirsiks tordil” Tanel Sakritsa eestvedamisel tegutsenud orkester.

“Kui muidu on vaja alati nuputada, kuidas ühe trupi minietenduselt teise trupi omale üle minna, siis nüüd oli asi lihtne: ühe loo lõppedes hakkas orkester mängima ja järgmise loo esitusplatsile liikuma ning publik järgnes neile,” ütles Maret Oomer ja lisas, et rahvajuttude ainelist lavastust tuli Mõniste muuseumi õuele vaatama päris suur arv vaatajaid, sealhulgas teatrinoorte vanemaid.

“Kiitus õpetajatele, kes viitsivad õpilastega ka suvel töötada! Sealjuures ei paku kirjanduslik projekt auahnuse rahuldamise võimalust: seal ei panda truppe saavutuse järgi ritta,” märkis Maret Oomer.

Kirjanduslikud teatriprojektid said tema sõnul alguse täpselt 20 aastat tagasi. Merle Karusool oli plaanis 1996. aasta suvel teha Tammsaare “Tõe ja õiguse” aineline suurlavastus, millesse oleksid kaasatud kutselised ja harrastusnäitlejad ning kooliteatrinoored. Lavastusega oli plaanis tähistada 70 aasta möödumist “Tõe ja õiguse” esimese osa ilmumisest. Et projekt ei leidnud piisavat rahastust, tehti see Maret Oomeri soovitusel teoks ainult kooliteatritega. Sestpeale ongi õpilastrupid igal suvel süüvinud mõne eesti või välismaa autori loomingusse.

“Kirjanduslikud teatriprojektid on ellu kutsutud selleks, et ergutada noorte kirjandushuvi,” ütles Maret Oomer. “Paljud noored avastavad tänu neile projektidele enda jaoks uusi suurepäraseid autoreid ja teoseid. Avastatakse ka uusi paiku Eestimaal: meie kirjanduskuulsused on ju enamasti pärit väikestest maakohtadest. Nii et kooliteatrite kirjanduslikud projektid on väga harivad.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus