Vikipeedia andmetel võttis mõiste geenitehnoloogia esimesena kasutusele Jack Williamson ulmeteoses “Draakonite saar”, mis ilmus 1951. aastal. Kuuskümmend viis aastat hiljem lõpetas Tartu ülikoolis geenitehnoloogia eriala Jõgevalt võrsunud ja Jõgeva gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud Helis Guske.
Helise huvi loodusteaduste vastu tekkis juba varajases lapsepõlves. Nüüd diplomeeritud geenitehnoloogina märkis ta, et selles üldiselt reaalteaduslikus valdkonnas on ka oma filosoofiline pool.
Helis Guske sõnul pole kunagi tema eesmärk olnud olla parim. “Kõik on pigem lihtsalt väga hästi välja kukkunud. Oluline osa on olnud ka vedamisel,” lisas ta. Helis usub, et nutikust on talle ka looduse poolt kaasa antud. “Mis puudutab õppimist, siis ma ei näinud ilmtingimata palju rohkem vaeva kui minu kursusekaaslased. Asjad lihtsalt jäävad mulle kergesti meelde ja tekivad seosed mis seda soodustavad. Ka minu vanemad olid omal ajal koolis väga head õpilased ja neilegi jäid asjad enamasti lihtsasti meelde, seega on siin ka geneetika mingil määral mängus.”
“Keskkoolis olid minu lemmikuteks reaal- ja loodusained – keemia, füüsika, matemaatika ja bioloogia. Minu jaoks tundus seega loogiline, et ka ülikooli lähen õppima midagi nendest suundadest. Kõik need ained on ülikoolis olemas eraldi erialadena, geenitehnoloogia tundus olevat veel midagi teistsugust ja põnevamat ning erinevaid loodus- ja reaalaineid ühendav,” arutles Helis.
Tahtis sünnipäevaks mängumikroskoopi
Olgu öeldud, et sisseastumisavalduse Tartu ülikooli tegi Helis Guske ka majanduse erialale ning oleks ka vastava konkurentsi läbinud. Otsustas ta siiski geenitehnoloogia kasuks. Teatud mõttes ulatuvad erialase huvi juured lapsepõlve.
“Isa on mulle rääkinud, et nelja-viieaastaselt tahtsin sünnipäevaks mängumikroskoopi saada, sest mind huvitas, millised pisikesed asjad välja näevad. Nii et võib öelda, et juba lapsepõlvest on mul olnud huvi eluslooduse toimimise vastu ning seda just mikroskoopilisel skaalal,” meenutas ta.
“Keskkoolis oli minu jaoks üheks lihtsamaks aineks keemia, ülikoolis aga tundusid kõik keemiaga seotud ained just kõige keerulisemad. Erinevus tuleneb ilmselt sellest, et keskkoolis õpetatakse enamasti anorgaanilist keemiat ehk siis enamasti mitte-elusloodusega seotud protsesse ja nende toimimist. Geenitehnoloogia erialal õpetatavad ained on aga just seotud elusloodusega ja erinevate protsessidega organismis. Kõik see on palju keerulisem. Kõige huvitavamad olid ülikoolis kindlasti need õppeained, milles oli ka praktiliste tööde osa ning tuli ise katseid teha ja nende põhjal järeldusteni jõuda. Just praktiliste töödega jääb kõik ka paremini meelde ja on hoomatavam,” rääkis Guske.
Helis märkis, et tema silmapaistvalt edukale õppimisele gümnaasiumis tuli kasuks oskus aega planeerida, millele omakorda on kaasa aidanud iseseisvus mõtlemises ja tegutsemises.
“Ülikoolis õppides on vaja palju rohkem iseseisvust. Jooksvalt enam keegi ei kontrolli, kes ja kui palju õpib. See kõik on enamasti enda teha. Arvan, et väga hästi õppijad ei õpi tingimata rohkem või ei kuluta õppimisele palju rohkem aega kui teised. Erinevus tuleb aja planeerimise oskusest ehk aega tuleb osata maksimaalselt ära kasutada ja kohusetundlikkusest.”
Helis Guske selgitas, et üldiselt reaalteaduslikus geenitehnoloogias leidub ka mõndagi humanitaarset. “Minu teaduslik kraad on loodusteaduste magister, kuid kui geenitehnoloogiat doktorantuuris edasi õppida, on omandatav kraad filosoofiadoktor. Seega juba nime järgi võib oletada, et ainult reaalteaduslik eriala see kindlasti ei ole. Pigem kaldubki filosoofia poole peale. Tulemused, mida me saame katseid tehes, on konkreetsed, tihti arvulised väärtused. Nii oleks justkui tegemist reaalteadusliku erialaga, kuid tulemuste tõlgendamine ja interpreteerimine on tihti pigem filosoofilist laadi. Teaduses on tavaline, et varem iseenesestmõistetavaks peetud tõed lükatakse ümber ning tekib uus arusaam protsesside toimimisest ja mehhanismidest. Tihti tulenevadki teadlaste erinevad tulemused just sellest, et tulemusi tõlgendatakse erinevalt.”
Teadusuuringute lõppeesmärgiks on inimeste ravi
Helis Guske koostatud ja kaitstud magistritöö kannab pealkirja “Katioonpumpade uurimine Wfs1 puudulikkusega hiirte südames ja neerudes”. Piltlikult ja populistlikult lähenedes on uurimuses peategelasteks haigus Wolframi sündroom ja hiired.
“Wolframi sündroom tundus olevat uurimiseks huvitav haigus. Seda silmas pidades valisin endale labori ja töörühma. Oleksin saanud oma uurimisobjektiks valida ka näiteks bakterid või seened, kuid olen alati olnud huvitatud inimeste haiguste ja nende võimaliku ravi uurimisest. Wolframi sündroomist polnud ma varem midagi kuulnud, kuid olles end teemaga kurssi viinud, arvasin, et see võiks mulle sobida uurimisvaldkonnaks.
Konkreetset teemat ma bakalaureusetudengina ise välja pakkuda ei osanud, seega tegi seda minu juhendaja, kes andis mulle uurida lihtsalt ühe osa suuremast uurimisprojektist. Magistritöö on aga juba jätk bakalaureuseastmes uuritule,” rääkis Helis Guske.
Helise uurimistöö koostamisel oli tähelepanuväärne osa katsetel hiirtega. “Hiirtega katsete tegemiseks on vajalik spetsiaalne loomkatseluba, mistõttu katsed elus hiirtega viis läbi minu juhendaja. Mina töötasin edasi juba kudedega. Küll aga oli mul võimalus katsetel olla kõrvaltvaatajana. Emotsionaalselt on kõige raskem kindlasti see hetk, kui hiir surmatakse. Ma ei saa väita, et see mind emotsionaalselt kuidagi ei mõjuta, kuid ajapikku on kõik muutunud ilmselt mõnevõrra lihtsamaks ning enam ei ela ma iga kord uuesti neid emotsioone nii tugevalt läbi.
Ma tean, et on väga palju inimesi, kes on igasuguste loomkatsetuste vastu ning näevad teadlasi kui julmi ja südametuid inimesi. Teisalt aga leidub väga palju raskeid haigusi, millele siiani ravi pole leitud ning ainus viis neid uurida ongi just loomade peal.”
“Paljud teavad, et inimesel on 23 paari kromosoome, millest üks paar on sugukromosoomid (meestel XY ja naistel XX). Hiirtel on 19 paari kromosoome ja sugukromosoomid. Et igat kromosoomi on kaks (paar), siis tähendab see, et igast geenist on organismis kaks koopiat – üks ühe kromosoomi ja teine teise peal. Metsik tüüp antud juhul tähendab, et mõlemad geenikoopiad on olemas ja terved. Heterosügootsus tähendab, et üks geenikoopia on ära rikutud ja ei ole enam töökorras, samas kui teise kromosoomi peal olev geenikoopia on alles. Homosügootse puhul on rikutud mõlemad geenikoopiad. Wolframi sündroomi puhul on selleks rikutud geeniks volframiini geen. Sama geen on rikutud ka Wolframi sündroomiga inimestel ja sellest tulenevad nende inimeste mitmesugused haigused. Me võrdlemegi omavahel neid hiiri, et teada saada, millised on selle geeni poolt põhjustatud häired ja millised on need mehhanismid. Seda teades on meil võimalik leida ravi, et nende häirete teket ära hoida.
Inimeste puhul on nn metsiku tüübi variandiks terved inimesed, kellel Wolframi sündroomi ei ole. Heterosügootsetel Wolframi sündroomiga inimestel esinevad psühhiaatrilised haigused ning homosügootsetel Wolframi sündroomiga patsientidel esinevad väga paljud erinevad sellele haigusele iseloomulikud sümptomid. Nende oodatav keskmine eluiga on tunduvalt lühem ja nad surevad küllalt noorelt mitmesuguste organismis tekkivat häirete tagajärjel.”
“Kui me suudame aru saada ja ära seletada, kuidas haigused tekivad, saame hakata otsima lahendusi selleks, et jõuda loodetavasti lõpuks mingisuguse ravini,” ütles geenitehnoloog oma uurimistöö lõppeesmärgi kohta.
“Diabeet on üks Wolframi sündroomile iseloomulikke haigusi, seega võib väita, et ka minu töö on osaliselt seotud sellega, et leida uusi võimalusi diabeedi raviks ja hoida seda haigust ära.”
Meenutades ülikooliaega nimetas Helis Guske üheks huvitavamaks traditsiooniks Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi korraldatud kaminaõhtuid õppejõududega. “Seal sai meie jaoks armastatud õppejõududega vestelda mitmesugustel teemadel väljaspool tavapärast loengut.”
“Geenitehnoloogia erialale kokku sattunud seltskond on väga kirju ning mingisugust ühist joont kõigile on raske leida. Aga see on just igati positiivne, et me kõik nii erinevad oleme, sest ka teadustöö, mida geenitehnoloogina on võimalik teha, on väga laia spektriga. Uurida saab kõike alates viirustest kuni kõrgemate imetajateni välja.”
Inimesed kardavad seda, mida nad ei mõista
Mis puutub suhtumist geenitehnoloogiasse, siis ütles Helis Guske, et inimestele seostuvad selle teadusharuga geneetiliselt muundatud organismid ja nende kahjulikkus loodusele, inimesele ja meie tervisele. Tegelikkuses hõlmab geenitehnoloogia palju rohkemat ning suures osas on fookus suunatud meie geneetilise materjali ja selle töötamise mõistmisele. Palju väiksemal määral tegeletakse geneetilise manipuleerimise ja uute huvitavate geenivariantide loomisega.
Inimene kardab geneetilist muundamist ja GMO-sid, mõistmata, mis on tegelikkuses selle taga. Aga eks inimene kardabki seda, mida ta ei mõista. Klassikalises sordiaretuses valime me ka taimi, millel on maitsvamad viljad, suurem saagikus või parem vastupidavus erinevatele keskkonnatingimustele.
“Tegelikkuses me ei tea, milline mutatsioon on looduslikul teel tekkinud ja mille järgi me näiteks üht taime teisele eelistame. Kui aga sellist loomulikku looduses toimivat protsessi geneetilise manipuleerimisega kiirendada, muutuvad inimesed ettevaatlikuks ja peavad seda ebaloomulikuks.”
Helis Guske loodab tulevikus oma kõrgharidusele vastavat tööd leida ja võimallik, et astub ka doktorantuuri. Seda silmas pidades ootab cum laude diplomiga ülikooli lõpetanud noor naine erinevaid tööpakkumisi.
Helis Guske elukäik
*Sündis 1992. aasta 21. mail
*1999 – 2011 õppis Jõgeva gümnaasiumis, lõpetas kuldmedaliga
*2011 – 2014 õppis Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat bakalaureuseõppes
*2014 – 2016 õppis Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat magistriõppes, lõpetas cum laude
Tark ja järjekindel tüdruk
Helis Guske klassijuhataja Jõgeva gümnaasiumis Viktor Nõmm peab Helis Gusket targaks ja järjekindlaks tüdrukuks. “Helis Guske cum laude diplom Tartu ülikoolis polnudki kuigi suur üllatus, sest ta lõpetas ka Jõgeva gümnaasiumi kuldmedaliga. Helisel on alati oma sihid. Eriliselt tublisti sai ta hakkama keemiaga. Klassikaaslased on arvanud, et polnud õppeainet, millega Helis ei olnuks edukalt toime tulnud.
Helise asumine Tartu Ülikooli geenitehnoloogiat õppima tuli mulle ja tema klassikaaslastele- mõneti üllatusena. Geenitehnoloogia oli toona uus ala. Tore, et ta just selle valis.
Et hiljuti möödus minu klassil viis aastat gümnaasiumi lõpetamisest, korraldasime kokkutuleku. Kohal oli ka Helis Guske, kes on väga särav isiksus. Ühtepidi ta on malbe ja hästi sõbralik, samas aga kindlate huvide ja sihtidega ning ta teeb kõik et jõuda eesmärkideni.”
JAAN LUKAS
