Ivo Linna ja ansambel Apelsin laulsid kunagi hitiks laulu “Viis viimast”. Sama nime kannab Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumis möödunud reedel avatud akvarellinäitus, millel saab vaadata Ülle Meisteri, Eike Salu, Sergei Minini, Gennadi Lapini ja Slava Semerikovi töid.
Osa aastast Tallinnas ja osa Läänemaal elavalt Ülle Meisterilt saab näha talle iseloomulikke talumotiividega taieseid, mis otsivad sidet meie oleviku ja mineviku vahel. On ka maastikke, mis kantud mõne aastaaja või päevaosa meeleolust. Meister on meister, võib meie ühe tuntuma raamatuillustraatori kiituseks alati öelda.
Jõgeva akvarellist Eike Salu on viimasel ajal julgemalt oma stiili muutma ja uusi võtteid katsetama hakanud. Palamusel väljas olev “Maastik” on selle heaks näiteks. Sellel on Eike kujutanud põdrakanepit, mis õitseb suvel, ent pilti vaadates tekib tükati suisa talvine tunne.
“Mullu suvel Luual maalilaagris olles jälgisin ühe leedulannast laagrikaaslase tööd ja avastasin, et ta ei kasuta maalides üldse rohelist,” ütles Eike. “Ta selgitas, et asendab rohelise teadlikult mõne teise tooniga ja kujundab selle ümber ülejäänud värvipaleti. Proovisin ise põdrakanepit maalides samamoodi talitada.”
Roheline on Eike sõnul n-ö raske värv: jõuline ja mõnikord hirmus toore tooniga. Seepärast on kunstnikul seda raske valitseda. Sinine ja punane on näiteks palju kindlamad “koostööpartnerid”. Rohelisest võib maalijal ja vaatajal ka tüdimus tulla, sest vabas õhus maalitakse ju tavaliselt suvel ning siis on kõik kohad rohelist täis. See ajendabki kunstnikke rohelist eirama.
Gennadi Lapini tööde hulgas äratab erilist huvi neljast pildist koosnev sari teemal “Lillede erootika”. Mida lilledes erootilist on, sai autorilt küsitud.
Igal isemoodi
“Tavaliselt peetakse lilli lihtsalt ilusateks, aga mina olen neid maalinud ajal, mil nende õied on maksimaalselt avatud ja ootavad putukaid, kes neid tolmeldama tuleksid,” selgitas Gennadi Lapin. “Lilled teevad kõik, et putukate jaoks atraktiivsed olla. Selles võibki näha erootilist momenti. Igal lillel on tegelikult veel isemoodi erootika, see tuleb ainult avastada.”
Üks lill, mida Lapin oma erootilistel piltidel on kujutanud, on iiris. Sama lille leiab ka tallinlase Sergei Minini väljapanekust.
“Meie pildid on täiesti erinevad, ehkki lill, mida kujutame, on sama,” ütles Gennadi Lapin.
Lapini lillepildid seonduvad huvitaval kombel tallinlase Slava Semerikovi sarjaga “Suudlused”. See valmis kunstnikul 2008. aastal ning autor ise kasutas selle kohta määratlust “pseudoerootiline”. Sama sõna sobib ju ka Lapini lillepilte iseloomustama.
“Suudluse” sarja piltidel on Semerikov kujutanud vallatu olemisega inimesi, kel keel suust väljas.
“Kavatsesin alguses lihtsalt portreede sarja teha, aga siis otsustasin neile mingi omapärase nüansi juurde anda,” ütles Slava Semerikov. “Keel tundus olevat just selline mitmetähenduslik element, mis selleks sobis. Keelt võib käsitleda erootilise detailina, ent see võib viidata ka suhtlemisele ja informatsiooni vahetamisele: sõnal “keel” on ju mitu tähendust. Kui asja sellelt seisukohalt vaadatas, saab ju mõndagi selgemaks.”
Sarja 46 taiesest on Palamusel väljas kümme. Portreede vahele paigutas kunstnik formaadilt suurema natüürmordi pirnidega.
“Ka selles pildis nähakse erootikat, sest pirnid on üsna naiselike kehavormidega,” ütles Slava Semerikov. “Kõige olulisem on aga tegelikult tunnetus. Kui sa ei tunne armastust objekti vastu, mida kujutad, ei tule sul midagi välja.”
Kaitstud akvarellid
Slava Semerikovi akvarellid torkavad silma oma erilise viimistluse poolest. Need polekski nagu akvarellid.
“Tavaline akvarell on kaitsetu. Vesi ja päike kahjustavad seda,” selgitas Slava Semerikov. “Mina olen õppinud akvarelli nii töötlema, et seda pole eksponeerimiseks isegi klaasi alla vaja panna. Kuidas ma seda teen, ma avaldama ei hakka, aga kusagil mujal pole ma niimoodi töödeldud taieseid näinud.”
Viies näituseautor, Sergei Minin, näituse avamisel kohal ei viibinud, seetõttu ei õnnestunud talt selgitusi küsida, ent tema taieste iseloomustamiseks võib öelda, et need on maalitud jõulise slaavi natuuri poolt ja Moskva akvarellikoolkonna kaanoneid järgides.
Palamusel viibinud autorid leidsid aga kõik, et on n-ö heasse ja väärikasse seltskonda sattunud. Miks on aga näituse pealkiri “Viis viimast?”
“Sellepärast, et häid professionaalseid akvarelliste on Eestisse üsna vähe järele jäänud,” selgitas Gennadi Lapin. “Kunstiakadeemias neid enam ei õpetata. Selliseid kunstnikke on aga küll ja küll, kes teevad paberile oma nullikesi ja mina pean siis pärast seina pealt pool tundi lugema, mida ta sellega öelda tahtis.”
Näituse “Viis viimast” kuraatori, akvarelligalerii Kala omaniku Gennadi Lapini kohta ütles Slava Semerikov, et ta on täiesti unikaalne nähtus ja mitte ainult Eesti mastaabis.
“Ta on klassikalise akvarelli ja puhta vormi apologeet. Austan teda just sellepärast, et ta hoiab puutumatuna oma akvarelli “nukumaailma”,” ütles Semerikov.
Näitust “Viis viimast” saab kihelkonnakoolimuuseumis vaadata 27. juulini.
RIINA MÄGI
