Organiseeritud spordielu on Jõgeval eksisteerinud varsti juba 90 aastat. Nende kümnendite jooksul on harrastatud paljusid spordialasid. Mõnel on saavutatud suuremat edu, teisel on tulemused tagasihoidlikumaks jäänud. Kuid iga spordiala on jätnud oma jälje ajalukku ja teeninud tervislike eluviiside huve.
Suurtest spordialadest on linnale enam kuulsust toonud jalgpall, tõstmine, kreeka-rooma maadlus, kergejõustik, jäähoki, jalgrattasport, käsipall. Mitte-olümpiaaladest on edukamad oldud males ja saalihokis, kuigi ka maletajatel on oma olümpia olemas.
Kahjuks ei ole suudetud, osatud või tahetud aga paljusid suuri ja edukaid spordialasid hoida ning on mindud kergema vastupanu teed.
Jäähoki on õnneks üks neist vähestest aladest, mis tänu eestvedajate visadusele ajaproovile vastu pidanud. Vaatamata isegi vastasrinna salasoovidele seegi ala ajaloo kolikambrisse saata. Imelikku pole siin midagi, sest kogu Eestis on suhtumine jääspordialadesse pehmelt öeldes vaenulik.
Hoki pikad traditsioonid
Jõgeval alustati jäähoki harrastamist kohe pärast Teist maailmasõda ning sealt alates on see ala püsinud erinevate aegade kiuste juba üle kuue aastakümne. Ja seda katkematult. Ning Jõgeva on muide peale Tallinna ainus keskus Eestis, kus on alates 1945. aastast jäähokit järjepidevalt harrastatud. Isegi Narva ja Tartu jäävad meile selles osas alla.
Juba aastakümneid tagasi kirjutati Eesti spordipressis, et Jõgeva spordivapil peaksid ilutsema litter ja hokikepp. Sest lühikese ajaga oli see väikelinn pannud endast rääkima kui igati arvestatavast hokikeskusest. Noored võitsid aastast aastasse mäekõrguse ülekaaluga vabariiklikke turniire. Maaspordiühingus Jõud (ka Kolhoosniku nime all) oli jõgevalaste ülekaal mäekõrgune.
Edukalt mängiti ka Eesti meistrivõistlustel ja mis peamine: Jõgeval kasvatati mängijaid, kes jõudsid Eesti koondisse, keda jätkus ka teistesse klubidesse, kes tegid endale nime treeneritena.
Hokimeeskondi oli neil aegadel Eestis arvukalt ja mitte ainult suurlinnades, vaid isegi sellistes väikekohtades nagu Vändra, Loksa, Suure-Jaani, Aseri, … Isegi Jõgeva rajoonist osales 1960-70. aastatel Eesti meistrivõistlustel erinevates liigades viis meeskonda. Lisaks Jõgeva esindusmeeskonnale lõid turniiridel kaasa Põltsamaa, Puurmani, Jõgeva näidissovhoos ja isegi Estonia kolhoos. Rääkimata spordiühingute ja koolinoorte turniiridest.
Jõgevalaste püha toiming
“Jäähoki oli Jõgeval püha toiming, mida pidi oskama iga poiss,” tavatseti siis öelda.
Mis oli siis see imerohi, mis just Jõgeva hokinoored mõne aastaga Eesti tippu viis ja on teinud Jõgevast tänaseni eksisteeriva tugeva eestikeelse hokikeskuse?
“Mingit imerohtu meil polnud,” on öelnud Jõgeva hoki pioneer Valdur Rajalo. “Meie trump oli pidev kavakindel treening. Ja tugev meeskonnavaim, mida kaasaja spordis, eriti sportmängudes, kiputakse sageli alahindama. Mida üksmeelsem meeskond meil oli, seda suuremat edu saavutasime.”
Seda viimast vajab Jõgeva nüüd taas, kui päevakorral jäähalli võimalik rajamine. Jäähall oleks mitme talispordiala vajadusi arvestav spordibaas, millele ei hakkaks ka globaalsete soojendajate hammas ega rahakott. Rääkimata sellest, et alles peaaegu aastaringselt püsiva jää olemasolu annaks jõgevalastele alust rääkida Jõgevast kui külmalinnast. Kogu külmalinna retoorika ja plaanid oleksid siis kindlad ja püsivad ning ei oleks ilmataadi meelevallas. Kuni seda pole, on ka külmalinna üritused ja reklaamid rajatud õhukesele jääle.
Esimest korda tõstatati Jõgevale jäähalli ehitamine ajakirjanduses 1968. aastal, külmade ja lumiste talvede aegu. Ei saanud siis asja. Järgmine katse tehti enne Eesti taasiseseisvumist, mil jälle sulatalved ilma tegid. Jõuti päris kaugele. Rahandusministeeriumis oli raha, Narvas ootasid torud…
Jäähalli kolmas katse
Nüüd on kolmas katse (rääkimata jäähokiliidu vahepealsest initsiatiivist 2002. aastal) ja see on olnud vähemalt senimaani varasematest tulemuslikum. Võib-olla ka sellepärast, et seda on vedanud väljaspool Jõgevat elavad endised jõgevalased.
Eelkõige on senise tulemusrikka töö taga Eesti hokikoondise kauaaegse peatreeneri Uno Veski ennastohverdav aktiivsus. Veski on suutnud oma uskumatu järjekindlusega juba imet teha: detailplaneering ja eskiisprojekt on olemas.
Ehitusraha loodetakse saada peamiselt Euroopast. Tema ja teiste Jõgevalt pärit meeste jõuvarud tunduvad olevat suured ja see annab usku, et ettevõtmisega ka lõpuni minnakse.
Lootust asjade positiivsele käigule annab hokiusku sportlik linnapea Kalmer Lain, kes eelmisel hooajal SK Pedja parima mängija tiitli pälvis.
Küll tahaks loota, et jäähalliga ei lähe nii, nagu tunneli või viadukti rajamisega raudteele, mida esmakordselt lubati linnarahvale 1951. aastal, kui Stalin veel elas. Siis kirjutati rajoonilehes, et kohe alustatakse projekteerimisega ja järgmisel, s.o 1952. aastal läheb ehitus lahti. Et jäähalliga seda ei juhtuks, on juba praegu oodatud iga toetus-annetus, millega saab tasutud kõigepealt eskiisprojekti koostamise vaev.
Sellepärast on tulevase jäähalli toetuseks avatud Swedbank’is arveldusarve 221047502612, kuhu oodatakse spordihuviliste panust.
Kõigi annetuse teinute nimed jäädvustatakse jäähalli seinal tulevastele põlvedele — olenevalt annetuse suurusest kas kuldsete või hõbedaste tähtedega, pildiga või pildita. Kuni jäähallile annetaja nime andmiseni.
Ja muide, seni on annetajate hulgas olnud Soome, Venemaa ja Valgevene kodanikke, kuid napib kodukandi mehi-naisi.
iii
TIIT LÄÄNE
