Aasta alguses oli leheveergudel üle pika aja põhjust Tabivere tuulikust optimistlikus toonis juttu teha, sest Juhus OÜ ehk Mart Mängli ja Siim Peets võtsid nõuks hakata selles kaua hüljatult seisnud iidses hoones õlut pruulima.
Nüüd, mil suur suvi käes, on noored mehed füüsilise ja vaimse tööga niikaugele jõudnud, et tootmisruumides on remont tehtud, pruul sumiseb kääritusnõus ja laonurgas on pudelites juba valmistoodangutki.
Pruulid, maitsed ja muudad retsepti
„Poolteist aastat on meil see katsetamine, maitsmine ja retseptide väljatöötamine käinud. Kodus on mul väiksemad nõud, seal sai alustatud. Niikaua, kui müügiluba käes pole, on maitsjateks ja hindajateks sõbrad-tuttavad,“ rääkis Mart ja tunnistas, et lõplikud retseptid kujunesidki välja teiste hinnangutest ja oma arvamusest nii-öelda keskmist arvutades. Nüüd on tema sõnul kolme õllesordi retseptid enam-vähem paigas. Järvakandi klaasitehases toodetud 0,33liitristes pudelites on praegu maisiõlu, kus odralinnastele on lisatud maisihelbeid, humalane IPA ja šokolaadine õlu, kus tegijaiks šokolaadilinnased. IPA kohta ütles Mart, et seda maagilist tähekombinatsiooni teab iga tõsine õllesõber. Et siinkirjutaja sellesse „klubisse“ ei kuulu, sai pisut netist piilutud ja selgusele jõutud, et laias laastus on tegemist keskmisest kangema heleda õllega ja nimetatud perekond on tegelikult praegu juba üsna arvukas.
Linnaseid on tänapäeval mitmeid sorte ja neid tarnitakse enamasti kaugetelt maadelt. Näiteks Tabivere pruulikotta jõuab see õlletoore Belgiast.
Õllemeistriks juhuslikult
Pärimisele, miks õllepruulifirmal selline naljakavõitu nimi, vastas Mart Mängli muiates, et esimene kesvamärjuke saigi käima pandud täiesti juhuslikult. Nimelt keevitas ta sõbra tarvis, kes Põlva kandis juba tükk aega õllepruulija ametit peab, vajaliku anuma kokku ja tegi seejärel täiesti juhuslikult ka ise ühe laari õlut. Tuli hästi välja, hakkas meeldima ja sügisel saab tema ja Siim Peetsi loodud Juhus OÜ juba aastaseks. Toetusraha pole mehed seni kusagilt saanud, aga praegu on tehtud vastav avaldus EASile. „Kui sealt raha saaks, ostaks suure kääritusnõu ja veel üht-teist vajalikku,“ märkis Mart.
Juhus on ilmselt õnnelik olnud, sest asjaarmastaja-õllesõber andis kõigile kolmele mekkida pakutud sordile kõrgeima hinde. Kesvamärjukese väljanägemine paistis ka tip-top, klaasi kallates tekkis joogi pinnale korralik tihe vaht. Selle joogi kohta sobib kindlasti ütlus kaua tehtud, kaunikene, sest käärimine kestab poolteist kuud!
Mardi sõnul on Siim see mees, kes paberitöö ära teeb, ja seda pole ettevõtluses teatavasti vähe. Tuleb suhelda maksu- ja tolliameti ning veterinaar- ja toiduametiga ning loomulikult kõik nende nõudmised karvapealt täita. Hetkel teeb õllemeistritele rõõmu mõõdunõu, mis nüüdseks taadeldud, kuid paberitega sekeldamist jätkub veelgi, enne kui saabub see päev ja tund, kui õlut müüma tohib hakata. Selles osas loodetakse eelkõige lepingutele pubidega ja kui tööl hoog sees, võib jooki meistrite arvates tagasihoidlikus koguses ka kohalikku kauplusse müüa pakkuda. Tuulikus keegi ostjaid ootama ei hakka, sest korralikule elus õllele, mille pudel üle kahe euro maksab, need, kes iga päev ja igas olukorras kraadiga jooki pruukida tahaksid, ilmselt tormi ei jookse.
Võiks korraldada töötube
Kui firma kosub, on plaanis hakata huvilistegruppidele näitama, kuidas käsitööõlut tehakse, ja ehk lausa töötube läbi viima. See on aga hetkel kaugem tulevikumuusika, sest tuuliku teised ruumid vajavad samuti põhjalikku remonti.
Kohalikule rahvale teeb kahtlemata tuska, et tuuleveski väljanägemine pole veel paranenud ja üks tiib endiselt tormimurtud, kuid nii kaua, kui õlletegu sisse ei too, pole võimalik remondi jätkamisse investeerida. Noored mehed on muuseas kindlaks teinud, et ühte ripakil tuulepüüdjat polegi enam võimalik parandada ega välja vahetada, sest kogu tiibadekompleks on oma aja ära elanud. Selle renoveerimine pole aga just odav lõbu.
KAIE NÕLVAK
