Juuni viimastel päevadel sai avalöögi minu presidendikampaania, milleks volitas mind Keskerakonna volikogu, valides mind erakonna presidendikandidaadiks. Nii enne kui ka pärast seda olen kohtunud inimestega mitmel pool Eestis ja tahan oma üle-eestilist ringreisi kindlasti jätkata.
Nendel kohtumistel olen näinud, kuidas inimestel on soov muutusteks ja ootus kogu rahvast kõnetava presidendi järele. Tänane olukord, kus mitmed elanike grupid on Eesti elust klantspildi tekitamiseks kõrvale jäetud, paljusid ei rahulda ning seepärast on paljud inimesed avaldanud lootust, et järgmine president suudab ühendada erinevaid kogukondi ja seista eelkõige Eesti inimeste huvide eest.
Kindlasti peab Eesti president suutma esindada Eestit väärikalt välismaal, kuid kui minu kampaania õnnestub ja minust saab president, siis luban lähtuda rahva ootustest – ühendada kõiki meie kogukondi ja seista enam näoga rahva poole.
Eesti on meie ühine kodu, kus inimestel peab olema hea elada. Paraku seisame täna silmitsi olukorraga, kus pikemas ajahorisondis ootab meid ees suur rahvaarvu langus. Madal sündivus ja aastakümneid kestnud eestimaalaste väljaränne ei ole asi, mille üle peaks uhkust tundma. Seepärast lasub Eesti riigijuhtidel üha suurem kohustus rahva kestmajäämisel, tegemaks kõik, et väljaränne pidurduks ning kaasmaalased tahaksid oma kodumaale tagasi pöörduda.
Väga oluliseks probleemiks on jätkuv piirkondil ebavõrdsus, mida käimasolev haldusreform paistab süvendavat veelgi enam. Eesti vajab poliitikat, mis tasakaalustab regioonide erinevusi ja tasakaalustab Eesti arengut, mitte ei anna ääremaastumisele hoogu juurde. Riigi ja omavalitsuste ülesanded ning rahastus vajavad selget piiritlemist, vastasel korral ei suuda omavalitsused täita neile riigi poolt vastutustundetult peale pandud ülesandeid.
Inimeste üheks tõsisemaks mureks on täna palgavaesus, tänu millele ei ela paljud täiskohaga töötavad inimesed palgapäevani ära. Arenenud riigis on kohatu, kui inimene teeb tööd, aga ei suuda oma arveid tasuda. Paljudes maapiirkondades pole aga üldse tööd ning kurb on, kui inimesed tahavadki olla pigem töötud selle asemel, et minna tööle, sest tööl käimine ei tasu neile ära.
Riigipea peab andma oma panuse nii sisemise kui ka välise julgeoleku tagamisel. Meie riik ei väärtusta piisavalt politseinike, päästjate ja meditsiinitöötajate panust. See on koht, kus president peab sõna sekka ütlema ning riigikogule ja valitsusele meelde tuletama, et inimeste turvatunde ja elude hoidmisel ei tohi kokku hoida. Tähelepanu vajavad kindlasti ka muud valdkonnad, näiteks soodsa ettevõtluskeskkonna arendamine ja lastele parima hariduskeskkonna väljaarendamine. Presidendi ülesanne siinkohal on märgata ja juhtida tähelepanu Eesti elu kitsaskohtadele, mitte peita pead liiva alla.
Poliitiline olukord maailmas on viimastel aastatel muutunud üha ärevamaks. Seepärast peab tulevane riigipea tegutsema kainelt ja tasakaalukalt ja otsima riigile sõpru, mitte vaenlasi. Kindlasti ei tohi vastanduda idanaabrile, vaid seada eesmärgiks heanaaberlike suhete loomine.
Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse on tõstnud nii meie turvatunnet kui ka majanduslikku heaolu. Pean oluliseks neid organisatsioonides aktiivselt jätkata ja seista presidendina alati Eesti riigi ja rahva huvide eest.
Täna valivad presidenti põhiselt erakondade tagatoad. Selleks, et president oleks erakondade ülene ja annaks aru otse rahvale, on vaja, et inimesed saaksid presidenti valida otsevalimistel. Presidendiks saades kavatsen ma ühtlasi algatada põhiseaduse muudatuse, mis annaks inimestele rahvaalgatuse korras õiguse muuta seadusi. Ma leian, et eesti inimesed on piisavalt arukad, et otsustada teatud küsimusi ise, selle asemel et anda otsustamisõigus täielikult kellelegi teisele.
Eesti on meie ühine kodu, mida me peame koos alati hoidma ja kaitsma. Riigipeana tahan seista hea Eesti inimeste eest ning kõigi ühiskonnaliikmete huve nii Eesti siseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil.
MAILI REPS, Keskerakonna presidendikandidaat
