Võib täie kindlusega väita, et tänavune 3. mai viis väikese Eesti maailmakaardile ühe ainulaadseima ettevõtmisega. Maailm pole seni näinud sellist vabatahtlike panusel põhinevat ebaseaduslike jäätmehunnikute kaardistamist ja koristamist, nagu see sai teoks “Teeme ära 2008” raames.

Vähemoluline pole seejuures tõdemus, et keskkonnaministeerium oli koristusaktsiooni üks olulisemaid riigipoolsemaid partnereid ehk tegu oli suurepärase koostööga ministeeriumi ja vabatahtlike toimkonna vahel. Me suutsime seada ühise eesmärgi ja selle nimel vägagi tulemuslikult pingutada – Eestimaa sai tüki maad puhtamaks!

Tegelikult mõjub selle suure ettevõtmise tulemus õõvastavalt – kaardistati ja veeti minema üle 10 000 eri suurusega ebaseadusliku prügihunniku (kindlasti jäi midagi ka leidmata…) ehk hinnanguliselt enam kui 10 000 tonni prügi. Tõsi, see kogus on alla 3 protsendi Eestis aastas ladestatavatest olmejäätmetest, kuid samas on see suurem, kui üks keskmine maakond aastas üldse prügi ladestab. Nii et metsa alt leitud jäätmekogusest järeldub, et taolisele prügiuputusele on kaasa aidanud kümned tuhanded Eesti elanikud. 

Prügistamine – endale õnne varastamine

“Need inimesed ei saa olla õnnelikud,” ütles näitekirjanik Jaan Tätte “Teeme ära” kampaania üleskutses. Ilmselt mitte, aga kindlalt seda väita ei saa, sest üldjuhul me ju ei tunne neid inimesi. Ilmselt uskusid nad ise, et on õnnelikumad, kui saavad tasuta midagi (millestki lahti), mille eest muidu peaks ehk maksma. Kas see pole vargus? Prügistamine ongi samasugune pahe nagu varastamine ja nagu teistestki pahedest, ei vabaneta ka prügistamisest kunagi täielikult, kuid vähendada on seda ometi võimalik. Kuidas?

Kampaania eel ja ajal arutasid prügistamise teemal väga paljud inimesed ja kõlama jäi erinevaid seisukohti. Kindlasti on oma mõju otsesel osundamisel, et nii pole kena ja tsiviliseeritud jne – seda sõnumit “Teeme ära” jõuliselt kandiski. Kindlasti on ka see õige, et tuleb tugevdada järelevalvet, paigaldada “prügimagnetismiga” aladele valvekaamerad, turvamehed jms. Aga… kaameratega võib valvata Luksemburgi, mitte maad, mis Euroopa mõistes on peaaegu asustamata ja pool aastat pime. Ja kõigi nende loetletud tegevuste tulemuslikkuse hindamisel tasub vaadata näiteks liiklusalast teavitustööd – avariikänkrad ja tapetute veri mõjuvad, aga ilmselt mitte kauaks, sest muidu ei kõlaks liiklusuudised jätkuvalt nii morbiidselt.

Jääb kolmas ja mujal Euroopas end juba inimpõlve jagu ja kauemgi tõestanud lahendus – tuleb kontrollida prügistamise allikaid ja prügistamise majanduslikku motiivi ehk võimalikult kõik jäätmevaldajad tuleb siduda kogumissüsteemiga. Kahtlemata on just selline lahendus Eesti prügistamise vähendamise tegelik võti! 

Kuhu kaob ligi 300 000 elaniku prügi?

Koostamisel oleva riigi jäätmekava andmetel elab 70 protsenti Eesti elanikest korrusmajades, need omakorda on ligi sajaprotsendiliselt kogumissüsteemiga ühendatud. Kuid viiendik majapidamistest (eramud, suvilad jne) jääb kogumissüsteemist väljapoole. Maapiirkondades sageli isegi kuni 85 protsenti. Ehk teisisõnu – üldise hinnangu alusel on seni väljaspool igasugust kogumissüsteemi 270 000 elanikku, kelle majapidamistes tekkinud jäätmete edasise saatuse kohta ei ole mingeid andmeid.

Kas need anti üle ametlikule süsteemile? Või viidi naabruses paikneva korrusmaja prügikasti? Põletati ära või kanti metsa? Sokutati kooli juurde, bussipeatusse või tee äärde paigaldatud avalikku prügikasti? Nagu see juhtus Tartu maanteel (Kosel), kus pikka aega olid teepeenral teelolijatele mõeldud prügikonteinerid. Need mattusid olmeprahi alla ja äraveo kulu jäi Maanteeameti kanda, kuniks teemeestel sai kohalikule külale prügiveoteenuse osutamisest villand ning reisijatele vajalikud konteinerid viidi minema.

Kõige tõenäolisemalt just jäätmekogumissüsteemiga mitteliitunute prügi vedelebki metsa all. Neil on selleks võimalus ja motiiv (st tasuta ära viskamine), kuid see läheb meile kõigile kalliks maksma. Näiteks “Teeme ära” aktsiooni toetuseks kulus ainuüksi keskkonnarahadest 7,5 miljonit!

Sage on väide, et “mul jäätmeid üldse ei teki”. Segajäätmekogus jääb küll õige väikseks neil, kel on keskkonnasõbralikud tarbimisharjumused ja kes prügi sordivad. Kuid prügist ei pääse nemadki, mingil määral tekib seda igal juhul.

Mullu sügisel tehtud uuring näitab, et 10 protsenti majapidamistest (maapiirkondades isegi 30 protsenti) lihtsalt põletab oma prügi ära. Neil ongi põhjust väita, et jäätmeid ei teki, samas on nad välisõhku paisanud tõeliselt tervist ohustava mürgikokteili, ülimürgiste vähki põhjustavate dioksiinideni välja… 

Võimalused lagastamise vastu

Kindlasti võib tulevikus arutleda sellise jäätmekogumissüsteemi üle, kus toimuks iga majapidamise põhiselt segajäätmete kaalumine ja selle alusel tasumine, nagu see praegu käib vee, elektri ja ka toasoojaga. Kuid sellist prügi kaalumissüsteemi rakendatakse isegi tugeva ja pikaajalise jäätmekäitlusteadlikkusega maades väga ettevaatlikult, sest ühelt poolt motiveerib see küll jäätmekoguseid vähendama ja sortima, teisalt aga ka prügistama ja ebaseaduslikult põletama.

Seega pole jäätmekäitluses, nagu elus sageli, täiuslikke lahendusi. Kas valime suure vabadusastmega süsteemi, milles tinglikult praegu ju olemegi ja kus jäätmevaldajal on suur otsustusõigus, aga jäätmed on metsas? Või siis valime Põhjamaades ja Kesk-Euroopas end õigustanud tee, kus kõik jäätmevaldajad on seotud kogumissüsteemiga omavalitsuse määratud tingimustel. Esimene variant tundub esmalt meeldiv, kuid tähendab vältimatult prügistamise jätkumist. Teine variant on ebapopulaarne, kuid pikemas vaates ainus, mis aitab lagastamist ohjata.

Siiski ei taga kogumissüsteemiga liit(u)mine ehk see, et igas majapidamises on regulaarse tühjendamisega konteiner või muu kogumismahuti, veel prügistamise sajaprotsendilist lõppemist. Alati on jäätmeliike, mida ei saa ja ei tohigi panna tavajäätmete konteinerisse, nt mööbel, osa ehitus-lammutusjäätmeid, kodumasinad, rehvid. Selliste jäätmete kogumiseks on jäätmejaamad, mida Eestis on praeguseks ligi 30, kuid juurde oleks vaja veel ligi 70. Kui pole jäätmejaamu, liigub ka see prügi varmalt metsa poole. 

Omavalitsus korraldab, saastaja maksab

Nii jäätmevaldajate sidumine kogumissüsteemiga kui ka jäätmejaamade arendamine saab toimuda ainult kohalike omavalitsuste eestvõttel. Riik on olulisel määral toetanud (sageli kuni 90% ulatuses projekti maksumusest) nii jäätmejaamade rajamist kui ka muud jäätmekäitluseks vajalikku infrastruktuuri. Eestis on päris palju piirkondi, kus jäätmekäitlusega on tegeldud eesmärgipäraselt, jäätmevaldajaid on kogumisüsteemiga seotud, jäätmejaamad toimimas… Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid.

Prügistamine ei vähene enne, kui selle põhjustega tõsiselt tegelema ei hakata. Ettepanekud, et kogu jäätmekäitluse tervikuna peaks kinni maksma riigi kogutud maksude kaudu (maksu nimetus pole oluline), on paljudes riikides läbi proovitud ja kõrvale heidetud. Tõsi, tarbija saaks siis eeldada küll tasuta teenust, kuid nagu iga tasuta teenus, muudab seegi inimesed hooletuks ja hoolimatuks – Euroopast on näiteid, kus sodi loobiti lausa koduaknast välja õigustusega, et koristamine on riigi ja omavalitsuse asi. Riikides, kus sellist süsteemi rakendati, loobuti sellest peagi. Tarbimismaailmas saab lähtuda ikkagi põhimõttest “saastaja maksab”. Ainult nii on võimalik tekitada ka motivatsiooni jäätmekoguste vähendamiseks ja taaskasutusele kaasaaitamiseks.

Kui toa põrandale nõrgub vesi, on küll õige see lapi ja ämbriga kokku koguda, kuid edasise töö vähendamiseks oleks siiski otstarbekas leida lahtine kraan ja see kinni keerata. Ka prügi võib pidevalt koristama jäädagi – või keeraks siiski ka prügikraani kinni?

PEETER EEK, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja