Rakvere Teatris esietendus jõulude eel Toomas Suumani lavastus „Lesk”, millega teater ütleb end tähistavat näitleja Volli Käro 69. juubelit. Lavastus tõukub küll Juhan Smuuli legendaarsest „Polkovniku lesest”, ent kaldub sellest siiski üpris kaugele.
iii
„Polkovniku lese” uues kontekstis lavaletoomise mõtte käis Toomas Suumanile välja peaosaline Volli Käro. Kleiti selga tõmmata ja üksühele nõukogude polkovniku leske mängima hakata Käro siiski ei tahtnud. Ka Suuumanit ei huvitanud Smuuli näidend selle algkujul. Nii sai Lesest midagi üldistatumat: lihtsalt vana inimene, kes on siia ilma või koguni universumisse üksi jäänud ning justkui mingiks kinnistäheks muutunud. Ta räägib palju, aga teda kuulatakse harva, sest kuulajail on enamasti muudki teha.
Kui Smuuli Polkovniku Lese lavapartneriteks (ja kuulajateks) on Autor, Remark ja sõjaväemuusika, siis Rakvere Teatri „Lese” tegevus on viidud haiglaoludesse ning peaosalisele sekundeerivad laval arst (Velvo Väli) ja õed (Liisa Aibel, Silja Miks ja Marin Mägi või Anneli Rahkema). Muusika kõlab laval ka, aga see pole kaugeltki sõjaväemuusika.
Ega Leskki ainult Smuuli teksti räägi, vaid lavastaja on talle suhu pannud veel terve rea teda ennast erinevatel eluetappidel mõjutanud kirjanike vormitud lauseid. Tsitaate on Albert Camus’lt, Moliere’ilt, Juhan Viidingult, Hermann Hesselt, Lydia Koidulalt, Samuel Beckettilt, Frans Gunnar Bengtssonilt, Johann Wolfgang Goethelt, Anton Tšehhovilt ja isegi Vanast Testamendist. Ning kus Hesse ja Smuuli tekstiotsad, piltlikult öeldes, omavahel kokku pole klappinud, on Suuman ise üht-teist vahele kirjutanud.
Kuidas väärikalt vananeda?
Siit tulevadki allakirjutanu jaoks kõige suuremad küsitavused. Lavastaja ehitatud sõnasild võimaldab küll näiliselt sujuvalt Hesselt Smuulile üle minna, aga mõttetasandite vastuolu jääb. Nii et kui Lesk on ennast korra juba harimatu ja vulgaarse Polkovniku Lese mõttetasandile positsioneerinud (või asetab ta sinna vaataja, kui Smuuli tuttavaid fraase kuuleb?) siis on tema suust hiljem üpris võõrastav sügavamat elumõistmist ja analüüsivõimet eeldavaid mõtteavaldusi kuulata. Inimesel võivad muidugi olla erinevad poolused, ent nii ränka isiksuse kahestumist on raske ette kujutada. Äkki oleks tulnud Smuuli tekst üldse välja jätta — mis siis, et just see kogu lavastuse idee aluseks oli?
Teemapüstitus iseenesest on aga tänuväärne: kuidas väärikalt vananeda. Tegelikult teab iga inimene ju sünnist peale, et ta ükskord vanaks saab, ent vanadusega kaasnevad nähtused — lähedaste siitilmast lahkumine, suhtlusringkonna ja liikumisvõimaluste ahenemine, tervisehädad, tunne, et sind pole kellelegi vaja — tekitavad paljudes kibestumist, mida elatakse välja teiste peal: laste, lastelaste, hooldajate, haiglapersonali peal. Volli Käro mängitud Lesk saab sealjuures ise suurepäraselt aru, et ta teisi (antud juhul siis haiglapersonali) terroriseerib, aga on samas võimetu end muutma.
Haiglaelu kujutamisel näib lavastaja šnitti võtnud olevat „Kiirabihaiglast“, „Dr House’ist“ ja teistest selleteemalistest seriaalidest, ent mitte tõsiselt, vaid pigem parodeerides. Samas väärivad arsti ja õdede kehastajad täitsa tõsist tunnustust tohutu tempo eest, mida nad Lese elustamisstseenides nii tegutsemisel kui ka tekstiandmisel hoida suutsid: tegemist oli ju üpris spetsiifilise teksti ja tegevustega, millega näitlejad tavaelus kokku ei puutu.
Elektrišokk ja šlaager
Et Lesk aeg-ajalt suisa elustamist vajab, ei ole ta järelikult sugugi sajaprotsendiline simulant, nagu Smuuli Polkovniku Lesk. Küll aga lisandub tema tervisehädadele raskekujuline tähelepanuvajadus, mis haiglapersonali kannatuse proovile paneb. Ning Lese kiusatust arsti-õdesid asjata tülitada näib suurendavat asjaolu, et haiglas käib parasjagu mingi pidu: jõulupidu, juubel või kes teab mis veel, nii et õed tormavad palatisse jooksu pealt kitleid peorõivaste peale tõmmates. Pidu markeerib lava tagant kostev muusika. See lausa kutsub, aga Lesel, kes kunagi, võib arvata, oli päris kõva peoloom, pole sellele peole enam asja. Ja kuidas sa siis lased teistel seal rahulikult olla ja rõõmu tunda!
Lisaks „arstiteaduslikule akrobaatikale“ väärivad Velvo Väli ja ta kolm naiskolleegi kiitust hea absurditunnetuse ning laulu- ja tantsuoskuse eest. Nende esitatud muusikalis-tantsulistele vahepaladele on raske loogilist põhjendust leida, sest muu laval toimuvaga pole neil vähemasti näiliselt mitte midagi pistmist. Aga samas on ootamatu üleminek elektrišoki abil elu päästmiselt magusa šlaagri laulmisele pööraselt naljakas ja annab vaatajale pealegi vajaliku hingetõmbeaja, et seejärel jälle Lese tükati pikavõitu filosoofiliste heietustega kaasa minna suuta.
Kes Rakvere Teatri käekäiguga rohkem kursis on, teab, et Volli Käro on aastakümneid olnud üks selle teatri trupi tugisambaid. Juba ainuüksi 45-aastase truuduse eest ühele teatrile oleks ta ekstra talle pühendatud tükki väärinud. „Leses“ saab kogenud teatrimees end tõesti mitmest küljest näidata ning lõpuks isegi tõestada, et erinevalt Lesest, on ta veel väga heas füüsilises vormis. Miks Käro 69. sünnipäeva (see oli 13. novembril 2009 ehk kuu enne „Lese“ esietendust) lavastust tutvustavates tekstides aga juubeliks nimetatakse, jäigi segaseks. Kas ainult selleks, et põhjendada järgnevat pidusöömaaega, või on sel veel mingi eesmärk? Aga söömaaeg teatri väikese maja kohvikus (ka tükki ennast mängitakse väikese maja bläkkboks-saalis) tõesti etendusele järgneb ja toit, mida pakutakse, on suurepärane.
