Järgmisel teisipäeval Paduvere talumuuseumi õuel toimuval jaaniõhtul, kus tähistatakse ka muuseumi 45. sünnipäeva, astub peaesinejana üles Eesti parim live-bänd Smilers. Sel puhul andis maakonnalehele intervjuu ansambli looja ja juht Hendrik Sal-Saller.
Teisipäeva õhtul annate kontserdi Jõgeva lähistel Paduvere külas, sealse talumuuseumi õuel. Kas olete varem üldse nii väikeses kohas, kus külaelanikke on vaid 35, esinenud?
Eks me oleme varem ka väikestes kohtades esinenud, aga Paduvere jääb neist ilmselt küll seni kõige väiksemaks. Peab vist sellest lähtuvalt hakkama edaspidi kirja panema, kui suurtes või väikestes paikades esineme. Paduvere on nüüd nagu lähtebaasiks. Edaspidi saab siis vaadata, kas rahvast elab meie peopaigas rohkem või vähem.
Iseenesest on see väga hea, sest ega koha väiksus, kus me kontserdi anname, ei tähenda veel midagi. Oluline on ikka rahvas ja publik, kes sinna tee leiab. Paljud meie fännid otsivadki selliseid väiksemaid ilusaid maakohti, kus kontsertidel käia, nii et koha väiksus ei ole takistuseks. Seepärast ootame kõiki oma fänne ka Paduverre.
Kui talvel tähistasid oma ümmargust juubelit, siis sel puhul tegi Smilers väikese Eesti tuuri. Millise jälje see tänavusele aastale on jätnud?
See tuur on juba ammune lugu, sest sünnipäevadega on ikka nii, et kui juba kuu aega on sellest möödas, ega sa siis seda enam suurt mäleta. Meie kontserdid võeti hästi vastu, nii et novembris korraldame mõned lisakontserdid.
Juubelituuri piletid müüdi kiiresti välja, kuid soovijaid oli väga palju rohkem ja sellepärast me seda sügisel kordame. Ja novembris sellepärast, et alles siis olid meil endal esimesed vabad ajad. Mulle see isegi täitsa meeldib, et pikk paus on vahel, siis olukord selgineb.
Arvan, et see on Eestis suht harukordne, et kui jaanuaris müüsime veebruari kontserdid välja, siis järgmisena panime müüki novembri kontserdid. Iseenesest on see normaalne, kui piletimüük pikemat aega ette toimub. Muidu on see Eestis kehtinud ainult välismaiste esinejate puhul.
Eks ma siis sügisel tuletan meelde, milline mul tunne talvel oli.
Milles peitub Smilersi kauaaegne ja pidev värskus ning sära?
Äkki see on sellest, et me pole kunagi kvantiteedi peale rõhunud. Ma pole kunagi hoobelnud sellega, mitu kontserti ma kuu aja jooksul suudan anda. Oluline on pigem see, et kui me kuhugi välja läheme, siis anname endast ikka maksimumi. Me ajame oma asja ja tegeleme eelkõige bändi, mitte seitsme muu asjaga. Kõik oleme orienteeritud bändile ja see on meie edu võti. Sest ma ei oska teha sadat asja ühe korraga, pea laiali otsas. Ennekõike pean ennast bändi liikmeks ja olen sada prossa sellele pühendunud. Ja usun, et kõik, kes me seal mängime, on minuga nõus ja teevad sedasama.
Kindlasti võtame me vahepeal aega maha, et proovida teha midagi teisiti või ainult enda jaoks. See annab värskust ja lisajõudu ning aitab meil oma tegemisi nautida. Kui see kõik on fan, siis on ka tulemus hea.
Kaif, et kui oled laval esimese loo ära teinud ning tunned ennast taas kodus olevat, on parim mõõdupuu. Siis on kõik õige ja paigas. See on äge tunne, mida siis koged, ja usun, et see peegeldub ka meie olemuses, mida näeb ka publik.
Kui tihe eelolev suvi tuleb?
Täpselt selline, nagu me seda võtame. Me ei planeeri ennast üle, kuid eks nädalavahetusi on suvel täpselt nii palju, kui neid on, ja need määravad esinemiste sageduse. Näiteks käisime hiljuti üle tüki aja Soomes esinemas, kui mängisime möödunud laupäeval Riihimäel eestlaste jaanipeol.
Millal võib oodata Smilersi uut plaati?
Vaikselt me uut materjali teeme, kuid plaadi tegemine pole tänapäeval enam oluline. Pigem teeme vanas mõistes singleid ja kui mingil hetkel tundub, et me võiksime nendest kokku panna plaadi, siis me selle ka teeme. Kuid täispika plaadi tegemine iseenesest ei ole praegu kindlasti omaette teema.
Eks siin mängib rolli seegi, et aastatega läheb latt oma tegemistes aina kõrgemale ja sellega on see jama, et siis läheb järjest rohkem kraami prügikasti. Varem oleks need lood võib-olla isegi plaadiks teinud. Aga las olla, peaasi, et me ise sellega rahul oleme, mida teeme.
Ühes juubeliintervjuus mainisid, et viiekümneselt tõeline elu alles algab. Oled Sa nüüd, pool aastat hiljem, sama meelt?
Ma ütleksin, et see kehtib iga aasta kohta, sest ma ei tee sellest numbrist, mis ette lööb, kunagi välja. Tunne on ikka nagu 21 aastaselt. Peamine on see, mida inimene ise tunneb. Paraku olen näinud noori inimesi, isegi oma tutvusringkonnast, kes mullegi suureks üllatuseks ütlevad selliseid kummalisi lauseid, et ah, mis nüüd enam mina.
Kahju, kui inimesed mõtlevad ennast ise vanaks, löövad kiiresti käega. Kuigi tegelikult, mille peale oleks põhjust käega lüüa. Ole rõõmus, tegele oma asjadega, mõtle uutele väljakutsetele. Ela, mida muud ongi soovitada.
Milline on hetkel kõige kaugem teadaolev kuupäev, mis Smilersi esinemiste kalendris paigas?
See on vist jõulud 2017. Aga sellele ma praegu veel ei mõtle. Püüan keskenduda korraga ikka nädal-kaks ette, siis on kõik kontrolli all ja ei maga midagi maha. Aastatega on kujunenud välja selline kindel rutiin ja see aitab paremini esinemisteks valmistuda.
Praegu kütab kirgi jalgpalli EM. Palju Sa seda vaadata saad?
Nii palju, kui vähegi võimalik. Võib-olla ei vaata mõnd mängu, mis mind üldse ei huvita, aga olulisi mänge saab ka järele vaadata. Õnneks on tänapäeval selleks palju erinevaid võimalusi olenemata sellest, kus sa ise asud. Mäletan aegu, kui tuuride ajal oli meil kaasas matkateleviisor meeletute raudoradega, et vaadata läbi udu sahisevat pilti. Need ajad on nüüd õnneks möödas.
Ja lisaks on mul plaanis minna kohapeale vaatama ühte veerandfinaali. Sünnipäevaks sain piletid ja nüüd siis sõidame Prantsusmaale. Nii et ma elan vägagi sellele turniirile kaasa.
Kes on EMil Sinu favoriit?
Minu favoriit on Hispaania, kuid kuna minu jalgpallitrennis käiva poja favoriit on Saksamaa, siis ma ütlen ka Saksamaa. Arvan, et üks neist võidab. Aga jalgpallis ei või kunagi milleski kindel olla, see on põnev mäng, kus ennustamine on tänamatu tegevus.
TIIT LÄÄNE
