Mõne inimese jaoks on kogu elu teater, mõne jaoks jälle teater kogu elu. Harrastusteatris kaasa lööjad jäävad vististi nende kahe pooluse vahele. Möödunud nädalavahetusel peeti Rakveres maha XI harrastusteatrite riigifestival, millest võttis 15 trupi hulgas osa ka Tabivere harrastusteater.
Võin eksida, aga minu meelest on Tabivere harrastusteater kõige enam festivalidel käinud täiskasvanute näitetrupp maakonnas: trupi mälumängurist liikme Rein Annuki arvestuste kohaselt on nad osalenud viiel harrastusteatrite riigifestivalil, neljal külateatrite festivalil ja korra isegi ülemaailmsel harrastusteatrite festivalil, mida peeti 1999. aasta suvel Marokos. Rakveres käidi Oskar Lutsu/Kulno Süvalepa/Tõnis Lepa näitemänguga “Valimised mede moodu“.
Kogenud harrastusnäitlejad mängisid, nagu öeldakse, oma tuntud headuses. Seda, kus keegi natuke puterdas või pabistas, märkas tõenäoliselt ainult lavastaja Tõnis Lepp.
“Rakvere Teatri suur lava ikka hirmutas natuke,“ ütles trupi liige Helgi Herman, kes on omal nahal läbi elanud ka vastupidisest hädast — lava väiksusest — tingitud äparduse: “Valimistega“ Puurmanis külalisetendust andes kukkus ta üht pärast liiga julgelt astutud sammu lavalt alla. Tookord ütles ta lihtsalt: “Näh, mingi kraavi olete ka siia kaevanud,“ kloppis seeliku puhtaks, astus lavale tagasi ja mängis edasi. Osa publikust, Helgi enda abikaasa sealhulgas, jäigi uskuma, et kukkumine oli stsenaariumis ette nähtud…
Žürii tagasiside pooltunnil (selliseid korraldati iga kolme-nelja etenduse järel) said Tabivere harrastusteatri näitlejad ja lavastaja lõpuks ometi teada, millega nad kogu aeg tegelnud on: sotsiaalse estraadiga. Žürii liige, dramaturg Urmas Lennuk paigutas nimelt “Valimised mede moodu“ sellise žanrimääratluse alla.
“Meie mõtlesime ikka, et mängime algupärandit, aga nüüd tuleb välja, et teeme hoopis sotsiaalset estraadi,“ ütles lavastaja Tõnis Lepp muiates.
Veel said Tabivere näitlejad tagasisidel teada, mis on “Põdra maja“ efekt: teatrimehest riigikogulane Indrek Saar nimetab nii üleillustreerimise juhtumeid. Näiteks seda, kui mõni tegelane selleks, et publikule hommiku saabumisest teada andmiseks ülearu magusasti ja tehtult haigutab. Ehkki “Põdra maja“ efekti mainis Saar hoopis Haljala trupi lavastusest kõneldes, heideti liigset “puust ja punaseks“ tegemist ette ka tabiverelastele. Urmas Lennuk arvas nimelt, et loo moraal, üldistus tuleb välja ka tüki põhiliini jälgides ning eraldi tegelasi, kes selle välja ütlevad, pole mõtet kasutada.
Parimad lavastused
Žürii (peale juba nimetatute kuulusid sellesse näitleja Kaie Mihkelson ja teatrikunstnik Inga Vares) tagasiside oli nii tabiverelaste kui ka allakirjutanu meelest seekord igati asjakohane.
“Ei panda haamriga pähe ega kiputa mõõdutundetult kiitma, vaid kutsutakse endaga kaasa mõtlema,“ ütles Linda Amjärv. Tõnis Lepp nimetas aga Mihkelsoni, Varese, Saare, Saaremäe ja Lennuki ülesastumisi naljatamisi festivali parimateks lavastusteks. Kui neile “etendustele“ tagasi mõelda, siis tundub, et kõige kriitilisemalt kõneldi seal repertuaari valikust. Selle õnnestumine on tõepoolest pool või enamgi võitu. Aga materjali, mis harrastustrupile tõesti sobiks (milles oleks paras arv osalisi, millest jõud üle käiks, mis publikule korda läheks, mis aitaks oma ajaga suhtestuda ja oma lugu jutustada jne), pole, olgem ausad, üldse lihtne leida.
Kõige paremini õnnestus see ilmselt Kiviõli teatritrupil Otpad, kelle lavastust “Inishmaani igerik“ jälgides võis selle, et tegemist on harrastusnäitlejatega, täiesti ära unustada ning kaifida iiri autori teksti ja näitlejate vene hinge vahel tekkinud “keemiat“. Kiviõlilastele seekordse riigifestivali peapreemia läkski, laureaaditiitli said Koeru Huviteater küüditamisteemalise lavaloo “Valupisarais märtsipäevad“, Salme Kultuurikeskuse harrastusteater H. Ibseni “Hedda Gableri“ tõlgenduse ja Suure-Jaani näitering “Tegeltkah“ E. Östergreni “Tüdrukute“ põhjal valminud lavastuse eest. Tinglikult võib laureaatide hulka lugeda ka Kesk-Eesti Teatritrupi, kelle monolavastus “Külatraagik“ pälvis tunnustuse seeläbi, et lavastaja ja osaline Margus Mankin kuulutati festivali parimaks meesnäitlejaks.
Kolm päeva laineharjal
Tunnustust pälvis Tabivere truppki: nende lavastuses esinenud perekond Priuhkam (eelkõige peremeest-perenaist mänginud Endel Pekk ja Linda Amjärv, aga ka tütart ja väimeest mänginud Liina Kraun ja Üllar Karu) said eripreemia “vana hää eesti olemise edasi andmise eest“. Festivali laupäevaõhtusel banketil Eesti Harrastusteatrite Liidu teenetemärgiga autasustatud kaheksa inimese hulgas olid aga nii Tabivere trupi üks tugisambaid Endel Pekk kui ka lavastaja Tõnis Lepp. Mõlemad said teenetemärgi pikaajalise loomingulise tegevuse eest harrastusteatris.
Küsisin Tabivere harrastusnäitlejate käest, miks nad ikka veel festivalidel käia tahavad, kui on seal, piltlikult öeldes, juba sada korda käinud.
“Teatrit teeme me enda rõõmuks niikuinii, aga kui mõne tükiga ka festivalile pääseme, siis on see nagu lisaboonus,“ ütles Rein Annuk. “Festivalidel õpime nii positiivsete kui ka negatiivsete kogemuste kaudu. Ning omasuguste “hulludega“ lihtsalt koos olla ja suhelda on ka väga mõnus.“
Küsimusele, kas festival ei võiks siis kolme päeva asemel terve nädala kesta, vastasid tabiverelased siiski, et kolm päeva on just parasjagu: pikemalt ei jõuaks ei lavastusi vaadata ega ka tormilist seltsielu elada. Sama kinnitas üks eesti harrastusteatri värvikamaid persoone, Saaremaa Salme Vallateatri näitleja Meelis Juhandi.
“Vaata, esimene päev on selleks, et sisse elada, teine selleks, et täiel rinnal laineharjal sõita ja kolmas selleks, et seal laineharjalt vaikselt maha triivida, sest lõpuks tuleb ju ikka koju tagasi minna ja oma igapäevatoimetuste juurde asuda,“ ütles teatrirahvalt oma ootamatute valjuhäälsete hüüatustega Kajaka hüüdnime välja teeninud Juhandi, kes tavaelus politseiniku ametit peab. “Minu jaoks on Virtsu sadamasse jõudmine signaaliks sellest, et on aeg “maanduma“ hakata.“
Kajaka terane silm tabas teiste näitetruppide liikmete hulgas ära nii mõnegi oletatava kolleegi: keda reetsid saapad, keda mõni muu detail. Aga Rakveres olid nad kõik mitte politseinikud, õpetajad, müüjad jne, vaid näitlejad. Harrastusnäitleja ongi nagu mingi libahunt: päeval üks, õhtul teine. Ainult et sellest libahuntlusest rikastub kogu Eesti kultuuripilt.
iii
RIINA MÄGI
