Kaks legendi Palamuse kiriku rajamisest

Minu ema sünnikoduks oli Palamuse valla Patjala küla Alt-Majori talu. Maetud on ta, nagu mu isagi, Palamuse surnuaiale. Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud tema jutustus, kuidas jahimees suurest metsast  Palamuse kiriku varemed leidis.

Palju aastaid hiljem tekkis mul huvi tutvuda selle legendi algallikatega, mis viis mind Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna arhiivide juurde. Selgus, et legende Palamuse kiriku saamisloost on mitu. 

Kuidas Palamuse kiriku sai

Alljärgnevalt rahva seas üldtuntud jutustus, kuidas jahimehed  metsast kirikuvaremed leidnud, nagu see on kirja pandud Kirjandusmuuseumi arhiivis.

“Sel kohal, kus nüüd Palamuse kirik on, olnud ennemuiste ümberkaudu suur mets, millest inimesed vähe veel teadnud. Ning selle maakonna valitseja olnud üks krahv, kes ise suur jahiarmastaja mees olnud. Ka olnud temal üks väga osav kütt nimega Jaan. See olnud tema pärisori, keda ta ühe teise suure mõisniku käest omale jahikoera vastu oli vahetanud. Aga küll koera vastu Jaan olnud vahetatud, pidanud krahv temast suurt lugu, iseäranis tema osava püssi laskmise ja tugeva jõu pärast. Igal pool, kus ta käinud ehk mis ta teinud, olnud Jaan temal ühes.

Kord läinud ta jahile. Pole muud kedagi ühes võtnud kui meie tuntud Jaani. Ja läinudki nad suurde tundmata metsa. Hommiku vara alanud pääle; käinud kõndinud hulga metsa läbi. Tahtnud kodu tulema hakata, aga märganud korraga, et nad eksinud olnud. Ei saanud enam välja. Pole muu nõu aidanud, kui jäänud ööseks metsa lootusega teine päev õigele teele saada.

Maganud öö ära. Hakanud teine päev kodu minema, aga pole ka nüüdki paremat õnne olnud. Päälegi lõppenud veel söögikraam otsa. Ka joogi jänu hakanud neid vaevama. Alles õhtu eel jõudnud nad ühe allika juurde, kus nad kibedat jooginälga saanud kustutada. Joonud nad parajaste allikast, kui näinud suure karu endist mööda minevat. Aga näinud nad oma ligidal paksust puiestikust ümber piiratud veikese palvemaja moodi hoonekese olevad, kuhu karu sisse pugenud.

Läinud sisse. Näinud, et see tõesti ei tea mil ajal palvemaja oli olnud. Nüüd aga olnud altari ees karu pesa. Tapnud vana karu maha. Pojad võtnud elusalt ligi. Läinud allika äärde tagasi nõu pidama oma oleku üle. Jaan teinud tule üles ja hakanud karu liha küpsetama, kuna krahv mõttes istunud. Aga mõlematel olnud tule ääres palav. Aga ka ilm pole külm olnud. Viimaks ütelnud krahv: “Küll on palav.“ “Ka minul on palav,“ vastanud Jaan. Nüüd ütelnud krahv:  “Et meil mõlemil palav on, olgu nüüd selle koha nimi Palavuse. Aga kui meie õnnelikult välja pääseme tahan mina mälestuseks siia kiriku ehitada.” Kui nad korra pärast oli söönud ja joonud, hakanud nad jälle teed kodu poole otsima, mida nad nüüd hõlpsaste leidnud. Krahv pidanud sõna. Lasknud tõesti kiriku ehitada, mis just sääl kohal olnud, kus nüüdne Palamuse kirik on. Aga rahvas muutnud nime Palavuse Palamuseks. Umbes nii moodi olnud Palamuse kiriku saamine. Ka allikas olla kiriku ligi seesama, millest krahv ja Jaan joonud ja mille ääres krahv nõutanud  kiriku ehitada.” 

Sobiva koha leidsid tsistertslased

Teise legendi järgi leidsid kirikule sobiva koha Kärkna kloostri mungad.

Ajalooallikate põhjal on Palamuse kirik üks Eesti vanemaid. Esmakordselt mainitakse Palamuset juba 1234. aastal paavst Gregorius IX kirjas, kus preestrina on nimetatud plebaan Heodoricust. Nagu väidetakse, on ka sellekohane dokument Vatikani arhiivis säilinud.

Legendide järgi ja ka tõenäoliselt leidsid sobiva koha kiriku ehitamiseks Kärkna kloostri tsistertslastest mungad.

Ühe versiooni järgi tulnud nad Amme jõge mööda üles ja leidnud praeguse Palamuse kohal kõrge kaldapealse suurte puudega. Kui nad leidsid sealt ka kolm allikat, siis pidasid nad seda kohta tähenduslikuks ja ehitasid siia kiriku.

Teise legendi kohaselt leidsid mungad jõe kaldalt kõrgema koha, kus oli põlenud maa. Arvati, et sellest tuletati ka Palamuse nimi: Põlengu, Palangu, Palamuse. Tsistertslased olid lisaks eeskujulikule põlluharimisele ja kalapüüdmisele  tuntud ka tublide ehitajatena. Seetõttu võib arvata, et kirik ehitati juba algusest peale kivist.

On samuti küsitav, kas vaenulikul maal, suurtest keskustest eemal oleksid nad leppinud puithoonega. Kõige vanemaks osaks ongi kirikul koori- ehk altariruum, mille järel hiljem püstitati pikihoone. Kiriku seinad ehitati maakivist ja vajalikes kohtades piirati tellistega. Maakivist on valmistatud ka vana altarilaud koos seda katva paeplaadiga. Üldse on Palamuse kirik esialgsena ehitatud kaitsekirikuks, millele viitab tema müüride paksus (1,5 m) ning kaks müürikäiku, mis viivad laepealsele.

iii

ARVI LIIVA

blog comments powered by Disqus