Pärnu kontserdimajas peetud lauluvõistlusel “Seeniorlaul 2016” peeti teise koha vääriliseks Põltsamaa lähistel Võhmanõmme külas elavat Ellen Jaanikesingut. Tänavusel, järjekorras kümnendal seeniorlaulu võistlusel oli osalejaid 31 ja need valiti välja 86 huvilise hulgast.
Ellen Jaanikesingu sõnul kasvas ta üles suures seitsmelapselises peres, kus sirgus viis tüdrukut ja kaks poissi, kelle seas Ellen oli vanuselt keskmine. Nii tuli tal endast nooremaid kantseldada.
Päris laulupisiku emalt
Musikaalsuse on Ellen pärinud oma emalt, kes oskas mängida kannelt, viiulit, akordioni ja muidki pille. Elleni ema vennad olid tuntud pillimehed.
Ellen Jaanikesingu lapsepõlvekodu asus Piiroja kandis, kus elas väga ühtehoidev rahvas. Seal peeti alati ka väga vahvaid jaanipidusid, kus Elleni ema laulis ja pilli mängis. Ellen laulis emaga kaasa ja kõikide laulude sõnad olid tal peas. Kui Ellen praegu ansambli Justament laule kuuleb, tuleb talle meelde, kuidas tema ema neid laule laulis. Kooliajal kutsus Põltsamaa keskkooli väga tuntud muusikaõpetaja ja koorijuht Heli Martin Ellenit kooli üritustele laulma. Kui see kool sai 40 aastaseks, kutsus Elleni matemaatikaõpetaja Ivi Tuvike ta kooli juubelile esinema. See oli talle üks esimesi suuremaid esinemisi.
Vaatamata heale lauluhäälele ja musikaalsusele, ei valinud Ellen muusiku elukutset, vaid läks maalapsena hoopis Väimela sovhoostehnikumi agronoomiat õppima. Maatöö, põlluharimine ja loomadega tegelemine olid talle väga südamelähedased. Väimelas käis muusikatunde andmas Võru muusikaõpetaja, kellele Ellen oma hea lauluhäälega silma ja kõrva jäi. Juba esimese tehnikumiaasta nääripeol tuli tal oma koolikaaslastele laulda. Miskipärast pidi ta tookord esinema lava ette tõmmatud marli taga, millel olid kinnitatud tähekesed. See pidi näärimeeleolu looma. Sellest hetkest sai alguse Elleni tõsisem lauljakarjäär. Algul tekib Ellenil iga kord väike esinemishirm, aga kui ta juba n-ö laulu lahti lööb, teeb ta seda suure naudinguga. Väimelas õppimise ajal sattus ta 1961. aastal esimest korda tehnikumide laulukonkursile. Tookord oli žüriis ka helilooja Gennadi Podelski. Kui konkurss läbi oli, pöördus Podelski Elleni poole ja andis talle oma nimekaardi. Juba aasta hiljem, 1962. aastal lõpetas Ellen Väimela tehnikumi ja läks Habaja sovhoosi metsade keskele tööle. Seal hakkas ta laulma kooris, mis harjutas Ojasool asunud vanas mõisahoones.
Muusikaõpetaja avastas väga hea lauluhääle
Öeldakse, et rähnipoega kisub veri vastupandamatult puu otsa, Ellenit tõmbas see muusika ning laulmise juurde. Habaja sovhoosis soovitati Ellenil asuda õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Mõte, et ta peab seal ka füüsikat ja keemiat õppima, teda küll hirmutas, aga samas oli see siiski huvitav võimalus. Ta otsis kooliraamatud välja ja asus usinalt õppima. Agronoomiat ta siiski õppida ei saanud, sest need kohad olid juba täis. Küll pääses ta aga 1963. aastal zootehnika teaduskonda. Hiljem oleks saanud agronoomiasse üle minna, kuid Ellen jäi kindlaks zootehnikale. EPAs sai ta kokku Väimela kooli ansamblikaaslase Eve Lõhmusega (praegu Rahuvarm), kellel oli samuti suurepärane lauluhääl, ehe koloratuursopran. Endine koolikaaslane tegeles EPAs juba laulmisega ja kutsus ka Elleni lauluproovi kaasa. Sealne lauluõpetaja Linda Tanni sai aru, et Ellenil on väga hea lauluhääl, ehkki laulmisoskust tuli veel põhjalikult lihvida. Juba esimese kõrgkooliaasta veebruaris tuli Ellenil kontserdil solistina esineda. Samuti laulis ta kõrgkooli ajal ooperis “Tasuleegid”. Ellen laulis muide kõrgkooliõpingute ajal duetti praeguse sotsiaalkaitseministri Margus Tsahkna isaga. Igal aastal anti EPAs kaks suuremat kontserti ja alati oli Riia mäel asunud peahoone saal pilgeni rahvast täis. EPAs õppides avanes Ellenil juba 1965. aastal võimalus käia lauljana esinemas Soomes. EPA kooli ajal juhtus ta kokku tolleaegse väga populaarse estraadilaulja Artur Rinnega, kes Elleni televisiooni esinema kutsus. Seal esines ta ooperis “Carmen” solistina.
Enne televisiooni minekut laulis ta oma rolli sisse raadios sümfooniaorkestri saatel. Televisioonis esines ta Estonia laulukoori taustal. Ellenit kutsuti siis laulma ka Vanemuise teatrisse. Vanemuises käisid õpingute kõrvalt laulmas ka veterinaaria, agronoomia ja teiste teaduskondade üliõpilased. Vanemuises žürii ees esitas Ellen laule “Carmenist” . Tema esinemise võttis žürii positiivselt vastu ning teda asuti proovima operetis “Kuuba, mu arm.” Seal oli Ellen dublandiks Milvi Koidule.
“Libises” teiselt positsioonilt kolmandale
Samal ajal oli Ellen Lillevere kolhoosis praktikal. Praktika tähendas lisaks vaimsele tegevusele suurt füüsilist pingutust ja tema selg jäi nii haigeks, et ei saanud enam kingapaelugi siduda.
Põltsamaalt Tartusse käimine polnud kuigi lihtne. Tollal lavastas Kaarel Ird Vanemuises Dmitri Šostakovitši ooperi “Katerina Izmailova”, kus Ellenil oli juba oma roll. Linda Tanni soovitas Ellenil EPA teise kursuse tudengina proovida konservatooriumi astuda. Sealsesse lauluklassi võeti aga 1964. aastal, mil Ellen sinna üritas astuda, ainult paar uut õpilast. Sinna astus samal ajal kas Eesti Raadio segakooris laulnud neiu, kes sinna esimeses järjekorras vastu võeti. Nii, nagu tehnikumipäevil, tuli Ellenil ka konservatooriumi sisse astuda püüdes konkureerida Leelo Karbiga. Ellen mäletab, et see oli väga vihmane päev, kui ta konservatooriumisse astuma valmistus. Enne vastuvõtukomisjoni ette astumist tuli arstitõend hankida oludes, kus tal polnud aimugi, kus asub polikliinik. Pingutades ta selle tõendi lõpuks sai ja sellega ka pärale jõudis, ehkki kleidiäär tilkus vihmaveest. Kätte antud nootide järgi laulmisega sai ta ilusasti hakkama. Järgmisel päeval tulemusi uurides selgus, et Ellen oli pingereas eespool ja Leelo Karp temast järgmine. Natuke aega hiljem oli aga Leelo Karp ettepoole tõstetud. Linda Saul teatas seepeale Ellenile, et kui keegi eestpoolt ära langeb, võidakse teda välja kutsuda. Seniks soovitati tal kolhoosipidudel laulmas käia. Hiljem juhtus Ellen Tartus kokku Artur Rinnega, kes soovitas tal tungivalt uuesti konservatooriumi pürgida ja lubas teda igakülgselt toetada. Paraku polnud Ellenis enam tahtmist uuesti seda teekonda ette võtta. Pärast EPA lõpetamist 1968. aastal jäi Ellen mõneks ajaks Tartusse loomakasvatusinstituuti tööle ning käis samal ajal Vanemuises laulmas.
Meeldiv taaskohtumine tuntud heliloojaga
Seejärel ristus Elleni elutee tulevase abikaasa Jaak Jaanikesinguga. 1968. aastal nad abiellusid ja tulid koos Pajusi kolhoosi tööle. Sellest hetkest alates Ellen enam suure muusikamaailma inimestega kokku ei puutunud, kuid ühel Pajusi tantsuorkestri atesteerimisel, kus ka tema kaasas oli, kohtus ta seal klaverit mänginud Hans Hindperega, kes omakorda Elleni ära tundis. Esmakordselt kohtus ta Hans Hindperega siis, kui läks raadiomajja Carmenit laulma.
Elleni Pajusis töötamise ajal kutsusid Heli Martin ja kunagine Põltsamaa muusikakooli direktor Voldemar Lemmik teda vahel Põltsamaale laulma. Ta õppis saksa keeles selgeks laulu “Silmad”, millega esines Lillevere kolhoosile külla tulnud Saksamaa sõpradele. Mingil määral oli ta EPAs saksa keelt õppinud. Saksa külalised soovitasid Elleni laulmist kuulates Lillevere kolhoosi esimehel ta vastukülaskäigul Saksamaale kaasa võtta. Mitmesuguseid esinemisi tuli tal tollel ajal päris sageli ette.
Üheksateist aastat tagasi jäi Ellen pensionile ja aitas lapselast hoida. Ka kodune majapidamine, kus loomad ja põllumaa, oli sel ajal olemas, et peres ikka toit laual oleks.
Tahtis ennast veelkord proovile panna
Muusikalembese inimesena on Ellenil olnud vahel väga suur soov kusagil veel oma hääl kõlama panna. Enne Pärnus teoks saanud lauluvõistlust Seeniorlaul 2016 juhtus ta selle kohta raadiost korduvalt reklaami kuulma. Ellen ei suutnud kiusatusele vastu panna ja küsis tütrelt nõu, kas ehk tasuks ka temal veelkord ennast lavalaudadel proovile panna. Enne tänavust võistlust oli ta samasugusel võistlusel osalenud 2012. aastal. Tütar Merle Saviauk toetas ema mõtet ja uuris, millist laulu ta seal laulda tahaks. Ellenile hangiti siis laulu saatemuusika ja nii ta harjutama ja konkursiks valmistuma hakkas.
Niisama siiski esinema ei lastud. Kõigepealt tuli igal osaleda soovijal oma laul salvestada ja nii oma võimeid tutvustada. Selle ülesandega sai Ellen suurepäraselt hakkama ja talle antigi peagi teada, et on pääsenud edasi teise vooru. Veel samal päeval valiti teise vooru pääsenute seast välja kolmteist lauljat, kes konkursi lõppvooru pääsesid ja õhtusel kontserdil esineda võisid. Klaverisaatjaks oli Benno Margus, kes on elukutselt gastroenteroloog. Oma suurepärase klaverimänguoskuse ja positiivsusega oli ta lauljaile toeks ja pani nad särama.
Vaatamata sellele, et Pärnu kontserdimaja saal on väga suur, Ellen lavahirmu ei tundnud. Tänu eredale valgusele laval ei näinud esinejad publikut. Ellen teab, et niipea, kui ta laulma hakkab, ei lase ta ennast häirida sellest, mis tema ümber toimub.
Teine koht 31 võistleja seas on märkimisväärne saavutus, pealegi kui viimasel ajal pole laulmisega aktiivselt tegeldud. Suur osa võistlejatest olid mehed, kes laulavad pidevalt koorides, ansamblites, duettides, kvartettides.
Ellen kiitis esikohale tulnud Stockholmis elavat Raul Targamaad, kes on vaatamata üsna kõrgele eale säilitanud imekauni hääle.
Kui Ellen Jaanikesing kuulis, et sai konkursil teise koha, lõi see uudis ta nii-öelda pahviks. Ka kümnes koht oleks igati rõõmustav olnud.
TOOMAS REINPÕLD
