Oleme nüüd ära näinud ka selle, kuidas sadama korruptsioonilohe ühe pea maharaiumise katsel uus pea kohe juurde kasvab.
Vaevalt soovis lühikest aega enne laevatellimuste altkäemaksujuhtumi avalikuks tulekut Tallinna Sadama nõukogu juhtinud Remo Holsmer Postimeest kohtusse kaevates sellist tulemust, nagu nüüd sündis. Saartega laevaühenduse pidamise lepingu kaotanud Vjatšeslav Leedo tunnistas küll kohtus, et Holsmer pole tema käest otse raha küsinud, kuid samas ütles ta, et nelja sidrunit paberile joonistades küsis nelja miljonit eurot poliitilise toetuse eest lepingu jätkamisele samuti Reformierakonda kuulunud Tallinna Sadama juhatuse liige Allan Kiil, kes raha ülekandmise järel soovitas edasi suhelda just Holsmeriga, “kuna tema ajab sadamas seda liini”.
Korruptsioonilohe kolmest peast tuntuim on Tallinna Sadama tänaseks endiste juhatuse liikmete Ain Kaljuranna ja Allan Kiili poolt Poola ja Türgi laevatehastelt nelja saartevahelistele liinidele mõeldud parvlaeva ehitustellimuse eest võetud altkäemaks. Vastava süüdistuse koostamisega neile tegeleb praegu prokuratuur. Juhtumist ajendatuna tegutseb riigikogu uurimiskomisjon, kes siiski uurib korruptsiooni riigile kuuluvas ettevõttes laiemalt.
Lohe teine pea ongi poliitiline korruptsioon Tallinna Sadamas tervikuna. Siia alla kuulub aastaid kestnud võitlus ettevõtte nõukogu juhtinud Neinar Seli ning majandusministeeriumi vahel, mis päädis Seli korruptsioonikuriteos süüdimõistmisega riigikohtus. Ja kolmas pea on tänu Holsmerile uuesti päevakorrale kerkinud küsimus, miks valitsus 2014. aasta juunis saarte laevaühenduse uue lepingu osas Vjatšeslav Leedo kahjuks ootamatult 180 kraadi meelt muutis.
Riigikogu uurimiskomisjoni lõpparuande mustand on valmis saanud ja ilmselt saab varsti avalikuks. Komisjonil õnnestus end alandades (kohtumine toimus kuulatava nõudmisel väljaspool riigikogu hoonet) vestelda isegi Neinar Seliga. Tegemist on nõrga fookusega, kuid mahuka, 74leheküljelise dokumendiga, kust kõigele vaatamata paljastub kurb pilt Tallinna Sadama ühe seltskonna kasuks ligi 10 aastat kaldu olnud juhtimisest. Lühidalt võib öelda, et kaks poliitilist katust nautinud juhatuse liiget ning nõukogu esimees juhtisid riigile kuuluvat ettevõtet, nagu oleksid nad olnud enamusaktsionärid.
“Poliitiline mõõde muudab ministri järelevalve nõukogu üle probleemseks, sest kui ka minister leiab, et mõni nõukogu liige ei järgi oma tegevuses omaniku ootusi, ent poliitilist kokkulepet tema tagasikutsumiseks ei saavutata, peab minister tekkinud olukorraga leppima,” seisab lõpparuande tekstis.
Uurimiskomisjoni küsimustele vastanud altkäemaksujuhtumi järel ajutiseks juhatuse liikmeks määratud Garri Ginteri kirjelduse järgi oli Tallinna Sadam organisatsioonina oligarhlik. Selle ilmingu olulise aspektina näeb aruanne Seli rolli, kelle nõukogu esimehe volituste aeg kattus Kaljuranna ja Kiili juhatuses oleku perioodiga: “Juhatuse kontrollimise asemel asus nõukogu esimees koos juhatuse liikmetega äriühingu igapäevast tegevust korraldama, võttes endale juhatuse eestkõneleja rolli.”
Lohe kõige värskem pea on eelkirjeldatutest lahutamatu, kuid selgelt eristuv. Miks said Ain Kaljurand ja Allan Kiil nii pikalt – üle kümne aasta – Tallinna Sadama juhatuses tegutseda? Miks oli nii suure ettevõtte juhatusel ainult kaks liiget ja juhatusse ei kuulunud isegi finantsdirektor? Kas erinevatel sadama korruptsioonijuhtumitel on otseseid seoseid poliitikutega, mõne erakonnaga?
2008. ja eriti 2011. aastal käis tollase majandusministri Juhan Partsi ning Tallinna Sadama nõukogu esimehe ning teda toetanud Reformierakonna vahel terav võitlus, mis ulatus ka avalikkuse ette. 2014 oli juhatuse liikmete vahetamise küsimuses Selile sunnitud alla vanduma minister Urve Palo. Seekord pikendas nõukogu juba uue, kuid samuti reformierakondlasest esimehe Remo Holsmeri eestvedamisel juhatuse lepinguid lausa viieks aastaks. Palo oli küll enne juhatuse liikmete konkurssi saanud kaitsepolitseilt infot Kaljuranna ja Kiili tegevuses esinevate küsitavuste kohta, kuid see Holsmerit ei takistanud.
Kui nüüd lugeda Leedo poolt äsja kohtus antud tunnistusi, siis tunduvad küsimused sadama juhatuse liikmete iga hinna eest ametis hoidmise kohta eriti olulistena. Kuni neile pole selget vastust saadud ja kuritarvituste eest vastutust võetud, ei saa peaministri erakond siiralt läbipaistvast riigivalitsemisest rääkida.
ANVAR SAMOST
