Jaan Ahi jäähokile elatud aastad

Vähe on Eesti spordis mehi, kes enam kui kuus aastakümmet püsinud ühe ala teenistuses. Just selline korüfee on aga Jõgevalt pärit Jaan Ahi, kelleta ei kujuta Eesti jäähoki viimaseid aastakümneid ettegi. Hiljuti oma 80 aasta juubelit tähistanud Ahi püsib tänagi hoki teenistuses.


Tegutsemislusti täis spordimehena veab Jaan Ahi peasekretärina alates 2003. aastast Eesti Harrastajate Hokiliiga tegemisi. Just tänu tema oskustele ja kogemustele toimib liiga laitmatult ning eeskujulikult. Ning pea kõikidel mängudel on Jaan ka ise kohal. Kui keegi on Eesti jäähokis asendamatu, siis just seda ongi Jaan Ahi.

“Olen jäähoki sees olnud kõik need aastad ja see on nagu elu loomulik osa. Teistmoodi vist ei oskagi, ” tunnistab juubilar, kes teab Eesti jäähokist rohkem kui viimaste aastate hokiliidu presidendid kokku.

Jaan Ahi on üks Jõgeva jäähoki esimese kuldse põlvkonna kasvandikest, imetreener Valdur Rajalo õpilastest. Temagi sai tuule tiibadesse Rajalo treeninggrupist, kus ta alustas hoki mängimist 14aastasena. Esimesed uisutamised tegi Jaan võitööstuse veelompidel, siis tuli Pedja jõgi ja alles seejärel päris hokiväljak.

Kolmekordne koolinoorte meister

“Rajalo Etsi meeskonna tugevus peitus ühtses tervikus. Kollektiiv oli meil hea. Samas tegime tänu jalgpallile aastaringselt kõvasti trenni ja see pani tugeva põhja alla. Füüsiliselt olime paljudest tugevamad.

See oli vist 1951. aasta suvel, kui Ets käskis kõigil trenni tulles hokikepid kaasa võtta. Ei saanud algul aru, mis tal nüüd plaanis. Siis aga hakkasime vineeritahvlilt pealeviskeid õppima. See oli kõva kool, mida siis vist vähesed tegid. Etsil oli palju nippe, alates trepijooksust, millega ta korvas vähest jäätreeningut,” meenutab Ahi tänagi hea sõnaga oma treenerit.

1952. aasta talvel kuulus Ahi juba Jõgeva keskkooli esindusmeeskonda ja tuli esmakordselt Eesti koolinoorte meistriks. Kuigi tegelikult poleks veel tohtinud. Nimelt ei lubatud meistrivõistlustele alla 16aastasi koolinoori. Jaani sünnipäev on aga alles hooaja lõpus, 5. mail. Appi tuli taas treener Rajalo, kellel oli tutvusi kõikjal.

“Rajalo lasi passilauas mulle uue sünnitunnistuse kirjutada, kus 5. maist sai 5. veebruar. Nii olin mängumeheks küps,” avaldab juubilar nüüd ammuse saladuse.

“Paljud arvasid pärast edukat 1952. aastat, et nüüd tuleb Jõgeval põlvkondade vahetus ja meeskond kukub ära. Aga midagi sellist ei juhtunud. Etsil oli suurepärane järjepidevus kasvatatud.”   

Järgnes vaat et veelgi edukam hooaeg. 1953. aasta koolinoorte meistrivõistlused toimusid oblastite vahel ja Tartu oblasti üleolek oli mäekõrgune. Finaalturniiril alistati Tallinn 15:0, Pärnu oblast 9:3 ja Tallinna oblast 9:1. Ja meeskonna moodustasid suuremalt jaolt Jõgeva mängijad, teiste seas ka Ahi.

Teda kui noort mängijat märgati siis juba ka vabariiklikus pressis. Ajakirjas Kehakultuur avaldatud hooaja ülevaates märgiti muuhulgas, et “… tänavu paistsid silma oma kiire edasiarenemisega eriti Mõtte, Kuuse, Olli ja Ahi.”

Kaitses mänginud Ahi oli samal talvel juba asendamatu mees ka Jõgeva Kalevi esindusmeeskonnas, kui Eesti meistrivõistlustel jõuti välja koguni pronksimänguni. Seal mindi kokku Tallinna Dünamo II meeskonnaga.

Pühapäeval, 15. märtsil Jõgeval aset leidnud pronksimäng kulges dramaatiliselt. Kui mängitud oli vaid 10. minutit, juhtis Tallinn juba 3:0. Kuid enne vaheajale minekut vähendasid Ahi ja Mõtte kaotusseisu minimaalseks.

“Teisel kolmandikul kaldus initsiatiiv juba jõgevalastele. 29. minutil Mõtte viigistas seisu. Nüüd juba järgneski Jõgeva rünnakute laviin ja Sepp viis Kalevi juhtima 4:3. Vahetult enne perioodi lõppu õnnestus aga Suurel visata viigivärav.

Viimane kolmandik möödus hoogsas ja huvitavas võistluses. Kui algas mängu viimane minut, püsis endiselt 4:4 viik. Tundus, et kohtumine lõpeb viigiga. Siis tegi aga Jõgeva kaitsja Ahi jämeda vea ja kohtunik määras tallinlaste kasuks vabasõidu. Selle realiseeris Luik ka väravaks ja Dünamo II oli võitnud 5:4,” kirjutati ajalehes Kolhoosnik. Kirjutajaks oli aga Jaan Ahi ise.

Juba aasta varem, 1952, oli Ahi debüteerinud Jõgeva ajalehes Kolhoosnik ajakirjanikuna ning sealt alguse saanud artikleid, peamiselt jäähokist ja jalgpallist, on ta kirjutanud kuni viimaste aastateni. Kirjutaks nüüdki, kuid selleks pole väljundit.  

Lõpetanud 1954. aasta kevadel kolmekordse koolinoorte meistrina Jõgeva keskkooli, sai Ahist järgmisel talvel EPA meeskonna mängija. See oli siis tegelikult jõgevalastest koosnenud meeskond Tartu linnas. Kui aga EPA meeskond hakkas lõpuks laiali vajuma, kutsus Ahi oma meeskonda valitsev Eesti meister Tartu Dünamo.

Võttis Moskvas vastu kanadalasi

See oli hooaeg 1955/56. Hooaja algul, 1955. aasta lõpul õnnestus noorel tudengil viibida Moskvas kahenädalasel treenerite seminaril. Eestist olid seal lisaks temale sellised teenekad meistrid nagu Valdur Rajalo, Julius Raudsepp, Alfred Palu, Karl-Rudolf  Sillak ja Oskar Koni. Ahi oli just sügisel hakanud Tartus väikesi poisse treenima ja Raudsepp soovitas noore tudengi kohe seminarile saata.

“Mina olin siis alles 19aastane poisike.” Alles paar aastat varem Jõgeva meeskonna kaptenina Eesti koolinoorte meistriks viinud Ahi meenutab, et seminari suurim pluss oli võimalus näha oma silmaga maailma tipphokit. Nimelt saabus 9. detsembril Moskvasse Inglismaa profimeeskond Hurringey Racers, mis koosnes valdavalt kanadalastest. Need olid esimesed kanada hokimehed Liidu pinnal. Klubi oli tugev, võitnud isegi Kanada MM-koondist ja mängis ka Moskvas hästi.

Kurioosne oli aga see, et Eesti treenerid, ka Rajalo, saadeti külmal 9. detsembri õhtul, mil pakast oli 32 kraadi, Vnukovo lennujaama tähtsatele külalistele vastu. Miks?

Jaan Ahi: “Et Moskvas valitses sel ajal käre pakane, oli enamikul Venemaalt seminarile saabunutel jalas lubjavildid, seljas isegi puhvaikad ja peas karvamütsid. Meil eranditult kingad, sonimütsid või kaabud ning pikad mantlid. Lennujaama oli vaja viisakamat seltskonda. Inglismaad esindavad kanadalased astusid siis lennukilt maha paljapäi ja astusid meist paari meetri kauguselt mööda.”

Ahi meenutab, et just nende kanadalaste esituses nägi ta esmakordselt löökviset. Ja sedagi, kuidas kaitsjad ennast jääle litrile ette viskasid. “Kui koju jõudsin, mängisime Tartus Liidu karikasarjas Moskva Himikuga ja ma püüdsin kohe nähtut matkida. Viskasin ennast paar korda litri ette, kuni sain kõva obaduse kulmu alla. Arm veel praegugi näha. Pärast seda ütles ema, et jäta see hokimäng maha, muidu jäädki väljakule.”

Selle talvega lõppeski Jaan Ahi enda mängijakarjäär, ning edukalt. Dünamoga õnnestus tal võita Eesti karikas ja meistrivõistlustel kuulus tartlastele teine koht. Järgnenud kolm aastat armeeteenistust Leningradis jäähokile enam ruumi ei andnud.

Kõik algas Õhtulehe kuulutusest

Pärast sõjaväest naasmist alustas Ahi tööd spordimetoodikuna Tartu tehases nr. 32, mille direktoriks oli siis hilisem Tallinna linnapea Ivar Kallion. “Meil läks seal päris hästi, võitsime spartakiaade ja meil töötas arvukalt spordimehi. Jäähokiga puutusin aga taas kokku kohtunikurollis. Nimelt sain alates 1960. aastast vabariikliku kategooria ja hakkasin vilistama Eesti meistrivõistluste mänge.”

Tartu perioodi lõppu mahtus Jaan Ahil veel ka üks hooaeg mängimist TRÜ meeskonnas, kuid seda juba rohkem harrastajana. 1963. aasta lõpul tulin elama Tallinna ja jätkasin siis tööd Punases RETis. Seal tegelesin isegi tootmisvõimlemise organiseerimisega. Kuskil aasta seal olin, kuni lugesin Õhtulehest kuulutust, et Tallinna Lastestaadionile vajatakse jäähoki- ja jalgpallitreenerit. “Istusin trammi, et kohale sõita, ja kohtasin samas trammis teada-tuntud hoki- ja jalgpallimeest Benno Taela. Küsisin, et kuhu tema sõidab? Tema ütles, et kuhugi mujale. Tegelikult läksime mõlemad Tõnismäe peatuses koos trammilt maha ja seadsime sammud ühte kohta.”

Mõlemad mehed võeti lastestaadionile treeneriks tööle. Sealt alates algas Ahi treenerikarjäär, mis kestis järgmised 13 aastat ja kujunes väga edukaks. Toona ühitati need kaks ala suurepäraselt: suvel mängiti jalgpalli ning talve saabudes koliti üle hokiväljakule. Lisaks treeneritööle pani just Jaan Ahi ka Eestis aluse üleliiduliste noortesarjade Nahkpall ja Kuldlitter võistlustele. See sündis 1966. aastal.

“Lugesin sellest võistlussarjast Vene lehest ja mõtlesin, et prooviks seda ka Eestis ellu viia. See oli hea otsus, sest järgnenud aastate jooksul käis nendest võistlussarjadest läbi enamik Eesti paremaid jalgpallureid ja hokimehi,” räägib Ahi.

Märkimisväärne oli jäähokis 1970. aastal Kirovi-Tšepetskis saavutatud  kuues koht. “Jalgpallis olime  aga 1974. aastal Kišinjovis koguni teised. See oli meie parim tulemus.”

Pärast treeneritööd lastestaadionil jätkas Ahi Eesti jäähoki juhtimist ja edendamist juba hokiliidus. See oli aeg, mil kogu Eesti jäähoki juhtimises troonisid Jõgeva mehed: alaliidu president oli Rein Miller, peasekretär Jaan Ahi ja koondise peatreener Uno Veski. Kõik Rajalo õpilased.

Nii tegutses Ahi aastaid Eesti hokielu juhtimises. Kas tegi treeneritööd, tegutses juhatuses või oli peasekretäriks, koostas võistluskalendreid ja kajastas hokielu ajakirjanduses. Talletas aasta-aastalt ajalugu, mida paljudel teistel aladel pole. Tegelikult hoidis Jaan aastaid Eesti jäähokit suures plaanis. Aga nüüdki on ta hokile truuks jäänud. Harrastajate hokiliiga jääks temata hätta.

“Tänases Eesti jäähokis ei ole asja juba aastaid tõsiselt ega südamega aetud. Sellest on kahju. Kõige suuremaks löögiks oli jäähokile spordikoolide kaotamine. Klubide tegemine, mida loodi nagu kolhoose, viis ala arengu ajas tagasi,” tõdeb Jaan Ahi, kes on terve oma elu pühendanud jäähokile.

Jaan Ahi elukäik

Sündinud 5. mail 1936 Tartus

Jäähoki- ja jalgpallitreener

Lõpetas 1954 Jõgeva keskkooli  ja 1968 TRÜ kehakultuuriteaduskonna

Alustas jäähokitreeninguid 1950 Valdur Rajalo juhendamisel

Eesti koolinoorte meister 1952 – 1954

Eesti karikavõitja Tartu Dünamoga 1956

Tallinna Lastestaadioni jäähoki- ja jalgpallitreener 1964 – 1977

Eesti NSV Spordikomitees jäähoki peatreener 1977– 1991

„Nahkpall“ ja „Kuldlitter“ eestvedaja 1966– 1991

Eesti Jäähokiföderatsiooni juhatuse liige 1964–2001

Eesti Jäähokiföderatsiooni peasekretär1991–2001

EOK täitevkomitee liige1998–2001

1952. aastast avaldanud ajakirjanduses jäähoki teemalisi artikleid

Aastast 1990 Eesti spordi aastaraamatu autoreid

TIIT LÄÄNE

blog comments powered by Disqus