“Õlgkaunistus aitab ikka jõulumeeleolu luua, ükskõik missugune see siis ka on. Samas võib õlgkaunistus aasta ringi toas üleval rippuda: see sobib igasse aega,” ütleb Põltsamaa õlemeister Urve Pallo.
iii
Urve Pallo enda korteri suures toas valitsevadki n-ö igavesed jõulud, sest õlgkaunistusi ripub seal laes ja seintel ning seisab kapi ja laua pealgi. Ning tõesti ei mõju see nii, nagu oleks lohakas pererahvas mulluse jõulukuuse välja viimata unustanud. Toas ringi vaadates ütled hoopis: “Ohoo, mida kõike õlest teha annab!”.
Õlemeistri toas võib näha õlest pärgi ja krässe, kellukaid ja tuulekelli, ingleid ja päkapikke ning paljut muud. Viimasel ajal on ta katsetanud õlest tuuleveskite meisterdamist ning teinud õlest lilledest väikeste korvide sisse uhkeid kompositsioone. Ning tõepoolest sobivad kõik õlgkaunistused jõuluaega suurepäraselt. Tõsi, eriti jõululikud on inglid ja päkapikud ning kaunistused, mille juures kasutatud rohelisi ja punaseid lisandeid: paelu, pärleid ja muud.
“Värvilised lisandid aitavad kaunistust jumekamaks muuta,“ ütles Urve Pallo. “Õnneks on Tiimari keti poodidest selliseid lisandeid alati võtta. Pabernööri saab aga näiteks lillepoest.“
Jumekamaks aitab õlgkaunistust muuta ka värvitud õle kasutamine. Värvimiseks sobib Sünto riidevärv, mille lahuses tuleb õlge tervelt tund aega keeta. Sellele vaatamata ei pruugi tulemus alati ootustele vastata.
Tegelikult algab õlgkaunistuse tegemine materjali varumisest ja seda tööd on jõulude eel hilja teha: õlge korjatakse ikka siis, kui vili põllul valminud.
“Suve lõpupoole sihib mu silm autoaknast alatasa viljapõlde: et kas kõrs hakkab juba korjamisküpseks saama,“ ütles Urve Pallo. “Tegelikult on õlevarumiseks sobiv aeg üsna lühike ja hirmust selle tööga hiljaks jääda korjan ma esimese saagi enamasti liiga vara: siis, kui kõrs on veel rohelisevõitu. Igal suvel muidugi ilusat kollast õlge võtta polegi: vihmasel suvel kipub õlg hallikaks tõmbuma. Kui aga põldu ohtralt väetatud, läheb kõrs õlemeistri jaoks liiga jämedaks.
Kuigi Urve Pallol on Neanurmes ka maakodu, pole tal siiski oma viljapõldu, kust õlgkaunistuste jaoks materjali koguda. Nii tulebki tuttavatelt või päris võõrastelt põllupidajatelt luba küsida nende põllult natuke „matti“ võtta. Üldjuhul on ta loa ka saanud.
Õe õhutusel
Ka see, kes õletööd õppima hakkab, peaks Urve Pallo meelest alustama õle varumisest. Kui tal endal mõni aasta tagasi Põltsamaa Emadeklubi majas näitus väljas oli, tahtsid vaat et pooled Põltsamaa naised õlekäsitööd õppida. Kui aga õlemeister teate välja pani, et nüüd on õige aeg kursuse tarvis õlge varuma minna, ei tulnud kohale kedagi…
Urve Pallo ise on õlekäsitööd teinud sellest ajast peale, kui kuus-seitse aastat tagasi esimestele õlekäsitöö kursustele sattus. Need toimusid Rakvere lähedal Sõmerul, kus tema käsitööõpetajast õde Maie Tali. Õde ta neile kursustele meelitaski.
“Esimene mulje oli, et mitte midagi ei tule välja,” ütles Urve Pallo. “Aga kui untsuläinud lillesüdamikku kodus ümber tegema hakkasin, tundsin, et asi hakkab tasapisi istuma.”
Õlekäsitööd õppimas on ta hiljemgi käinud: Laiuse käsitöökojas Kuldne Õlg ja isegi Valgevenes, kus õlekunst rahvuslikus käsitöös nii tähtsal kohal, et seda õpetatakse lausa kõrgkoolis.
“Minskis käisime kolmekesi: mina, minu õde Maie ja Jõhvi kandi käsitöömeister Endla Lipp,“ ütles Urve Pallo. “Valgevene õlekunstis on väga levinud kristlikud motiivid. Hästi palju tehakse ka õlest kukkesid ja lilli ning õlgintarsia tehnikas pilte. Mind huvitaski eelkõige, kuidas nad nii peenest materjalist pilte kokku panevad.“
Eesti õlehuvilistega tehti Minskis kaks tundi tõhusat tööd. Ka kirjandust said nad sealt kaasa osta.
“Aga ega raamatu põhjal, olgu see siis kui hea ja põhjalik kui tahes, ikka alati aru saa, kuidas asi tehtud on,“ ütles Urve Pallo. “Ning esimesed sammud õlekäsitöö alal tuleb kindlasti teha õlemeistri juhendamisel: omapäi ei kipu midagi välja tulema.“
54 kingitust
Erinevate õlgkaunistuste ideid on Urve Pallo saanud kursustelt, teistelt käsitöömeistritelt, aga ka näiteks internetist.
“Õde, kelle “leivanumbriks“ on vitspunutised, kes aga selle kõrvalt ka õlekäsitööd teeb, otsib internetist välja huvitavaid linke ja saadab mulle edasi,“ ütles Urve Pallo. “Mõned asjad olen ka päris ise välja mõelnud: hakkan mingitest motiividest pihta ja varsti hakkab mõte jooksma, kuidas need omavahel kokku panna.“
Varem on Urve Pallo ka linikuid heegeldanud, tikkinud ja riidest mänguasju meisterdanud, aga praeguseks õletöö tema jaoks teised käsitööliigid tagaplaanile tõrjunud. Õlgkaunistusi meisterdab ta tavaliselt teleka ees põrandal: seal on nii materjalide kui ka tegutsemise jaoks rohkem ruumi kui laual. Näiteks sidumise juures (aga selle tugevusest sõltub suurel määral töö kvaliteet!) võtab ta mõnikord jaladki appi.
“Õnneks ei ole abikaasal midagi selle vastu, kui ma õlgedega mässan: tema saab siis samal ajal oma kalapüügiriistadega õiendada,“ ütles Urve Pallo.
Abikaasal pole midagi ka selle vastu, et õlgkaunistused aasta otsa toas ripuvad. Pigem vastupidi: nii mõnegi õlgintarsia tehnikas pildi kohta on ta öelnud, et seda ei tohi Urve mingil juhul maha müüa, sest see on tema oma.
Urve Pallo on oma käsitöid ka müünud, ent veelgi rohkem kinkinud. Kingitustena on need jõudnud Soome ja Taani, aga ka Austraaliasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Sel aastal võttis Tõrukese lasteaias töötav Urve endale eesmärgiks pidada kõiki oma kolleege sünnipäeval meeles väikese õlest kingitusega. Aga kolleege on tal ühtekokku 54…
iii
RIINA MÄGI
