Ema, emake, emme on lihtsad ja siirad sõnad, mis liigutavad südameid nii lastel kui ka täiskasvanutel. Kahjuks esineb ka olukordi, kus lapsed on õnnetuse, haiguse või sageli ka kooselu sobimatuse tõttu kaotanud varakult oma ema, mis on jätnud nende hinge kogu eluks parandamatu haava. Austan emasid, kes ka kõige suuremate eluraskuste korral pole hüljanud oma lapsi. Saabuva emadepäeva eel meenub mulle oma ema, kes vaatamata pärast teist maailmasõda järgnenud raskele ajale ei heitnud meelt ning kasvatas üksi üles viis väikest last ja püüdis anda neile koolihariduse ja õpetas tööharjumuse. Ema suhtus kaasinimestesse lugupidamisega ja sai nendega hästi läbi.
Mul on hea meel nüüd meenutada , et minu ema sai ka minu abikaasaga väga hästi läbi. Ta kiitis oma miniat ja suhtus temasse kui oma tütresse ka kõrges vanaduses. Nüüd, kui ta on meie hulgast lahkunud, on tagantjärele hea meenutada neid ilusaid hetki, kui sõitsime sõprade ja lastega mere äärde puhkama ja ema saatis meid teele asumisel õueväravani ja lehvitas rõõmsalt meile järele ning hõikas naljatades, et keerake siis usinasti peed päikese poole. Puhkuselt naastes oli ta meil alati vastas. Siis me ei saanud aru, missugune tunne on olla paar nädalat üksi kodus. Ema ootas meie tagasitulekut murelikult ja meenutas seejuures möödunud aegu, kui lapsed olid väiksed, kuid elasid kodus. Muidugi külastasid lapsed ka hiljem tihti ema, kuid see ei olnud enam see, mis oli olnud aastaid tagasi, kui ta oli noor ja tundis siis igast lastega oldud hetkest rõõmu vaatamata eluraskustele. Tundub, et vanaduses on üksi isegi kerget elu raskem taluda.
Ema ootas aastaid oma abikaasat, kes oli sõja tõttu sunnitud ellujäämiseks kaugele välismaale põgenema, ja nuttis teda oodates vargsi. Ta oli unes näinud, et kohtub veel abikaasaga enne siit ilmast lahkumist, kuid kahjuks ei läinud need ilusad lootused siiski täide. Ema ootas armsat abikaasat, kuid mees ei julgenud Eestisse tulla, sest kartis, et KGB ta kohe vahistab. Kõik Saksa sõjaväes teeninud teadsid, et kodumaale naastes saadetakse neid 25 + 5 aastaks külmale Siberimaale. Meedias räägiti siis tihti, et kodumaale tagasipöördunud võivad olla muretud, midagi niisugust nendega enam ei toimu, on möödanik. Väliseestlased aga teadsid tõde, et Nõukogude Liidus ei võinud millegi peale kindel olla peale aastaaegade vaheldumise.
Abikaasat oodates, lapsi ja lapselapsi kasvatades möödusid kiiresti aastad. Kui tulime töölt, istus ema akna juures ja ootas pikisilmi meie kojujõudmist. Alati tundsime siis küll piinlikkust, kuid teha polnud meil midagi, sest käisime tööl ja lapsed koolis. Arusaadavalt on raske, kui oled omanud suurt perekonda ja kurb hakkab vanaduses, kui üksi jääd. Aga elu on niisuguseks loodud ja teha pole midagi. Austagem ja armastagem oma kallist ema!
JÜRI LAURSON, elektriinsener
