Frank Sinatra kuulsaks lauldud “My Way“ on väga paljude lemmiklaul. Instrumentaalpalana meeldib maailmakuulsat lugu esitada Eesti ühel tuntumal akordionimängijal ja muusikapedagoogil Igor Jõelehtil, kelle sõnul iseloomustab see meloodia üsna tabavalt ka tema elu- ja loometeed.
Konservatooriumi lõpetamine üsnagi ainulaadse diplomiga, mängimine sümfooniaorkestris Neeme Järvi taktikepi all, nimevahetus 1988. aastal ning musitseerimine 21. sajandi pillil on mõned eredad faktid kuuekümneaastase muusikamehe tutvustamiseks.
Igor Jõeleht on juba tänavu käinud mängimas mitmetel jõulupidudel ja pühadeesinemisi ootab eeski. Oma digitaalakordioni Roland kiidab ta märksa rikkalikumate tämbrivõimaluste eest, kui on tavaakordionil.
“Nii sobib see instrument ka suurepäraselt jõulumuusika esitamiseks, eriti ansamblipillina. Kui orelit on kutsutud pillide kuningaks, siis Rolandi kohta võiks vabalt öelda, et see on 21. sajandi pill 1001 mängimisvariandiga,” kinnitas pillimees.
Siinkohal oleks paslik lisada, et inimestele, kellele karu pole kõrva peale astunud, on Igori mängimine akordionil Roland tõeliselt sügavalt mõjunud ja vahel isegi silmist rõõmupisaraid välja toonud.
Õige aeg õpingute alustamiseks
Akordioniõpinguid alustas Igor Jõeleht Hruštšovi “sula“ ajal 1958. aastal Jaan Tombi nimelise Kultuuripalee akordioniringis nimeka dirigendi ja muusikapedagoogi Leopold Vigla abikaasa Selma Vigla juhendamisel.
“Akordion oli tollal väga populaarne. Õppida soovijaid oli palju, seevastu pilli saamisega tuli vaeva näha. Küllap aitasid akordionimängu menukusele kaasa ka sellised muusikud ja heliloojad nagu Uno Elts, Venda Tamman, Uno Naissoo, Heldur Jakon ja Lepo Sumera.”
Ka ajaloooludest lähtudes sündis Igor Jõeleht akordioni õppimise jaoks õigel ajal, sest neljakümnendate aastate lõpul ja viiekümnendate algul olnuks selle pilli mängimine ebasoovitav ja isegi ideoloogiliselt riskantne olnud.
“Õnneks puuduvad mul sellised ebameeldivad isiklikud kogemused, kuid noil süngetel aastatel olid Eestis põlu all mitte ainult orel, vaid ka saksofon ja akordion kui populaarne tantsumuusika pill,” rääkis ta.
Konservatooriumis “viimne mohikaanlane”
1968. aastal asus Igor Jõeleht õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi puhkpilliorkestri dirigeerimise erialale. Paralleelselt jätkas ka aga akordioniõpinguid, juhendajaks maestro Leopold Vigla, kes oli olnud Teises maailmasõjas Eesti laskurkorpuse puhkpilliorkestri dirigent, asutanud praegusse Georg Otsa nimelisse muusikakooli rahvapillide osakonna ja olnud 1947., 1950., 1965. ja 1969. aasta laulupeo üldjuht.
Igor Jõeleht oli ka viimane konservatooriumilõpetaja, kellele omistati puhkpilliorkestri dirigendi, akordionipedagoogi ja solisti diplom.
“Pärast Leopold Vigala surma 1974. aastal sellist õppimisvõimalust enam ei tekkinud,” ütles muusik selgituseks.
Akordionist bajaanide seltskonnas
Igor Jõeleht tegi eestiliku akordionimängu tuntuks ka Nõukogude Liidu avarustes. 1972. aasta veebruaris osales ta Leningradis peetud Saksamaal toimuva Klingenthali rahvusvahelise akordionistide konkursi üleliidulises eelvoorus, olles ainus akordionist 29 bajaanimängija seas. Teise vooru pääsemisel oli muu hulgas takistuseks meloodiabassi puudumine.
“Muide, bajaani nime all tuntakse nuppakordioni ainult Venemaal, mujal maailmas pole seda nimetust aga kasutatud,” märkis akordionist.
Mängumeisterlikkuse saavutamisest kõneldes pole aga Jõeleht kitsi Vene muusikapedagoogika kiitmisega. “Olen end erialaselt täiendanud Moskvas Gnessinite-nimelises Muusikaakadeemias, mis on üks juhtivamaid muusikakõrgkoole kogu maailmas,” rääkis pillimees, kes ise õpetas noori akordioniste konservatooriumis 1988. aastani ja töötas seejärel kuni 1993. aastani Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikakateedri dirigeerimise õppejõuna.
Akordionist Igor Jõeleht on esinenud Soomes, Rootsis, Ungaris, Tšehhis ja Saksamaal. Tippesinemiseks kodumaal peab ta aga mängimist sümfooniaorkestris Neeme Järvi juhatusel. “Esimene selline esinemine toimus 1967. aastal Estonia kontserdisaalis, teine aga kümme aastat hiljem. Siis kõlas Sergei Prokofjevi vähemängitud kantaat, mille esitamisse kaasati ka neljaliikmeline akordionistide kvartett.”
Koos Margus Lepaga Sergei Mazinit abistamas
Eesti üks esiakordioniste on tuttav ka praeguste ja kunagiste Jõgevamaa muusikainimestega. “Tunnen hästi Jõgeva akordionimängijat Johannes Haava. Kui kokku saame, võime tundide kaupa rääkida, kuidas ühte või teist lugu mängida ja arutada, missuguseid võimalusi üks või teine pill mängimiseks pakub. Suvel olime koos Johannesega külas Alatskivil, rahvapillimees Aleksei Kanistikul, kelle kaunis koduaias kõlab suurepäraselt ka akordionimuusika. Jõgevamaalt pärit õpingukaaslasteks muusikakoolis olid aga hilisem raadioajakirjanik ja muusikateadlane Ene Pilliroog ja Kaupo Kase, kellest sai tuntud muusik paljudel seltskondlikel koosviibimistel,” rääkis Jõeleht.
Igor Jõelehti seoseks Jõgevamaaga võib aga pidada ka koostööd Kiire rollis tuntuks saanud Margus Lepaga. Nimelt aidatakse koos temaga Sergei Mazinil lauludele eestikeelseid sõnu teha. “Koostöö sai alguse ühest juhuslikust kohtumisest aasta tagasi,” ütles Jõeleht.
Laulva revolutsiooni keerises nimi eestikeelseks
Üle kahekümne aasta tagasi olnuks käesoleva persooniloo tegelaseks mitte Igor Jõeleht, vaid Igor Nikitin. “Perekonnanimi Jõeleht on võetud mu oma suguvõsast. Hakkasin seda nime kandma 1988. aastast . Et oli laulva revolutsiooni aeg, võib ka nimevahetus tunduda rahvuslike poliitiliste meeleolude väljendusena. Eks teatud rolli need mängisidki. Peapõhjus oli aga selles, et arvasin, et eesti perekonnanimega on mu poegadel elus parem läbi lüüa. Eriala valikult on mulle kõige lähemal vanem poeg Marko, kes mängib Rahvusooperi Estonia orkestris fagotti, Erki ja Tarmo töötavad aga ehitajatena.”
Et mitmed loomeinimesed on end teostanud poliitikas, sai huvi tuntud, ega Igor Jõelehtil taolisi plaane pole.
“Ma huvitun poliitikast, sellest on köitev lugeda ja sõprade ning tuttavatega arutada. Erakonda astumisega olen aga sama ettevaatlik nagu lehmakoogi sisse astumisega,” lausus tallinlasest akordionivirtuoos maameheliku otsekohesusega.
iii
JAAN LUKAS
