Mati Kuusvere: sõjaväelane peab alati oma tegude eest vastutada suutma

Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik major Mati Kuusvere on oma praeguses ametis viimaseid kuid. Peatselt asub ta õppima Balti kaitsekolledžisse ning pärast aastast stuudiumi ootavad teda juba uued võimalused. Major Kuusvere malevapealikuks oleku aja üks suuremaid sündmusi oli maleva staabi- ja tagalakeskuse valmimine.


Kaitseliidu Jõgeva maleva vana ja uut, möödunud aastal valminud kodu ei anna pealiku sõnul võrreldagi. Kesklinnas asunud vana rendipind oli lihtsalt koht, kus katus pea kohal ja natuke sooja ka sees, uus hoone on aga planeeritud maleva spetsiifilisi vajadusi silmas pidades. Kontoriruumid on ka Kaitseliidu majas sellised, nagu kontoriruumid ikka, ent nende varustuse ja relvade hoidmiseks on vaja eritingimusi. Need on uues hoones olemas. Ning sinna rajatud lasketiiru näol on kaitseliitlastel olemas koht, kus tõsiselt laskmist harjutada. Kui mõni spordiühing või -selts huvitatud oleks, võiks Mati Kuusvere arvates nende lasketiiru baasil edendama hakata ka noorte laskesporti.

Uue staabi- ja tagalakeskuse ehitamise ajal tulid major Kuusverele kasuks kunagi Tartu 16. kutsekeskkoolis omandatud ehitajatarkused: vähemasti projekti lugemise oskus on tal olemas. Ehituseriala tundus Kuusverele omal ajal üsna loogiline valik. Ohvitseriks saamise mõte ei tulnud talle nõukogude ajal pähegi, sest nõukogude režiim oli tema silmis naljanumber.

“Minu lapsepõlv lõppes, piltlikult öeldes, siis, kui avastasin kolme-neljateistaastasena tädi kodusest raamatukogust Vabadussõjast kõnelevad raamatud ja need läbi lugesin. Seal oli teisigi Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni ajal välja antud raamatuid, mis käsitlesid ajalugu hoopis teisest vaatevinklist kui tollased õpikud ning muutsid olulisel määral minu suhtumist ümbritsevasse,” meenutas Mati Kuusvere.

Tartus alustatud ehitusõpinguid läks ta jätkama Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi ehk praegusesse Tallinna Tehnikakõrgkooli. Tollal see kool kõrgharidust ei andnud ega “päästnud” siis ka noormeest sõjaväest. Nii sattuski Kuusvere ajal, mil Eesti juba tasapisi iseseisvuse suunas oli sammumas, aega teenima Venemaale Astrahani oblastisse Ahtubinskisse. See oli justkui omaette maailm. Kohalikud inimesed võis seal jagada kolme kategooriasse: need, kes tegelesid röövkalapüügiga Volga lisajõest ning musta kalamarja müümisega kokkuostjatele, need, kes kasvatasid stepis arbuuse, ning need, kes töötasid Nõukogude Liidu suurimas ja loomulikult ülisalajases lennunduse katseinstituudis. Mati Kuusvere teenis komandandiroodus, mis valvas instituuti ja kontrollis sealsete palgaliste töötajate dokumente. Ligipääs sellele asutusele oli väga rangelt reglementeeritud.

Kuum koht”

Kui Kuusvere pärast ajateenistust (selle lõpuossa oli jäänud ka augustiputš) Eestisse tagasi jõudis, sai ta aru, et nii Eesti kui ka kogu maailm on kahe aastaga kõvasti muutunud ja tuleb hakata uusi valikuid tegema. Et tal olid dokumentide kontrollimise alal suured kogemused, kutsuti ta tööle Eesti piirivalvesse. Ta läbis esimese põhjalikuma piirivalve kordoniohvitseride kursuse ja töötas paar aastat selles valdkonnas. Pärast 1994. aastal läbitud ohvitseride kursust astus ta Eesti Kaitseväe teenistusse. Neljateistkümne seal oldud aasta sisse mahtus nii kõrgemas sõjakoolis õppimine kui ka missioonidel käimine. Esimene missioon viis teda 2003. aastal Taani pataljoni koosseisus Kosovosse.

“Sattusin konfliktide mõttes üsna “kuuma” kohta, aga tol hetkel olid seal õnneks üsna rahulikud ajad. Serblased ja albaanlased elasid seal teine teisel pool jõge või siis koguni ühe tänava eri otstes. Kevadel, kui ilm ilusaks läks ja vabas õhus napsi võtma hakati, kaasnesid sellega ikka vastastikused tülinorimised. Kui kellelegi peksa anti, võis sellest välja kasvada palju suurem konflikt. Taanlaste pataljoni ülem oli aga selline mees, kes näitas korrarikkujatele karmilt koha kätte. Nii et tol kevadel oli tõesti kõik väga rahulik, aasta hiljem põletati aga, piltlikult öeldes, pool Kosovot maha.”

Major Kuusvere sõnul mõistis ta sellel missioonil, kui palju sõltub sellest, kas sa suudad julgeid otsuseid vastu võtta või mitte.

Major Kuusvere oli toona Taani pataljonis väljaõppe- ja sideohvitser. Ta pidas sidet Belgia, Kreeka, Ukraina, Luksemburgi ja Maroko üksustega. Suhtlemine käis inglise keeles, ainult marokolaste puhul tuli tõlki kasutada. Küsimusele, kas väeosade vahel side pidamisega kaasnes suur vastutus, vastas major Kuusvere:

“Sõjaväes polegi sellist kohta, kus seda poleks. Sõjaväelane peab alati vastutama oma tegude eest. Sellega pead arvestama, kui sõjaväelase elukutse valid.”

Haruldase kogemuse sai major Kuusvere ka siis, kui oli ÜRO sõjaline vaatleja Lähis-Idas. Missioon kestis aasta, sellest poole veetis ta Lõuna-Liibanonis ja poole Iisraelis Golani kõrgendikel. ÜRO vaatlejad on Kuusvere sõnul relvastamata ja neutraalsed, kannavad ÜRO eraldusmärkidega sinist vesti ja kiivrit ning ohtlikemas kohtades ka lippu. See on vajalik selleks, et neid ära tuntaks. Kui ei tunta, võib nende elu ohtu sattuda.

Iisraelis, Lõuna-Liibanonis, Süürias ja Egiptuses tegutsev missioon on ÜRO vanim vaatlusmissioon ja sellesse panustab 21 riiki. Eestlasi oli tookord korraga kohal kaks. Ühes patrullimisvahetuses pidi aga neutraalsuse tagamiseks alati olema vähemalt kahe riigi esindajaid ning mõlemad pooled pidid vaatlustulemused kinnitama. Näiteks kui nähti eemalt küll tanki, aga ei saadud kokkuleppele selle margis, siis pandigi kirja tank ilma marki täpsustamata. Vaatlejateks värvataksegi sõjaväelasi, sest tsiviilisikud ei oskaks olukordi hinnata ega tehnikat ära tunda. Kui piiril oli olnud tulevahetus või mõni muu intsident, jõudis vaatlejate raport juba järgmisel hommikul ÜRO juhtide lauale. Kohalikud suhtusid vaatlejatesse üldiselt hästi, sest teadsid, et tänu neile edastatakse piiril toimuva kohta tõepoolest neutraalset infot.

Rahva keskel

ÜRO vaatlejad ei ela väeosas, vaid üürivad elamispinda kohalikelt elanikelt.

“Kui järgisid kohalike hulgas elades kindlaid reegleid, ei juhtunud sinuga midagi halba. Aga Bekaa orgu ei tohtinud minna, sest seal ei suutnud keegi su julgeolekut tagada,” ütles Mati Kuusvere. Bekaa org on mäletatavasti koht, kus sattusid 2011. aastal, Kuusvere missioonilkäigust mitu aastat hiljem, pantvangi Eesti jalgratturid.

Liibanoni ja Iisraeli piiril on pinged muidugi kogu aeg üleval, ent samas on see aja- ja kultuurilooliselt väga huvitav piirkond. Sel ajal, kui Mati Kuusvere vaatlejana Iisraelis oli, tuli ka tema pere viieks kuuks sinna ning patrullimisest vabal ajal sai ta koos nendega ringi sõita nii sealsamas Iisraelis kui ka Süürias, Egiptuses ja Jordaanias.

“Kõik sõltub muidugi sellest, kas satud missioonile rahulikumal või ärevamal ajal. Perede küllasõidud võivad seal ka nende kiire evakueerimisega lõppeda,” ütles Mati Kuusvere.

Golani kõrgendikel sai ta ka ühe omapärase looduselamuse: ta pidi veetma kolm päeva vaatluspunktis lumevangis, sest tema valvekorra ajal sadas maha poolteist meetrit lund. Tookord olid kõik ümberkaudsed teed autodest umbes, sest inimesed sõitsid kogu Iisraelist kohale lund vaatama.

Mati Kuusvere sõnul andis vaatlusmissioonil kogetu talle head läbirääkimisoskused.

“Missioonil olles pead suhtuma kohalikesse lugupidamisega ning et neid mitte solvata, sööma ja jooma mõnikord asju, mida sa tegelikult ei tahaks. Aga ka vaatlusmissiooni puhul maksab reegel, et tervena tagasitulek sõltub sellest, kuidas sul õnne on. Enne mind sattus sealkandis terve vaatlusmeeskond tule alla ja neli inimest hukkus,” ütles Mati Kuusvere.

Küsimusele, kas tal pärast Kosovot ja Golani kõrgendikke Jõgeval igav ei tundu, vastas Kuusvere, et praegu töötab ta oma karjääri kõige paremas kohas — kodus.

“Kui maailmas natuke ringi käia, saad aru, kui turvalises paigas me elame ja kui hästi Eestil tegelikult on läinud,” ütles Mati Kuusvere.

Tema enda kodu asub viieteistkümne kilomeetri kaugusel Jõgevast, vaikses ja turvalises maakohas. Seal meeldib talle väga ning maatöö aitab sportimatagi vormi hoida.

Hea seltskond

Kaitseliidu Jõgeva maleva liige sai Mati Kuusverest 2002. aastal, palgalisel tööl on ta seal 2008. aasta lõpust. Algul oli ta vaneminstruktor, siis staabiülem, pealiku kohusetäitja ja 2012. aastast pealik. Talle teeb heameelt see, et maleva liikmete arv on viimasel ajal märgatavalt kasvanud. See pole tema meelest vähemasti Jõgeval põhjustatud keskkonna muutustest, vaid on järjekindla töö tulemus. Tänu tublidele noorteinstruktoritele, on maleva ridadesse tulnud ka palju noori.

Mida siis Kaitseliit pakub?

“Pakume head seltskonda, mis koosneb aatelistest ja suure õiglustundega inimestest, samuti huvitavat tegevust ja kasulikke koolitusi. Osa inimesi on Kaitseliidus kohusetundest, osale on seal tegutsemine ka hobi. Vaba eesti mees peabki õppima oma maad kaitsma, kui tahab, et meie senine elukorraldus säiliks,” sõnas Mati Kuusvere. “Paljud kritiseerivad meie oma riiki, aga kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Kui võrrelda nendega, kellega me kunagi koos Nõukogude Liidus elasime, on meil enamikust tunduvalt paremini läinud.”

Kaitseliidus tegutsevad vabatahtlikud toovad Mati Kuusvere sõnul sellesse organisatsiooni kaasa oma tsiviilkogemused ja -oskused ning neist on palju abi.

“Eksperte on meil võtta päris paljudel aladel. Meil maksab põhimõte, et mida enam panustad, seda rohkem saad vastu,” ütles major Kuusvere. “Kaitseliit on unikaalne organisatsioon, mille toimimissüsteemi vastu on huvi tundnud ka teiste maade esindajad. Meil käisid möödunud sügisel näiteks külas ukrainlased, kes uurisid, kuidas sellist vabatahtlikku organisatsiooni üles ehitada ja hallata.”

Tänavu vabariigi aastapäeva eel autasustas Jõgeva maavanem Mati Kuusveret Jõgevamaa Hõberisti nime kandva teenetemärgiga.

“Sellise märgi taga on alati suurem meeskond,” kinnitas malevapealik. “Maleva arendamisel on peale minu suure töö ära teinud Kaitseliidu allüksuste vabatahtlikud juhid Enno Ottis, Villu Valliste ja Ants Noormägi ja Puurmani piirkonna aktiivne kaitseliitlane Meelis Amur. Maleva palgalised töötajad aitavad süsteemi ülal hoida ning jälgivad, et kõik seaduste ja juhiste järgi tehtud saaks. Malevapealiku abi, maavanem Viktor Svjatõšev on aga aidanud arendada sidemeid asutuste, organisatsioonide ja omavalitsustega. Mul on hea meel selle üle, et peaaegu kõigisse maakonna gümnaasiumidesse on sisse viidud riigikaitseõpetus, mida õpetavad Kaitseliidu liikmed, samuti selle üle, et mul on olnud võimalus kaasa aidata küberkaitse õppesuuna algatamisele ja eksperimentaalse drooniringi käivitamisele Põltsamaa ühisgümnaasiumis. Isegi muusika tegemise võimalus on meil olemas: meil on oma orkester ning tegutseb ka Kaitseliidu ühisorkester.”

Tublid vabatahtlikud on major Mati Kuusvere kinnitusel Kaitseliidu suurim rikkus. Aga nemad saavad ettevõtmistes osaleda vaid siis, kui nad põhitööst vabad on. Seetõttu leiavad Kaitseliidus suuremad sündmused aset ikka nädalavahetusel. Kui vahepeal mõni vaba nädalavahetus juhtub tulema, revideerib malevapealik igaks juhuks oma mälu: ega ta äkki mõnda sündmust unustanud pole?

Viktor Svjatõšev, Jõgeva maavanem, Kaitseliidu Jõgeva maleva pealiku abi:

Mati Kuusvere on pühendunud kodumaakaitsja, missioonikogemusega sõjaväelane. Sellise mehe sõna militaarseltskonnas maksab.

Ehkki Jõgeva maleva uue hoone vajadusest räägiti juba ammu, on selles, et see tõepoolest ehitatud sai, suured teened maleva praegusel pealikul. Mati on olnud ka Kirna õppekeskuse viimase aja arendusprojektide taganttõukaja. Tema südameasjaks on olnud Kirnale 600 m välilasketiiru rajamine. See objekt on vajalik mitte ainult Jõgeva maleva, vaid ka kogu Kesk-Eesti kaitseliitlastele.

Major Kuusvere on järjekindel inimene ning hea koostööpartner nii omavalitsustele kui ka maavalitsusele. Tema peale võib alati kindel olla.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus