Eesti on minu kodumaa. Ma tahan elada Eestis. Täna soovin teiega jagada oma mõtteid sellest, millises Eestis tahan ma elada. Mina tahan elada Eestis, kus inimesed on üksteise vastu sallivad.
Minu kodumaal võib elada inimesi, kelle nahavärv või näojooned viitavad võõrale, kel on meist erinevad tavad ja kombed, kes kõnelevad emakeelena meile mõistmatut keelt. Seni, kui nad suhtuvad austusega meie tavadesse, väärtustesse ja keelesse, oleme valmis nendega oma kodumaad jagama.
Mina tahan elada Eestis, kus inimesed on heatahtlikud ja abivalmid. Kui igaüks meist iga päev pisut rohkem oma käitumist kontrolliks, pisut rohkem naerataks, pisut rohkem oma kaaslasi märkaks, oleks pikk samm heatahtlikuma Eesti suunas astutud.
Tahan elada Eestis, kus noored on viisakad ja austavad endast vanemaid. Et see nii võiks olla, peaks igaüks vaatama eelkõige otsa endale, oma käitumisega väärtustama viisakust ning lugupidavat suhtumist eakatesse.
Ma tahan elada Eestis, kus inimestel on palju võimalusi ennast väljendada ning oma mõtteid teostada, kus me kõik saame elada turvaliselt, kus keegi ei pea kartma vägivalda või terrorismi. Tahan elada Eestis, kus igaühel meist on võimalik valida just selline elu, nagu me õigeks peame.
Ma tahan elada just sellises Eestis, kus me kõik saame uhked olla selle üle, et oleme eestlased, Eestis, kus ma saaksin olla õnnelik.
Tahan elada Eestis, kuhu inimesed tahavad tulla ja kuhu inimesed tahavad jääda. Tahan elada Eestis, kus on hea elada.
Tahan elada Eestis, kus inimesed saavad üksteist usaldada ja üksteise peale loota. Eesti hea käekäik ja areng peab saama meie kõigi eesmärgiks. Eesti elu saab muutuda paremaks ainult siis, kui siinsed inimesed ühiselt selle nimel pingutavad, rohkem üksteist kuulavad, üksteisega arvestavad.
Eesti tulevik on meie, noorte kätes. Meie sihikindlusest, otsustest ja tahtest sõltub see, milline on Eesti aastate pärast.
Johanna-Marleen Veski osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
JOHANNA-MARLEEN VESKI
