Eesti ja välisriikide eksperdid annavad 26. aprillil toimuval ebapärlikarbi projekti lõpuseminaril ülevaate liigi seisundi, arvukuse ja kaitsetegevuste kohta, teatas keskkonnaameti pressiesindaja.
Ebapärlikarp on Eesti üks ohustatumaid loomaliike, kuuludes esimesse kaitsekategooriasse. Liigi ainsaks teadaolevaks elupaigaks on väike metsajõgi Lahemaa rahvuspargis, kus ebapärlikarp on levinud umbes 15 kilomeetri pikkusel alal. Mujal Euroopas on ebapärlikarp hajusalt levinud, kuid kõik populatsioonid näitavad väljasuremistrendi. “Seda väärtuslikumad on ebapärlikarbi elupaikade taastamise projektist saadud teadmised liigi seisundi kohta Eestis. Kuni projekti alguseni 2014. aasta suvel polnud Eestis veel keegi süvitsi ebapärlikarbi uurimisega tegelenud, mistõttu projekti peamine eesmärk oli välja selgitada liigi arvukus, seisund ning tegevused, mida saaksime haruldase karbi kaitseks ette võtta,” rääkis keskkonnaameti projektijuht Maili Lehtpuu.
Eesmärkide saavutamiseks kaasas keskkonnaamet projekti lisaks Norra partnerorganisatsioonile Norwegian Institute for Nature Research (NINA) ka eksperte Soomest, Rootsist, Iirimaalt, Tšehhist ja Saksamaalt. Spetsialistide abiga viidi projekti käigus läbi mitmeid uuringuid, mis aitasid koguda infot ebapärlikarbi elupaiga kohta ning tuua selgust küsimusse, miks on ebapärlikarbi asurkond, vaatamata jõe heale looduslikule seisundile, kahanemas.
2015. aasta aprillis korraldati ebapärlikarbi peremeeskalade forellide noorjärkude uuring ja hinnati kalade lõpustel parasiteerivate ebapärlikarbi vastsete hulka. Selgus, et vastsed olid levinud peremeeskaladel kogu jõe põhiosa ulatuses, kus asuvad ka täiskasvanud karpide kolooniad. Tegemist oli positiivse avastusega, kuna enne projekti algust oli levinud arusaam, et ebapärlikarbi asurkond ei suuda sigida ning kahaneb just seetõttu. Kuna põhjus peitus mujal oli vajalik jätkata uuringuid.
2015. aasta juulis hindasid väliseksperdid elupaiga potentsiaali ning mõõtsid noorjärkude elupaigaks oleva jõepõhja hapnikusisaldust. Selgus, et peamiseks probleemiks on jõepõhja mikroelupaiga kesine kvaliteet, mida põhjustab peeneteraline sete. Inventeerimiste tulemusena jõuti järeldusele, et sete tekib jõesängi erosioonist, sest jõgi paikneb liivasel pinnasel. Seega tuleb ebapärlikarbi noorjärkude jõkke tagasi toomiseks lahendada veekogu erosiooniprobleem – viia läbi uuringud jõe vooluhulkade muutumise ja liikuva sette koguste kaardistamiseks, analüüsida jõe valgala muutuste võimalikku mõju jõe ökosüsteemile ning vähendada jõesängis liikuvaid setteid. Siinjuures aitavad eestlasi kogenud Tšehhi eksperdid, kes on aastaid paigaldanud settepüüdureid just jõesängi erosioonist lähtuva sette vähendamiseks.
“Ebapärlikarp on oma keeruka elutsükli ja spetsiifilise elupaiganõudluse tõttu üks haavatavamaid veeloomi. Ta eelistab jahedat, kiirevoolulist ja hea läbipaistvusega vett ning varjatud, metsaseid kaldaid. Jõevee näitajaid halvendavad tegevused ja protsessid on suureks ohuks tema säilimisele looduses. Loodame, et heas koostöös tšehhidega õnnestub meil siiski vähendada setteid ja päästa Eesti ebapärlikarbi asurkond,” selgitas Lehtpuu.
Projekti lõpuseminaril 26. aprillil Radisson Blu Sky Hotellis tutvustavad eksperdid hapra ja haavatava ebapärlikarbi asurkonna kaitsetegevusi. Seminaril osalemine on tasuta ning oodatud on kõik huvilised.
Vooremaa
