Pingeliselt kulgenud Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendi valimiste tulemus oli veidi ootamatu. Heitluses poliitika ja ärimaailma vahel teenis spordirahvalt usalduse taas viimane. Võitjaks osutus raha ja ettevõtlus ning sellega kaasnevad lubadused. Presidendiks valitud Urmas Sõõrumaa teatas juba oma kandidatuuri ülesseadmisel, et ei hakka Eesti sporti juhtima palga eest, vaid missioonitundest. Ning just see ongi see ohutuli, mis lubab suuresti kahelda, kas meie spordirindel tulevad kauaoodatud uuendused.
Tegelikult jätkub spordi korraldamises reformierakondlik liin, kus uusi muutusi pole põhjust loota. Seepärast võib öelda, et spordirahvas astus teist korda järjest sama reha peale. Aga kui antakse ilusaid lubadusi, et liikumisharrastajate arv Eestis kolmekordistub, sporti tuleb paarkümmend miljonit lisaraha ja täitevkomitee liikmed hakkavad ka reaalselt tööle, siis pimestab see valijaid nagu lumelt peegelduv märtsipäike. Ja see toimis ning Urmas Sõõrumaast sai EOK kuues president.
Juhtimine ühiskondlikus korras
Kust hakkab sporti voogama lisaraha, kuidas korraga pea kõik eestlased sportima hakkavad või kuidas pannakse EOK täitevkomitee liikmed nagu Urmas Paet, Riho Terras jt. reaalselt sporti juhtima, see on iseküsimus.
Sõõrumaa peamine vastaskandidaat Jüri Ratas jäi seevastu lõpuni realistiks, andes endale ja teistele aru, et raha leidmine spordi jaoks on muutunud tänasel päeva aina keerulisemaks. Kuid ega reaalse pildi maalijad populaarsust kogu. Ratas, kes kogenud poliitikuna presidendirallit algusest peale liidrina vedas, kustus ühe häälega viimases voorus, mil kaks vastaskandidaati talle sisuliselt „kambaka“ tegid.
Spordirahva valik, kes eelistas presidendi kohale oma töö eest palka mitte nõudvat suurärimeest, lubabki järeldada, et kõik jätkub vanaviisi. Urmas Sõõrumaa on mitut puhku toonitanud, et ei enne ega pärast Mart Siimanni pole EOK presidendile palka makstud. Paraku on see poolik tõde. Enne Mart Siimanni presidendiks saamist 2001. aastal oligi EOK pelgalt rahvusliku olümpiaspordi esindusorganisatsioon. EOK ülesandeks oli oma riigi esinduse väljaviimine tali- ja suveolümpiamängudele ning presidendi ülesanne oligi enamasti esindamine. Nii toimetasidki sel ametipostil kõrgetel positsioonidel olnud poliitikud-riigimehed (Friedrich Karl Akel, Johan Laidoner ja Arnold Green) või ärimees (Tiit Nuudi).
Samal ajal tegeles kogu riikliku spordielu juhtimise ja korraldamisega Eesti Spordi Keskliit (ESK), ja seda oma suure palgalise koosseisuga. Kui aga 2001. aastal otsustati ESK likvideerida ja liita EOK külge, võttiski kogu vastutuse Eesti spordi eest alates lastest olümpiasangariteni oma õlule olümpiakomitee. Mart Siimann tegi seda tööd 11 aastat, ja tuleb tunnistada, et piisavalt edukalt. Võib rääkida küll tähtede heast seisust, kuid need aastad olid meie spordiajaloo ühed edukamad, just olümpiamängude, MM ja EM medalivõitude poolest. Vähemalt oli Eesti spordil siis olemas juht, kelle poole võis spordirahvas alati pöörduda, kes liikus ringi mööda Eestimaad ning kes pidi palgalise töötajana tehtust ka aru andma – igale spordiga tegelejale, kes tal nööbist haaras.
Spordi jätkuv ebaolulisus
Siis algas president Neinar Seli aeg, kes loovutas oma palga noortespordile. Kuidas kõik toimis, seda näitas aeg. Nüüd soovis samalaadset teed jätkata Urmas Sõõrumaa ja talle anti selleks ka mandaat. Sõõrumaa, kes ettevõtjana on vaieldamatult suuri mägesid liigutanud, võttis teatepulga üle justkui endise liini jätkamiseks.
Aga kui sulle töö eest palka ei maksta, siis pole tegelikult ka põhjust tehtu või tegemata jäetu eest aru nõuda. Paistab, et paljude spordiametnike meelest ongi see õige tee. Huvitav, miks siis makstakse kõrgeid tasusid riigifirmade nõukogu esimeestele ja liikmetele? Siis öeldakse, et neile tulebki suurt palka maksta, kui tahetakse ettevõttes tulemusi saada ja seeläbi on, mille eest tööd nõuda. Õigus, täpselt nii see tegelikult ongi.
Aga miks me siis unustame selle lihtsa ja elementaarse tõe spordi puhul? Miks sport, mis tegelikult on Eesti-suguse väikeriigi jaoks üks paremaid PR tööriistu, mille läbi end maailmas kuvada, kuulutatakse jätkuvalt ebaoluliseks? Ja seda spordirahva enda poolt, kes aktsepteerib tasuta töötavat juhti. Palka mitte saavalt juhilt ei saa me ju ka midagi nõuda.
Sestap on karta, et mööduvad vaid mõned kuud ja vana plaat hakkab taas mängima: raha on spordis vähe, raha on juurde vaja jne.
EOK president kui kogu Eesti spordi juht peab olema kursis kõigega, mis kusagil maanurgas toimub, märkama olulisi ettevõtmisi, uusi andeid. Selleks tuleb kätt pulsil hoida n-ö 24/7. Kas meil on nüüd selleks lootust?
Presidendiralli algul ekraanil olnud telesaates “Foorum” tunnistas siis veel kandidaadiseisuses Sõõrumaa, et EOK peab aitama kõiki noori, kes kusagilt ootamatult esile tõusevad ja kellel on lootust tippu pürgida. Tema sõnul tuleb toetada ka näiteks kusagilt “padumaalt” välja ilmuvat kiiruisutajat. Teadmiseks lugejale, et padumaa all on siinkohal mõeldud siis Adaveret ja Põltsamaad.
Üks hea asi oli presidendivalimistel siiski. Kui kandidaatidele toetuskirjade andmisel pälvis Jõgevamaa spordiliit Kalju tähelepanu sellega, et jättis oma hääle andmata, siis 15. aprillil võeti hääletamisest siiski osa ja anti punktiskoori 61:60 oma panus.
TIIT LÄÄNE, Jõgeva vallavolikogu esimees
