Me elame avatud maailmas. Tore on mõelda, et kogu maailm on meie jaoks lahti. Võime minna õppima või tööle, kuhu tahame. Aga kas kõik, kes lähevad, pärast ka tagasi tulevad? Just nende lõplik lahkumine on tänapäeval saanud suureks probleemiks. Kahjuks enamik neist, kes korra juba ära on läinud, enam Eestisse tagasi ei tule. Nii kaotame igal aastal suurel hulgal ettevõtlikke ja andekaid noori, kes realiseerivad oma võimeid mujal. Probleemile osutas juba 2011. aastal president Toomas Hendrik Ilves, kes esitas üleskutse: „Talendid koju!”
Miks noored Eestist lahkuvad?
Pärast kodumaal koolide lõpetamist ja tugeva hariduspõhja omandamist otsivad noored endale uusi väljakutseid. Ei ole palju selliseid koolilõpetajaid, kes teavad kohe pärast põhi- või isegi keskkooli lõpetamist kindlalt, mida nad teha tahavad ja kus nad seda teha tahavad. Seetõttu katsetavad nad erinevaid asju ja püüavad oma elu võimalikult huvitavaks teha. Eesti on üsna väike maa ja noorukid arvavad, et siin on seetõttu vähem võimalusi. Otsitakse ja leitakse erinevaid põhjusi kodumaalt lahkumiseks. Ma tean mitmeid Torma kooli lõpetanud noori, kes läksid välismaale ainult mõneks aastaks lapsehoidjana tööle või mõnesse kõrgkooli. Siis leidsid nad endale välismaal elukaaslase või põneva ja hästi tasustatud töökoha ning loobusid Eestisse naasmise mõttest.
Maailm on tõesti suur, lai ja väga ahvatlev, aga Eestimaa vajab oma aktiivseid haritud noori. See on hea, et meie noored inimesed näevad ilma. Nende silmaring avardub, nad õpivad tundma teiste rahvaste eluviise. Oleks hea, kui kõik need kogemused tuleksid Eestisse tagasi. Kuidas kasvatada noortes patriotismi, nii et nad pärast õppimist või töötamist välismaal naaseksid oma teadmiste ja kogemustega kodumaale?
Isamaaline kasvatus peaks algama kodust. Minu arvates ei kasva lapsest patriooti, kui ta pere pole patriootlik. Kui laps kuuleb juba väikesest peale, et välismaal on elu palju parem ja eestikeelse haridusega pole midagi peale hakata, siis hakkabki ta nii arvama. Sel juhul pole ka koolis tehtavast isamaalisest kasvatustööst kasu. Sellepärast on väga oluline, et eesti pered kasvataksid oma lapsi isamaalises vaimus.
Kodumaa algab kodust
Nii nagu teisteski Eesti koolides, on ka meie Torma koolis patriotismi kasvatamine väga oluline. Kodumaa algab kodust. Meie kodukoht on Torma ja me oleme uhked selle üle. Meie kooli aktused algavad Eesti hümniga ja lõpevad Torma kooli lauluga. Vabariigi aastapäeva tähistatakse alati suure pidulikkusega. Õpime tundma meie kodumaa tähtpäevi ja suurmehi. Torma kool kannab eesti ärkamisaja ühe kõige olulisema tegelase C. R. Jakobsoni nime. Seepärast teame temast ja ta tegudest ilmselt rohkem kui teiste koolide õpilased. Me teame, et Jakobsoni jaoks oli Eestimaa kõige tähtsam maa ja eesti keel kõige ilusam keel. Samas vaimus kasvatab meie kool ka noori tormalasi.
Torma kooli juures tegutsevad Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonid. Nende liikmed tunnevad seadusi, on vastutustundlikud ja hoolsad, sõbralikud ja abivalmid ning oskavad ohtlikus olukorras üksteist aidata. Noorkotkad ja kodutütred peavad lugu Eesti riigist ja eestlaste kommetest, väärtustavad ustavust isamaale, ausust ja töökust. Neis kasvatatakse neid omadusi, mida on ühele patrioodile vaja.
Torma koolis tegutseb näitering OFF, millesse kuuluvad erinevas vanuses õpilased. Ka mina olen OFFi liige. Proovides, esinemistel ja festivalidel koos tegutsemine on meis tekitanud ühtekuuluvustunde. Meie näiteringi liikmed on sõbralikud, abivalmid, kokkuhoidvad ja rõõmsameelsed. Iga-aastasteks luulefestivalideks uute kavade õppimine on meile tutvustanud eesti luuletajate loomingut. Tänu neile esinemistele oskame rohkem nautida oma emakeele kaunist kõla. Ükskõik, kui hästi oskame mõnd teist keelt, ei ole see meile nii armas ega omane.
Kodumaa algab lihtsatest asjadest. Sageli on need nii tavalised meie jaoks, et me võtame neid enesestmõistetavalt ega oskagi alati hinnata.
Eesti on hea ja turvaline maa elamiseks. Meil on, mille üle oma väikesel kodumaal õnnelik olla. Siin ei ole vulkaane, üleujutusi ega tornaadosid. Kus mujal Euroopas leiab nii palju puutumata loodust? Nii ilusaid kevadhommikuid, mil päike alles tõuseb ja maa kastepärlitest sätendab? Nii rahulikke suveõhtuid, kus päike loojub ja värske muruniitmise lõhn ninna tungib ning rohutirtsud ja linnulaul sind rahulikult unne suigutavad. Nii kirjusid sügispäevi, kus puude lehed langevad, linnud lahkuvad lõunasse ja metsaalused on seenelisi ning marjulisi täis. Nii kargeid talvepäevi, mil maa on kaetud valge vaibaga ja lumi mõnusalt krudiseb su jalgade all, ning talveõhtuid, kus oled juba soojas voodis ja kuuled vilistavaid tuuli. Siit lahkudes jääd kõigest sellest ilma.
Noored lähevad Eestist ära selleks, et leida uut ja põnevat ning jõuda selgusele, mida oma eluga teha. Tihti unustavad nad seejuures, kui eriline on meie maa, ega tahagi tagasi tulla. See pole halb, et nad maailma enda jaoks avastavad, aga nad peaksid aru saama, kui oluline on Eestimaale nende tagasitulek. Sest kui nemad ei tule, kes siis tuleb? Kelle hooleks jääb meie kodumaa? Peaks olema enesestmõistetav, et eestlase kodumaa on Eesti.
Jakobsoni kõnevõistlusel publiku lemmiku tiitli pälvinud kõne
AGNES VÄRK, C.R.Jakobsoni nimelise Torma põhikooli IX klassi õpilane
