Filmimees Vallo Kepp nimetab ennast luulemaailmas elavaks vabakutseliseks ullikeseks, sest kes muu teeb filme kirjanikest.
iii
Vallo Kepp on sündinud Tallinnas, kuid esimesed kokkupuuted kodumaa kauni loodusega pärinevad Siimustist, kus Vallo väikese poisina isa õdede talus suvesid veetis. Nii kõlab Siimusti nimi sümbolina ka Kepi uhiuues, poeet Henrik Visnapuust jutustavas filmis ja nimelt selles kontekstis, et kui Tallinna kostis Ameerika Hääl raginaga, siis Siimusti metsas sai seda kuulda päris selgelt.
Siimusti külje all elasid tädid
Tegelikult tuli Ameerika Hääl Siimustis puhtalt kätte seetõttu, et polnud elektrit ja raadio töötas suurte patareide peal “Patareiraadio tundlikkus ja selektiivsus on hoopis parem kui võrgus,” selgitas Vallo Kepp, kes teab, et patareiraadiod olid tehtud hoopis suure ja laia Venemaa jaoks, kus lainealad paremini jaotatud.
Tädid ise ei pidanud sel ajal Ameerika Hääle kuulamisest enam suurt midagi. Nad olid üsna pettunud, sest varem ju ootasid, et lubatud valge laev ikka tuleb.
“Esimesed 10 sõjajärgset aastat ikka vist usuti, siis aga hakkas usk ja lootus murduma. Elu tahtis elamist ning päris nälg ja kitsikus hakkasid kaduma, sest kes maal vähegi tööd teha viitsis, see ju halvasti ei elanud,” arutles Vallo Kepp, kes ise nägi ilmavalgust just nende lootuste kustumise aegu.
Tädidele kuulunud talu müüdi hiljem maha. Aastate pärast oli Kepil Bernard Kangroga juttu, miks enam ei teki nii suuri romaniste nagu näiteks Tammsaare. “Lapsed ei käi karjas,” põhjendanud Kangro.
“Loomad said hoitud, aga just see, et sa paned ühe areneva hinge üksinda loodusega, varakevadest hilissügiseni, kui palju see aitab fantaasiale ja tähelepanekuvõimele kaasa,” kinnitas filmimees. Kuigi tema Siimustis karjas ei käinud, oli ta tädide juures lapsena looduses ihuüksi ja just see on talle andnud palju aega mõtlemiseks ja vaatlemiseks ning maailma asjade mõistmiseks ka hilisemas elus.
Nõukogude aeg kaotas rea luuletajaid
Filmiga “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” võib Kepp omamoodi juubelit tähistada. See on tema kümnes film eesti luuletajast, sest enne Visnapuud on Kepp teinud filmi Debora Vaarandist, Betti Alverist, Bernard Kangrost, Raimond Kolgist, Kalju Lepikust, Viivi Luigest, Valeria Ränikust, Salme Raatmast ja Uku Masingust.
“Tutvus luuletajaga on alati kahetahuline, ma olen tuttav nii raamatutega kui autoriga. Olen ka väikestviisi bibliofiil, armastan antikvariaate ja kui mõni niisugune luuleraamat ilmub orbiiti, mille autori kohta ma midagi ei teagi, siis alles algab põnev klaperjaht,” jutustas Kepp, kelle koduses luuleraamatukogus on natuke üle 3000 raamatu 760 autorilt.
“See on ilus, kosutav maailm,” kinnitas Kepp, kes on koostanud ka jõululuulevalimiku “Täis tähti jumallapse põll” (Pealkiri Visnapuult!), kus Henrikule lisaks sees veel kaks Visnapuud — Henriku vend Eduard ja viimase poeg Herk Visnapuu.
Kanadas elava arhitekti, koloneli ja luuletajaga filmitegija tema lelle lugu kokku pannes aga kahjuks kokku ei puutunudki. Ikka veel on Eesti kistud nii kaheks narmaks.
“Nõukogude aeg kaotas ära terve rea luuletajaid, aga Visnapuu peal on justkui mingi eriline needus,” tõdes filmimees, kes nõukogude ajal kõik Visna paguluses ilmunud kogud käsitsi ümber trükkis. Esmakordselt puutus Kepp Siuru Vürstiga kokku juba lapsepõlves, leides luuletaja esimese Eesti Vabariigi aegsed kogud Priidu Puusepa raamaturiiulist.
Vallo Kepi sõnul kestab nõukogude aeg eesti luules edasi seni, kuni puudub Eesti Kirjanduse Instituut ja pole välja antud mahukat paljuköitelist kirjanduse ajalugu.
Visnapuu on eriti õnnetu, sest tal pole ihuuurijat, kes seisaks ta eest ja kes teda pidevalt pildil hoiaks.
“Taasiseseisvunud Eestis anti küll välja üks roosa raamat, roosade kaantega ja natuke roosa sisuga ka, päris isamaalist luulet seal küll ei ole. Me oleme palju luuletajaid kaotanud nõukogude ajaga, aga Visnapuu ehmatab ehk kõige rohkem oma isamaalisusega,” nentis Kepp, kelle isiklikus luulekogus on 760 autorit “Sõnarise“ 194 vastu välja panna. Siin on ka järgmiste luulevalikute sünnikoht: ”Ema, mu ema” (2002), “Kõik muutub lauluks” (2005).
Loomingulised liidud elasid hästi
“Nõukogude aeg oli naljakas aeg. Loominguliste liitude inimesed elasid ikka maamehe moodi öeldes sitta moodi hästi,” nentis Vallo Kepp, kes ise sattus niisugusesse organisatsiooni nagu Eesti Kinoliit alles 1990. aastal, kui kinoliit enam midagi ei jaganud ja sinna sattumine polnud enam ka nn auküsimus. Ei osanud või tahtnud olla varem piisavalt kuulekas? Kuulis vaimukõrvas ikka veel Ameerika Hääle lubadusi ja Siimusti metsakohinat?
Vallo Kepiga temast endast rääkida on üsna raske, sest ikka kipub ta rääkima teistest. Neist, kellest ta on filme teinud, kellega filmide tegemisel kokku puutunud. </p>
“Kui Eesti vabaks sai, siis luulekujundi tase langes. Kahjuks. Nõukogude ajal sisaldas luule kahte kihti — kujundit ja ka mingit šifrit. Kuidas öelda neid asju, mida päris hästi öelda ei saa, ja kuidas öelda seda nii, et sul jääb suu ka pärast selle väljaütlemist veel lahti. Kaplinski näiteks tõstis probleemi 2000 aasta tagusesse minevikku või ütles, et räägib indiaanlastest.”
Arbujatest filmi tehes tahaks Kepp minna läbi terve selle seltskonna ja vaadata, mis nende inimestega juhtus.
“Paul Viiding suri 1962. aastal, me ei oska ütelda, kuidas ja mida ta oleks võinud veel kirjutada,” mõtiskles Kepp. Uku Masingust filmi teinud mees möönab sedagi, et tänaseni pole mitte keegi rääkinud täie häälega sellest, kuidas Valmar Adams Uku Masingu suuremast korterist väiksemasse tõstis. Kas filmimisega arbujaist Mart Rauani jõudes tohib puudutada seda teemat, kuidas punaluuletaja “vabastajatega“ koos Eestisse tulles kirjanik Albert Kivikase koju kolis? “Ma olen filmitegija, ma teen filme kirjandusest. Alati on probleem, kus lõpevad kirjanduse piirid ja algab muu elu. Mu filmid on alati liiga pikad ja siis saavad nad teiste poolt pügatud,” nentis Vallo Kepp.
Loodetavasti ei pügata tema Visnapuu-filmist poeedi onutütre Harieta Kalmu meenutust sellest, kuidas ta 1943. aasta jõulude aegu noore neiuna koos Henrikuga raadiot kuulas ja Venemaalt August Alle suu läbi ähvardust kuulis, et Gailit, Kivikas, Mälk ja Visnapuu peavad piinarikast surma surema ja nendest peavad süldid ja vorstid tehtud saama.
Mõni köögividin jäi toomata
Oma debüütfilmi “Kõrvemaa sügis” tegi Vallo Kepp 1979. aastal. “Seal oli sügisest loodust ja tekstiks Tammsaare kevadmõtteid, mida noppisin suuremas osas “Tõest ja õigusest”. Kui see film oli ekraanil olnud, siis järgmisel hommikul oli mul tõesti niisugune tunne, et maailm on palju soojemaks läinud. 30 aastat filmitööd on mind aga õpetanud, et kirjandusfilm on üks naljakas asi, tal ei ole nagu õiget seost kirjandusega ega õiget seost inimestega ja eluga, see on kuidagi õhus rippuv ja asi iseeneses. Kogu aeg on mul olnud mõte, et kunagi võiks hoopis korraldada konverentsi visuaalsest või audiovisuaalsest kirjandusest, sest noored on visuaalsusega nii harjunud, et kaugel pole see hetk, mil kirjanikku, kellest filmi pole tehtud, polegi olemas. Lutsu Kevadest vaatavad kõik filmi. Ma kujutan ette, milline pahameel tõuseks klassis, kui kästaks võrrelda romaani ja filmi. Siis peaks ju ka raamatu läbi lugema.”
Ainus asi, mida 60. eluaastat käima asuv filmimees kahetseda oskab, on see, et tal kunagi isiklikku kaamerat pole olnud ja et väga paljud inimesed, keda ta oleks võinud üles võtta, on surnud.
Bernard Kangro juures Rootsis on ta filmimas käinud kaks korda.
“1991. aastal valuutat omada oli kohutavalt suur asi. Osa valuutat, mida me selle sõidu eest saime, matsin ma oma pesakonna eest lihtsalt maha ja ostsin filmi, et järgmine kord Kangrot üles võtta. Mõni köögividin ja tilla-tölla naisele ja lastele jäi selle arvelt toomata,” tunnistas ta.
“Kus on piir võimule kaasatöötamise ja loomingulise inimese sõltumatuse vahel, Visnapuu aegadest tänapäevani välja? Või millal reetis mu filmimehest kolleeg rohkem eestlust, kas siis, kui ta komparteisse astus või siis, kui ta sealt välja astus?” Niisuguseid küsimusi esitas Vallo Kepp, sest tema on enda sõnul teiste silmis niikuinii ullike. Või kojanarr, kes võib tõde välja öelda. Siiski, alati, kui ta ütleb, et oleks aeg alustada eesti akadeemilise kirjandusajaloo koostamist, võtavad mõned diplomeeritud ja palgalised niisugust asja lausa isikliku solvamisena ja annavad kohe mõista, et kui Vallo Kepp ei ole rahul sellega, mis eesti kirjandusteadus on teinud või õigemini tegemata jätnud, siis on see lihtsalt tema kompleks ja isiklik kibestumus.
“Kui vahel tekib küsimus isamaalisusest, siis tasub raamatukogust tellida Oskar Looritsa raamatud ja artiklid ning vaadata, mida Runnel neist on kokku pannud.”
Kirjandusfilmide tegija on aga ju juba oma eelistuste poolest marginaalne, sest kirjandusfilm on marginaalne. Ta võib ju kusagil olla, aga ta ei ole eesti dokumentalistika tuksuv süda, väidavad arvamusliidrid.
Vallo Kepi elukäik
*Sündinud 1950. aasta 6. detsembril Tallinnas
*Õppinud: Nõo Keskkoolis ja Kinoinstituudis Moskvas
*Töötanud: aastatel 1972 – 2007 Eesti Telefilmis ja
Filmid luuletajatest:
*Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri, 2009
*Triloogia Uku Masingu maastikud, 2008
*Usun lillede närtsimise sisse. Raimond Kolk,1996
*Olla tahtsin olevikust väljas. Valeria Ränik, 1995
*Ilmakaarte õunapuud. Salme Raatma, 1994
*Kodust punaste pihlade all. Kalju Lepik, 1993
*Mälestus sinistes kildudes. Bernard Kangro, 1992
*Aken aja liikumisse. Viivi Luik, 1991
*Kodutee. Deboora Vaarandi, 1988
*Üks pilk Betti Alverile, 1988
iii
JAANIKA KRESSA
