Kalevipoja muuseumis süüdati küünlad eesti keelemehe Mihkel Veske meenutuseks. Ettekande tuntud keeleteadlase, luuletaja, folkloristi ja rahvusliku liikumise aja tegelase elust ja loomingust koostas ja kandis ette Linda Olmaru.
Kuulajate ees rullus lahti meie väikese rahva suure kirjamehe elukäik ja mitte üksnes Mihkel Veske elutee, vaid ka teiste tema valikuid, otsuseid ja mõtteviisi mõjutanud ning suunanud inimeste elud.
Linda Olmaru kõneles meile Mihkel Veske lapsepõlvest Viljandimaal Holstre vallas, tema õpingutest külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis, loengutest Tartu gümnaasiumis ja Saksamaa misjonikoolis, kus temast kui silmapaistvalt andekast noormehest taheti koolitada misjonär.
Misjonäri Mihkel Veskest aga ei saanud, ta lahkus misjonikoolist ja asus Leipzigi ülikooli võrdlevat keeleteadust õppima, kaitses 1867. aastal filosoofiadoktori kraadi lingvistikas ja siirdus tagasi kodumaale, olles üks esimesi doktorikraadiga eestlasi.
Järgnevail aastail tegi Mihkel Veske mitmeid keeleuurimisreise, avaldas eesti ja soome keele õpikuid ning asutas ajakirja Oma Maa. Temast sai aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, radikaalse suuna üks juhte ja C. R. Jakobsoni aadete jätkaja. Vähemalt mingit osa Mihkel Veske loomingust teab kindlasti iga eesti inimene. On ju tema tekstid tuntud rahvalikel lauludel “Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt”(luuletus “Kodumaa“) ja “Mingem üles mägedele“( luuletus “Ilus oled, isamaa“) või ansambli “Kukerpillid“ poolt tuntuks lauldud “Kui kallist kodust läksin“ (luuletus “Armuvanne allikal”).
iii
ENE UUNA
