Hiljuti teoks saanud neljandal Torma Kapellaril, mille päevakavva kuulus ka rahvamuusika teemaline koolitus, said meie maakonna rahvapillimängijad rikkamaks nii oskuste ja teadmiste kui uue huvitava tutvuse võrra.
Kursuse “Praktiline mängurõõm rahvamuusikaansamblis” läbi viinud Krista Sildoja, kes omaaegses Tallinna Pedagoogikakoolis põhikooli muusikaõpetaja ja lasteaia muusikakasvataja kutse omandas, sai enda sõnul rahvamuusikapisiku juba keskkkooliajal Vändra kultuurimaja rahvamuusikaansamblis “Lustilik” viiulit mängides. Pedagoogikakoolis õppides avanes võimalus sama pilliga Leegajuses kaasa teha. Ta ise arvab, et sealt saigi alguse tema tõsisem huvi pärimusmuusika vastu. Järgnesid õpingud Viljandi Kultuurikolledži (praegu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) rahvamuusika erialal ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakond. Viie aasta eest valminud magistritöö pealkirjaks on “Põhja-Pärnumaa rahvapärased viiuldajad ja nende repertuaar 20. sajandi esimesel poolel”. Nii oligi eesti rahvamuusikale antud mitte ainult sõrm ja käsi, vaid ka ihu ja hing. Koos sama ala inimese ja pillimeistri Raivo Sildojaga on kaasa aidatud sellele, et võimalikult paljude vanade rahvamuusikute pillilood salvestatud-noodistatud saaksid ja ka koolitused, mida kahekesi ja üksi läbi viiakse, on ikka rahvamuusikast.
Muusikute eriline sümpaatia kuulub viiulile ja põhjalikumalt on tegeldud Pärnumaalt pärit vanade viiulilugudega.
Selgus aga, et Sildojade pere praegune kodumaal viibimine on vaid mõnekuine episood pikema Islandil elamise-töötamise vahel. Nimelt töötas Krista tänavuse õppeaasta esimese poole Tallinnas muusika- ja teatriakadeemias rahvamuusika õppejõuna — tema enda sõnul proovimise mõttes. Kevadine pool kooliaastast kavatsetakse aga koos perega taas võõrsil veeta.
Eesti muusikaõpetajate tööpõld
iii
Mida siis kujutab endast see meie mõistes tühi ja haljuseta saar, millest on saanud eesti muusikaõpetajate Meka, sai Krista Sildojalt küsitud.
“Oleme abikaasa Raivoga töötanud neli talve Lääne-Islandi väikese Thingeyri küla muusikakoolis,” rääkis Krista, kelle sõnul on saarelt võimalik ajutiselt ära tulla juhul, kui õpetaja endale asendaja leiab.
Mis aga puutub eestlastest muusikaõpetajate rotatsiooni, siis seda olevat lihtne korraldada. Kui kellelegi koduigatsus väga tuska tegema hakkab või lihtsalt eluplaanid muutuvad, otsib ta ise endale asendaja — oma tsunfti rahvast tuntakse ju üsna hästi üle Eesti. Info liigub n-ö “elavat liini” mööda kõige paremini ja ikka leitakse keegi, kellel kodusel Maarjamaal materiaalses mõttes kitsas käes ja kes kah pisut ilma näha tahab. Kasvõi selleks, et hiljem tõdeda: kodus ikka kõige parem.
Eestist tulnud muusikaõpetajaid on Krista kinnitusel Islandil tõesti palju ja tööd jätkub neile tänu selle riigi eripärale: vähem kui poolesaja õpilasega põhikooli ei peeta väikeseks ning ujula ja muusikakool peavad igas külas olema. Muusikakoolid ei ole küll ametlikult iseseisvad koolid, vaid suurte linnakoolide väikesed filiaalid ja nii hoitakse administreerimise pealt raha kokku.
“Põhikooliharidus ja ujula kasutamine on Islandil kõigile tasuta, see käib seal nii-öelda inimõiguste hulka. Muusikakooli eest tuleb pisut maksta; täiskasvanud, kes samuti mõnda pilli õppimas käivad, peavad selleks rohkem raha kulutama. Sealsetes oludes ei ole lihtsalt teisiti võimalik, seal ei ole muid meelelahutusi. Ka internetimaailmas suhtlemine ja tundide kaupa arvuti taga istumine ei ole seal nii enesestmõistetav kui Eestis,” rääkis muusikaõpetaja, kes abikaasaga kahekesi väikekooli kogu pedagoogilise personali moodustab. Klaveri, viiuli, trummide, saksofoni, kitarri ja plokkflöödi õpetamisele lisaks antakse ära ka laulu- ja solfedžotunnid.
Halli argipäeva värvib isetegemise rõõm
Huvi on Krista sõnul Islandil muusikaõppimise vastu suur, samuti on sealsetes külakestes alles isetegemise rõõm, mida meil siin Eestis nappima kipub.
“Lauldakse ja tantsitakse lustiga. Peod külas organiseeritakse ise, ei oodata ühegi palgalise juhi ega korraldaja abi. Ja mehed on väga tublid lauljad,” kinnitas Krista, kes kohalikus kirikus ka organistiametit peab.
“Talvel on elanikke külas 260, suvel poole rohkem. Põhikoolis on 47 ja muusikakoolis 28 õpilast,” kirjeldas ta väikest kauget küla, kus nende pere alates 2006. aastast talviti elanud on. Vanem poeg käib sellel ajal kohalikus koolis, noorem lasteaias.
Sellel kevadel tullakse siiski arvatavasti päriselt kodumaale. Vändra vallas Kose külas on pere päriskodu, kus Raivo Sildojal ka pillitöökoda ja kuhu kolm põlvkonda lahedasti koos elama mahuvad.
iii
KAIE NÕLVAK
