Mullu novembri keskel avatud Põltsamaa hooldekodu juhib noor sotsiaaltööd õppinud Lagle Kalberg. Seni kahes Eesti suuremas linnas elanud ja tegutsenud inimesena on temast nüüdseks saanud alaline Põltsamaa piirkonna elanik.
Lagle Kalberg sündis 1981. aasta suvel Tartus pere teise lapsena. Esimesed lapsepõlveaastad möödusid Tartu Karlovas, kus nende pere elas sellele linnaosale tüüpilises puumajas. See oli tema kinnitusel väga tore aeg, kui koos paljude läheduses elanud lastega „kulli“, rahvastepalli ja peitust mängiti ning ümbruskonna hoovides ringi joosti.
Lasteaiaks sai talle Vanemuise tänaval asunud naha- ja jalatsikombinaadi lasteaed, sest just selles ettevõttes töötas tema ema. Lagle isa, kellele loodus polnud kuulmismeelt andnud, on elupõline õmbleja ja rätsep, kes koos oma parima sõbraga sai hakkama nii meeste- kui naisterõivaste õmblemisega. Töökohaks oli talle pikemat aega omaaegne Tartu teenindusmaja. Enne pensionile jäämist töötas ta Ilves-Extras, kus õmmeldakse spordirõivaid.
Kui Lagle teises klassis õppis, kolis nende pere nostalgilisest puitmajast mõne kvartali jagu eemal asuvasse nüüdisaegsesse korruselamusse. Vaatamata elukoha vahetamisele, jäid tema mängukaaslased ikka endisteks. Ka tulevased kooli- ja klassikaaslased elasid kõik samas piirkonnas.
Lagle kasvas üles koos poolteist aastat vanema õega, kellega lapsepõlves tuli ette ka väiksemaid riidusid ja arusaamatusi, ent nüüd seovad teda õega väga lähedased ja soojad suhted. Õde on Lagle jaoks just see inimene, kellega ta jagab nii rõõme kui muresid.
Esimene õpetaja oli karm, aga sooja südamega
Kooliteed alustas Lagle 1987. aastal lasteaiamajas asunud kooli ruumides. Sealt on talle meelde jäänud vene keele tunnid. Teist kooliaastat alustas ta juba Tartu 10. keskkoolis, mis hiljem nimetati ümber Mart Reiniku gümnaasiumiks. Pere kolis peagi uude korterisse, mis jäi Lagle koduks gümnaasiumi lõpuni. Algklassides oli Lagle hea õpilane ning tolleaegne õpetaja Eva Paal on talle meelde jäänud väga toreda ning tubli pedagoogina. Paremat õpetajat ei oleks ta enda sõnul osanud tahtagi. Ühelt poolt oli Eva Paal karm ja konkreetne, ent samas väga sooja südamega inimene. Kooli käisid nad algklassides bussiga, vanemates klassides aga jalgsi, mis oli Lagle jaoks puhas rõõm ja nauding, sest liikuda on talle alati meeldinud.
Õppetöö kõrvalt osales Lagle rahvatantsurühmas ja sai kaasa teha ka noorte tantsupeol. Küllap oli ka selles edus oluline roll Eva Paalil, kes algklasside lastele rahvatantsu õpetas. Gümnaasiumineiuna õppis ta rahvatantsu õpetaja Meeme Liivaku käe all. Lagle sõnul tantsiks ta meelsasti ka praegu, kui selleks mahti oleks ja kui ta abikaasa nõusse saaks. Rahvatantsuhuvi üritab ta ka oma lastesse süstida, aga pojad on praegu sellises vanuses, kus nad sellega tegeleda ei taha. Vanemates klassides ta õppimises enam läbinisti viieline ei olnud, kuid lõpetas gümnaasiumi siiski heade hinnetega. Kooli ajal aitas ta õpilasomavalitsusel üritusi organiseerida. Kooli õpilasomavalitsuses tegutses aktiivselt Lagle parim sõbranna, kellega ta veel praegugi suhtleb. Gümnaasiumiklassides õppides käis Lagle vahel ema töö juures abistamas. Tema ema töötas siis Tartu II muusikakoolis sekretärina. Seal oli tal võimalik administratiivtöö köögipoolt tundma õppida. Lagle muusikakooli ei läinud. Algklassis ütles muusikaõpetaja, et lauluhäält tal ei ole ja nii ei üritanudki tüdruk muusikat õppida. Tänapäeval ollakse teistsugusel arusaamisel inimese võimete ja annete suhtes. Kui keegi nüüd tema lapsele ütleks, et tal pole muusikakooli mõtet minna, siis ta niisuguse väitega ei nõustuks.
Küll käis ta kooli ajal spordikoolis. Kui õde spordikooli ujumistreeningutel käis, oli ka Lagle seal basseinis õega koos sulistamas. Õde käis hoolega korvpallitreeningutel ja taas oli Lagle temaga kaasas. Loomulikult käis ta vahel ka koolipidudel. Lagle sõnul kehtisid kodus ranged reeglid ja kui oli kokku lepitud, et õhtul hiljemalt kella üheksaks tuleb kodus olla, siis nii see pidi ka olema. Tookord mõtles ta küll, et miks reeglid nii kindlalt paigas peavad olema, aga nüüd saab aru, et vanemad käitusid õigesti.
Edasiõppimiseks kaks võimalust
Lagle sõnul oli pärast üheksanda klassi lõpetamist gümnaasiumis õpingute jätkamine tema jaoks koolitee loomulik jätk. Tegelikult käisid nad gümnaasiumis õppides sõbrannaga Tartu kutsehariduskeskuses müüja erialaga tutvumas, aga tutvumiseks see jäigi. Alles pärast seda kui Lagle Reiniku gümnaasiumist lõputunnistuse kätte sai, oli ta enda jaoks valmis mõelnud kaks erinevat edasiõppimise varianti. Tema sooviks oli minna õppima ülikooli sotsiaaltööd. Juhul, kui tal ei õnnestu ülikooli sisse saada, oli ta valmis minema õppima kutsekooli pagar-kondiitriks. Läbi elu on Laglele meeldinud küpsetada ja toitu valmistada teha. Läks nii, et 1999. aastal sai ta Tallinna pedagoogilisse seminari sisse ja varuvarianti tarvis ei läinud. Tegelikult proovis ta alguses Tartu ülikooli sotsiaaltööd õppima minna, aga see ei õnnestunud.
Nii sai Laglest pealinna elanik. Elukohaks oli ülikoolipäevil Räägu tänaval asunud ühiselamu. Alguses oli hinges veel koduigatsus, kuid tänu toredatele toanaabritele sai ta sellest peagi üle. Sealsamas läheduses elas sellel ajal Lagle onupoeg koos oma sõbraga, tänu kellele oli Laglel kindlam tunne Tallinna eluga kohaneda. Juba teisel kursusel avanes tal võimalus minna kolmeks kuuks õppima Põhja-Soome Pieksamäkisse. Seal toimus õppetöö inglise keeles. Inglise keele sai Lagle gümnaasiumist kaasa, ehkki tõdes samas, et erilist võõrkeeltevaistu tal ei ole.
Tallinnas elades ja õppides suurlinna elu Laglele “pähe” ei hakanud, mööda pidusid ta ei käinud ning õppimist unarusse ei jätnud. Hoopis raamatukogud olid talle Tallinnas väga tuttavad kohad. Ka kursusekaaslastega sai ta heaks sõbraks ja suhtleb mitmega neist tänase päevani. Mõned olid pärast ülikooli lõpetamist ja kolleegideks.
Ülikoolis õppides tutvus ta ka oma tulevase elukaaslasega, kes oli siis tema onupoja parim sõber. Sellel ajal töötas Lagle noormees juba Tallinnas ning õppis töö kõrvalt tehnikakõrgkoolis. Pärast pedagoogilise seminari lõpetamist jätkas Lagle kahe aasta jooksul õpinguid Tallinna ülikoolis, kus läbis magistriõppe.
Juba kõrgkooli päevil kolis ta elama Mustamäele oma elukaasalse üürikorterisse, kus nad elasid ligikaudu kümme aastat. Pärast ülikooli lõpetamist leidis Lagle endale töökoha puuetega laste päevakeskuses “Käo”. 2006. aastal sündis perre Jakob, 2008. aastal Joonas ja 2012. aastal Lenna. Jakob on juba kooliteed alustanud ja Joonas läheb kooli tänavu sügisel.
Leidsid maakodu Lustiveres
Lagle sõnul suurlinna tuled teda ei võlu ja seetõttu otsisid nad rahulikumat elukohta ning leidsid selle Tallinna lähedal Jüris. Autojuhiload oli ta juba varem saanud, kuid sõitmist polnud veel eriti vaja läinud. Ent pärast esimese poja sündi tuli tal Tallinnas autoga sõitma hakata. Ta sai sellega hakkama ja saab praegugi.
Juba Tallinnas elamise päevil asus pere otsima maa- ja suvekodu, kuhu nädalalõppudel sõita. Just sellise sobiva maakodu leidsid nad Põltsamaa lähedalt Lustiverest ühe kuulutuse kaudu. Enne seda olid nad nädalavahetustel sagedased külalised Põltsamaal elava ämma-äia juures. Lagle on tänulik äiale, et too nädala jooksul tühjalt seisvat maakodu külmal ajal kütmas käis. Nüüd on nad rahul, et Põltsamaal elava ämma ja äiaga on nende kodud lähestikku ja ega Lagle Tartu kandis elavate vanemate juurdegi kuigi pikk maa olnud. Nüüd elavad ka Lagle vanemad Põltsamaal. Enne Lustiverre elama asumist pidid nad reede õhtul vajalikud asjad kokku pakkima ja Tallinnast maakoju sõitma. Tegutseda said nad seal umbes poolteist päeva, sest pühapäeva lõuna ajal tuli hakata jälle asju kokku pakkima ja Tallinna tagasi sõitma. Selline kahepaikne elu hakkaks Kalbergide peret üha enam häirima. Nii palju töid oli tegemata ja palju plaane jäi teoks tegemata.
Iga tööpäev on põnev ja eriline
Lagle oli kuulnud, et Põltsamaale hakatakse nüüdisaegset hooldekodu ehitama. Kui sellele asutusele juhatajat hakati otsima, oli ta üks neist, kes kandideerida otsustas. Ta käis tutvumas ka Hellenurmes asuva Lõuna-Eesti hooldekeskusega ning sai seal lähemalt tuttavaks ka ettevõtte juhi Vambola Sipelgaga.
Laglele tundus põneva võimalusena aidata Põltsamaa hooldekodu tegevus käima lükata. Hirmu ta oma tulevase töö ees ei tundnud, ehkki tõdes, et Põltsamaal asub nüüd üks Eesti suurematest üldhooldekodudest. Kindlustunnet uue ametiga hakkama saamiseks andis talle eelkõige oma pere, sest Lagle sõnul ei tee ilma tugeva koduse tagalata ka tööpostil midagi olulist ära.
Samas on ta väga tänulik tublile ja toetavale kollektiivile, nad koos loovad sellesse hooldekodusse toimivat süsteemi ning on üksteisele toeks ja liitlasteks. Väga kiitva hinnangu andsid nii hooldekodu juhatajale kui töötajatele seda maja hiljuti külastanud Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühingu liikmed eesotsas Arnold Kulliga.
Lagle naudib töös eelkõige seda, et iga päev on põnev ning eriline. Rutiini ta veel siiani tunnetanud ei ole. Lähiajal istuvad nad koos ettevõtte omanike ja haljastusspetsialistidega ühise laua taha, et läbi rääkida, kuidas praegu veel haljastamata hoone ümbrus edaspidi välja võiks näha. Kõnniteed, varjualused ja teerajad on seal edaspidi kindlasti.
Maakodus tegutsemine pakub vaheldust
Pärast tööpäeva lõppu tunneb ta rõõmu maakodust, kus saab tegutseda nii aias kui põllul, kus on kasvamas perele vajalikud aed- ja juurviljad ning hooldamist vajab iluaed. Tallinna Lagle taga igatsema ei jäänud ja on hoopis rõõmus, et sai lõpuks just niisugust elu elama hakata, millest oli unistanud. Ka lapsed kohanesid uue eluga üllatavalt hästi. Lapsed samuti suure linna elu taga ei igatse, küll aga sinna maha jäänud sõpru. Mõnede laste sõprade peredega käivad nad tihedalt läbi ja selline suhtlemine võimaldab lastel oma Tallinna kaaslastega aeg-ajalt kokku saada. Vanem poeg mängib aktiivselt jalgpalli ja kohtub parima sõbraga võistlustel.
Kui töö hooldekodus rohkem rööpasse saab, ei välista Lagle võimalust, et leiab uuesti tee rahvatantsu juurde. Lagle sõnul ta eriline reisifänn ei ole, kuid Rootsis suusatamas on nad vahel kogu perega käinud. Väikeste lastega pole ju lihtne reisima minna. Kui võimalus tekiks, tahaks Lagle Uus-Meremaal ära käia. Tänavu tuleb Laglele talle Hispaanias elav õde külla ja siis sõidavad nad kindlasti üheskoos ka Eestimaal ringi. Mõnele saarele tahaksid nad siis samuti jõuda. Siiski loodab Lagle, et saab edaspidi kogu perega õele Hispaaniasse külla minna. Õde töötab seal viipekeele tõlgina. Telefoni või Skype’i abil suheldakse pidevalt. Lagle sõnul tahab ta koos perega võimalikult aktiivselt Põltsamaa linnas ja piirkonnas korraldatavaid sündmusi külastada ning siinsest kogukonna elust osa saada. Lagle kinnitas, et on oma praeguse töö ja ka Põltsamaa kandi eluga väga rahul ning tahaks ennast sellega pikemalt siduda.
Lagle Kalbergi elukäik
*Sündis 1981. aastal Tartus
*Alustas kooliteed 1987. aastal lasteaiahoones, seejärel Tartu 10. Keskkoolis, mis sai hiljem Mart Reiniku gümnaasiumiks
*Osales kooli rahvatantsurühmas
*Asus 1999. aastal Tallinna pedagoogilises seminaris sotsiaaltööd õppima
Peres pojad Jakob ja Joonas ning tütar Lenna
*Töötanud Tallinnas puuetega laste päevakeskuses “Käo”
*Tallinnas töötamise ajal kolis Jürisse
*Leidis Lustiveres maakodu
*Praegu on Lustiverest saanud tema pere päriskodu
Töötab Põltsamaa hooldekodu juhatajana
TOOMAS REINPÕLD
