Päev pärast Eesti visiidi lõppu ehk 15. juunil 2015 teatas Jeb Bush oma kandideerimisest USA presidendiks. Praeguseks on Bush oma kandideerimise lõpetanud, kuid huvitav on siiski see, et erinevalt presidendikandidaatide tavapärasest Londoni külastamisest, valis Bush teiste seas sihtkohaks välja Eesti. Et mõista, mida mõeldakse Venemaa külje all, ja et tema välispoliitiline platvorm oleks adekvaatne ka USA liitlaste silmis.
Vabariiklaste teist, praegugi kandideerivat Donald Trumpi ei näi küsimus, kas tema välispoliitiline platvorm on adekvaatne, väga häirivat. Tuleb muidugi kohe öelda, et USA presidendi valimiskampaanias mängib välispoliitika väga väikest rolli, sest enamikku valijaist huvitab, kas maksud suurenevad ja mis saab sellega seoses nende sissetulekust. Paljud ameeriklased pole välismaal käinud, sestap ei saagi presidendikandidaadid välispoliitikale panustada. Lisatagu siia valimiskampaania järjest suurem lihtsakoelisus, üha suurem panustamine sotsiaalmeediale – see aga eeldab järjest lühemaid pealkirju – ja saab mõistetavamaks, miks nüansside taipamist nõudev välispoliitika säärasesse meediapilti hästi sobida ei taha.
Siiski jälgib kogu ülejäänud maailm tähelepanelikult, mida USA presidendikandidaadid välispoliitika kohta ütlevad, sest uue presidendi või tema esindajatega tuleb paratamatult suhelda, olgu siis suhted USAga head või halvad. Ent USA on maailmavõim, seega puudutab Valge Maja uue peremehe käitumine pea kõiki riike planeedil.
Niisiis Donald Trump. Igal sammul meediaetendusi korraldav Trump teatas lõpuks, kes moodustaksid valituks osutumise korral tema välispoliitilise meeskonna. Praegusel hetkel polegi ehk mõtet nimesid välja tuua, sest need ei ütle suurt midagi, piirdugem vaid skeptiliste sõnavõttudega Trumpi välispoliitiliste nõuandjate kohta.
Sisepoliitikas “pirne” lajatanud Trump on aga jõudnud sama teha ka välispoliitikast rääkides. Eestile peaks muret valmistama väide, nagu oleks NATO iganenud, õigemini on Trumpi arvates ebaõige USA suur osalus selles. Vastates New York Times’i otsesele küsimusele, kas USA peaks NATOs kinni leppest, millega kaitstaks Eestit, Trump siiski kaitsmisevajadust ei eitanud. Samas jätkas ta kõnelemist rahast ja sellest, kuidas USA peab kõik kinni maksma.
Trumpil on muidugi õigus, et 2016. aastat ei saa kõrvutada ajaga pärast teist maailmasõda, kui loodi NATO. Kuid geopoliitika ei muutugi mõne aastaga. Muutunud on vaid niipalju, et Ida-Euroopa on vabaks saanud, kuid ameeriklaste seotus Euroopaga on nõrgenenud. Trumpi kõrval on ka mitmed teised maailma liidrid viidanud kurvale tõsiasjale, et USA panus NATOs on suurenemas, samas kui eurooplaste panus on pidevalt vähenenud. Ja seda ajal, mil pead tõstavad Venemaa ja Daesh.
Trump on jõudnud juba kritiseerida Londonit, väites, et seal pole turvaline. 22. märtsi terrorirünnak Brüsselis andis Trumpile muidugi ainest juurde – nüüd polevat terve Euroopa turvaline koht. Samal ajal pakkus riigisekretär John Kerry Euroopa Liidule igakülgset abi, ehkki ka tema hoiatas ameeriklasi Euroopas rahvarohkete kohtade eest.
NATO loodi teatavasti eesmärgiga vältida Saksamaa taasmilitariseerumist ja heidutada Nõukogude Liitu. Saksamaa on taasühinenud, kuid samas Euroopa üks rahumeelsemaid riike, seevastu on Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa tegemas katseid impeeriumi taastada. Praeguste plaanide järgi suurendavad ameeriklased siinse piirkonna kaitsekulutusi järgmiseks aastaks neli korda, kuid mis juhtuks siis, kui Valgesse Majja siseneks Trump, on miljoni dollari küsimus.
Nagu öeldud, ei kipu Trump välispoliitiliste nüanssidega väga korrektne olema. Tema arvates pole Saksamaa olnud seotud Ukraina küsimusega, samas kui Ameerika Ühendriigid olevat võtnud enda peale terve probleemidekoorma. Ometi oli just vastupidi: Saksamaa mängis suurt rolli Euroopa Liidu sanktsioonide kehtestamisel ja samuti Minski vaherahuleppe sõlmimisel, kui USA polnud kummaski protsessis osaline. Ameeriklased kehtestasid küll oma sanktsioonid Venemaa vastu, kuid see ei tõesta veel Trumpi väidet ameeriklaste koormast. Minski vaherahu suhtes oli Moskva just väga umbusklik, sest ameeriklased polnud kaasatud, ja nii kartis Kreml ameeriklaste salajasi näpunäiteid Euroopale.
Ometi tuleb mõelda edasi, ka mõeldamatule ehk võimalusele, et Trump saabki USA presidendiks. Juba see asjaolu, et ta on jõudnud vabariiklaste seas n-ö eelvalimiste finaali, on pannud paljusid skeptikuid oma seisukohti muutma. Ei usutud ju, et Trump üldse niikaugele jõuab.
Lootus seisneb selles, et valimiskampaania ajal on loosungid alati ägedamad kui hiljem reaalse võimu juures olles. Seda eriti välispoliitikas, kus isegi USA-suguse maailmavõimu tegutsemist piiravad olemasolevad lepingud ja suhted. Teisest küljest ei maksaks alahinnata ka isolatsioonitraditsioone USA välispoliitikas. Kui meenutada olukorda pärast teist maailmasõda, siis polnud sugugi enesestmõistetav USA vägede jäämine Euroopasse. Olid ju ameeriklased pärast esimest maailmasõda koju läinud, eiranud Rahvasteliitu ja vältinud teise maailmasõtta astumist kuni viimse hetkeni ehk 7. detsembrini 1941, mil Jaapan ründas Pearl Harbori. Ameeriklasi ei ajanud sõtta ei Hitleri Blitzkrieg Poola ja Prantsusmaa vastu, lahing Britannia pärast ega natside kallaletung Nõukogude Liidule. Ainult kommunismioht ja Saksamaa küsimus sundis ameeriklasi pärast teist maailmasõda Euroopasse jääma, sest taheti vältida pärast esimest maailmasõda tehtud vigu.
Eestile siin häid valikuid pole. Tuleb hoida pöialt teistele, ratsionaalsematele presidendikandidaatidele, kuid mõelda ka sellele, kuidas Trumpiga hästi läbi saada, ilma et oma nägu kaoks. Euroopas on samas olemas ka antiamerikanism, mis tähendaks, et ameeriklaste osaluse vähenemist Euroopas üksnes tervitatakse. Selle vältimiseks peaks Eesti tööd tegema nii Euroopas kui ka lombi taga. Niipalju, kui see meie ressursside juures võimalik on.
ERKKI BAHOVSKI, Diplomaatia peatoimetaja
