Jõgevalt pärit näitekirjanik, stsenarist, reklaamilooja ja teleprodutsent, tänavune Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Martin Algus oli hiljuti külas Jõgeva linnaraamatukogus.
Martin Alguse tegemistes võib näha tammsaarelikku suhtumist töösse. Armastus töö vastu aitab tal end raskeimastki läbi pureda. Käsu peale ja raha nimel ei saa ta aga enda sõnul midagi teha.
Kõigi nende tööde juures on Algus juba kümme aastat pühendunud kõige enam teleprojektidele. Tema kinnitusel on see nõutud elukutse, sest kirjutajaid ei ole palju.
Paine paneb kirjutama
“Töötasin Ugalas üle seitsme aasta, elasin oma mõnusa, sooja ja pehme mulli sees. Laval laadisin ennast maha, kuid kirjutamiseks oli vaja kasta ennast reaaluses külma vette.” Hingeline pitsistus on tema sõnul see, mis paneb teksti looma. “See oli põnev aeg, aga elu mängis kätte võimaluse, sest pere- ja tööelu viis Tallinna,” meenutas Algus.
Paljud näitlejad olid siis tegevad turunduses. Nii läks ka Martiniga, kelle hea sõber ja õpetaja Ingomar Vihmar reklaamimaailma tõmbas. “Sisemine valu läks võõras keskkonnas teiste inimeste muredega tegeldes suureks ja laval seda välja elada enam ei saanud. Siis hakkasin jälle oma poolikute tekstjuppidega tegelema. Sain keskkonnavahetuse tõttu kaks näidendit valmis.”
Edu näidendivõistlusel avas peagi uued uksed ning Martin kutsuti filmi ja seejärel juba telesarja kätt proovima. “Öösel kella neljani kirjutasin sarju – see oli uus ja värske. Poole kümneks jõudsin tööle, käisin koosolekul ära ja siis läksin magama. Mõtlesin, kui kaua nad seda veel taluvad ja millal lahti lasevad,” rääkis Martin ajast, mil tuli nii reklaamitööd teha kui sarja tekste kirjutada.
Lõpuks tuli teha järgmine pööre ja töölt ära minna. “Nad olid väga õnnetud, ütlesid, et tule ja maga, me ei kiusa sind,” tunnistas mees muiates. Kuid loobumine oli õige samm. Praegu tagasi vaadates mõistab Martin, et teatrist äratulek oli raske, aga õige otsus. Näitlemisega pole ta lõpparvet teinud. “See on kaif – mõned rollid olen teinud,” tunnistas mees, keda võlub lavamaagia, kus ta näitlejana elab nüüd ja praegu. Ta on veendunud, et ideaalne teater on päris elus asi. Martin pole enda sõnul kunagi pidanud nii palju tööd tegema nagu siis, kui ta töölt ära tuli. Stsenaristi töö pole kerge, hooaeg kestab küll kolm kuud, aga vabal ajal tuleb uute arendustega tegelda.
Hea partner
Seriaalide tegemisel on Martini mõttekaaslaseks produtsent-režissöör Ergo Kuld. “Ta muudab minu kirjutatud lood paremaks, mitte ei kärbi arusaamatut teksti välja,” kiitis stsenarist. Ta nentis, et sarja tootmine on pingeline ning üksi ei tee seal midagi ära. Martini sõnul saadavad teda kirjutades isa sõnad, kes ütles, et korraga ei saa tervet maja ehitada. “See kehtib ka sarja kohta.” Eriti ilmekalt tuleb see meelde seoses esimese sarjaga “Ühikarotid”, kui kolme kuuga tuli kirjutada pool tuhat lehekülge teksti. “See oli hirmutav, kui ma oleksin seda ette teadnud, oleksin kohe loobunud – ega ma hull ole, et seda suudan. Kuid kirjutades ei mõelnud ma sellele, kui palju kokku tuleb, huvi oli nii suur,” meenutas stsenarist.
Üks hooaeg korraga
Stsenaristi kinnitusel saab lugu läbi siis, kui see jõuab tema jaoks lõppu. “Kui läheb punnitamiseks, siis jääb kirjutaja tavamõtlemise lõksu ning loomulikkus kaob,” nentis ta. Kanalid tellivad tavaliselt korraga ühe hooaja, kui see osutub populaarseks, siis küsitakse lisa. Näide huvitavast ja populaarsest loost oli kiiksuga politseisari “Ment”.
“Kanal pani selle nime, olime mures, kas nii saadakse ikka aru. Tahtsime panna “Patrull”, aga samal ajal oli juba eetris selle nimega tõsielusari,” meenutas Martin ja tõdes, et esimene hooaeg ei näidanud nii suuri numbreid, nagu arvati. “See oli satiir ja keerulise struktuuriga.” Kuid siis hakkas tulema infot, et see meeldib teatud sihtrühmadele. Korüfeed vaatasid sarja koos perega. Kanal hakkas selle üle uhkust tundma. Siis tuligi veel teine ja kolmas hooaeg ning hetk lugu lõpetada. Ring sai täis. Huvitav fenomen oli ka reedeõhtune “Varjudemaa”, see oligi planeeritud ühe läbiva looga minisarjaks. “Saime selle sarjaga oma unistuse teoks teha – skandinaavialik tõsine ja õudne lugu. Iga kord tunne, et mis nüüd saab.
Esna virtuaalkodanikud
Martin Alguse veteranprojekt on kuue hooajaga “Naabriplika”. Tegevus toimub väikses 150 meetri pikkuses Esna külas Järvamaal. Võttepaik leiti päris juhuslikult, nimelt on võttemeeskonna kunstnik sealt pärit. Martini kinnitusel on kohalikud elanikud sarja üle väga uhked.
“Sellest on saamas nende kaubamärk. Neil on Naabriplika laat, plaanitakse hostelit ja veel mitmeid asju. Abiellujad käivad Naabriplika maja juures pilti tegemas,” rääkis stsenarist. Esna inimestel on hea meel, et neid tuntakse nüüd üle Eesti. Ja ka võttemeeskonnast peetakse lugu. “Kui keskööl paljalt Esnasse satud, siis hätta ei jää,” kinnitas Martin naerdes ja lisas, et vallavanem käis välja idee, et kõik sarja tegelased võiksid olla seinal pildil kui virtuaalsed, teleekraanilt tuntud kodanikud.
Martin tõdes, et ka Jõgevast oleks tal palju rääkida, kuid seriaali tootmise juures mängib rolli logistika. Esna oli täpselt Tallinna ja Tartu vahel. “See on praegune valulävi, kui kaugele saab üldse minna.“ Nii on ka uue sarja “Doktor Silva” võtteplats tehtud keskele, Järva-Jaani.
Kooliteater viis unistuseni
Martin mäletab, et juba lasteaias meeldis talle lugusid jutustada. Õhinas sõbrad nõudsid, et poiss aina räägiks. Lugu oli ammu läbi, aga Martin mõtles muudkui juurde ja rääkis. “Tegelen nüüdki jutustamisega, aga panen lood kirja, et neid kontrollida ja näitlejatele õppimiseks anda.”
Koolipoisina nautis ta kirjandite ja lühilugude kirjutamist. Kirg kirjutada leidis väljundi kooliteatris. “Tänu Lianne Saage-Vahurile leidsin näitleja elukutse. Tema käe alt on sirgunud aukartust äratav seltskond, kes on tööl parimates teatrites. Näidend ongi minu kõige suurem armastus.” Lisaks tõmbab Martinit ka film. Siin tuleb kasuks loo jutustamine. Kui seda tunda, siis on film nauditav ja lugu nagu päris elus. Hea näide on ülipopulaarne “Klassikokkutulek”. Taanlaste versioon ei ole Martini hinnangul kuigi hea. “Kuigi meie lugu on sama, sain ma oluliselt tõsta dialoogide taset. Algne variant on üheplaaniline ning tekstisisest huumorit on vähe,” nentis ta.
Martini sõnul tahtis ta luua karakterid, kellele saab kaasa elada ning kellel on elulised probleemid.
Film on suureks puhutud. “Need, kes vaatama läksid, nägid heal tasemel meelelahtust, muud sealt polegi oodata. Aga raskel ajal on komöödia hea teraapia,” ütles stsenarist.
Loomulik anne
Tekste kirjutades ja näidendeid tõlkides meeldib Martinile eelkõige uudisväljendite ja kirumiste väljamõtlemine. “Mul on loomulikku annet tõlkida nii, et see kõlaks argikeeles loomulikuna,” rääkis ta.
Kõige suurema võimaluse tõlkida pakkus talle Rakvere teatri “Eikellegimaa”. “Ütlesin sellest kaks korda ära, sest ei saanud kolmandikust tekstist aru. Seal trumpasid kaks inglise härrasmeest üksteist üle imelike väljenditega, mis olid kaheksarealised.”
Kuid kirg võitis ja näitekirjanik asus tõlkima, abiks inglasest sõber, kes samuti ei saanud aru, millest kirjutati. “Ta saatis isale Inglismaale tundmatute sõnadega sõnumeid, nii saime vastused. Lisaks uurisin selle teksti analüüse,” kirjeldas mees.
MARGE TASUR
