Nii rahva- kui kirikukalender on jätkuvalt üsna käest ära. Veebruaris võtsid luuvalupäev ja vastlapäev sõbralikult käest kinni, alles peeti nn vene vastlaid, homme on aga paastumaarjapäev ja uue kalendri järgi ka suur reede.
Nii pole tõepoolest ammu juhtunud, aga kuidagi peame nende tähistamistega hakkama saama vaatamata sellelegi, et tänavu kevadistel pühadel sooja napib, lumi maas ja puud sageli hommikuti lausa härmas.
Palmipuudepühaks kostitati meid uskumatult pööraste tuisuhoogudega, mida särav päike küll vapralt leevendada püüdis, ja pole ikka veel päris kindel, kas ja mitu soojakraadi meile pühapäevaks saadetakse.
Siiski – sama kindel kui reegel, et tali taeva ei jää, on seegi, et ükskord tuleb lehtimise ja õitsemise aeg niikuinii!
Veel on meie hulgas neid, kes mäletavad, et 67 aasta eest, kui järjekordselt talusid tühjendati, oli märtsi lõpus just teede lagunemise aeg. Ka see kõle tähtpäev on paraku just homme…
Aga lõoke, parandamatu optimist, on juba kohal. Lootusrikkaid kevadpühi kõigile!
