Minu süda ja mõistus tahavad, et Suurbritannia jääks Euroopa Liitu, ent ühendusse jäämist pooldav leer ei kõneta seni kumbagi.
Osa probleemist on seotud isikutega. ELi jäämise pooldajate avalik nägu sarnaneb liialt Briti poliitilisele klassile: sile, lipsustatud, valge, keskealine, meessoost, elitaarse kõnepruugiga. Tegelikult täitsa minu moodi. See tilluke kast on valitsenud Suurbritanniat aastaid. Selle kiitlemine majandusliku kompetentsiga ei ole pärast riigi tüürimist katastroofilisse finantskriisi (mille eest pole kedagi vastutusele võetud) enam tõsiseltvõetav. Iraagi sõda tegi avalikkuse usaldusega välispoliitika juhtimise vastu sama. Laias laastus tahavad meid Euroopasse jääma keelitada need samad inimesed. Miks neid uskuda?
Seetõttu valitseb tõsine oht, et referendum muutub hääletuse asemel Suurbritannia liikmesuse üle ELis (igav ja tehniline) võimaluseks anda ärateenitud protestihääl valitsejate vastu (puhastav ja põnev).
Me vajame Euroopa eestkõnelejaid, kes ei lehka suurfirmade nõukogude valitud seltskonna, Westminsteri ja päritud klassiprivileegide järele. Selle asemel peaksid meie eestvõitlejad olema inimesed, kelle saavutused jäävad poliitikavälisesse ellu ja kes suudaksid esitada värskemaid ja veenvamaid argumente.
Brexiti hääletus ei ole tegelikult poliitiline teema: see on tsivilisatsiooniline valik. Kas me näeme oma tulevikku vastastikuses sõltuvuses, koostöös ja reeglites, mis on korratu, mittetäiuslik, ent üldiselt tulutoov suund, mille poole on maailm viimastel aastakümnetel arenenud? Või tahame me “suveräänsust” ehk isolatsiooni ja kitsast omahuvi: lähenemist, mille propageerijad näivad arvavat, et see hakkab toimima mitte ainult meie, vaid ka teiste riikide jaoks?
See toob mind minu teise suure mure juurde. ELi jäämise toetamine ei tohiks olla hääl haledalt mitterahuldava status quo poolt ega usaldusavaldus David Cameroni farsilikult tühistele läbirääkimistele liikmesuse tingimuste muutmiseks. Euroopa vajab hädasti reforme. Paljugi juba tehakse. Digitaalne ühisturg on justkui meie järgi loodud: me oleme Euroopa vaieldamatu suurvõim küberruumis. Samuti oleks meile väga kasulik ühisturu lõpuleviimine teenuste valdkonnas, sest siin on meie majandusel suurim konkurentsieelis. Kolmandaks võidaksime tohutult tõelisest Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikast, mille rõhuasetus on perifeeria stabiliseerimisel Ukrainas, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Kui me tahaksime, võiksime seda suuresti juhtida.
Samuti peaksime olema otsekohesed, rõhutades vajadust muudeks reformideks. Keerukas, ähmane poliitika loob võimalusi kurikavalatele kasumiküttidele. Brüsselis õilmitseb see liiga suures ulatuses. Me vajame lobistide registrit. Euroopa Parlament vajab saleduskuuri.
Vihaleajav on mõelda, kui palju me võiksime saavutada, kui oleksime suunanud härra Cameroni võltsi näosäilitamise kokkuleppe saavutamiseks raisatud jõupingutused nendele tegelikele probleemidele. Suurbritannia suurus, kogemus ja sõbrad teevad meist kontinendi loomuliku liidri, eriti pärast EL hiljutisi laienemisi. Meie liitlased Põhja- ja Ida-Euroopas janunevad tugevama, kõhnema ja dünaamilisema Euroopa Liidu järele. Just siis, kui võit oli terendamas, astusime demonstratiivselt kõrvale, et imetleda ettearvamatute tagajärgedega neuroosihoos oma naba.
Samuti peame selgitama, et EList lahkumise poolt hääletamine ei kaitse meid meie tegude tagajärgede eest. Brexit toob laiapõhjalise konsensuse kohaselt kaasa EL nõrgenemise. Mõned lahkumise pooldajad kasutavad trotskistlikke argumente, justkui kiirendaks mandunud süsteemi lagunemise hoogustamine uue helge päeva saabumist. Tegelikult jäävad EL hädad ka edaspidi meie hädadeks. Putin on jätkuvalt sama ähvardav, pühasõdalased sama mõrvarlikud, põgenikud sama meeleheitel, majandus sama stagneeruv. Otsused nende probleemidega toimetulemiseks võivad seevastu edaspidi olla halvemad ja langetatakse kindlasti ilma meieta.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda kolumni vahendaja BNS-i seisukohti.
EDWARD LUCAS
