Statistikaamet avaldas äsja andmed vaesuse kohta Eestis ning avaldatud info on tõeliselt nukker. Eestis elab suhtelises vaesuses 21,6 ja absoluutses vaesuses 6,3 protsenti elanikkonnast. Tundub uskumatu, et tänapäeva Eestis on taoline seis võimalik, kuid peame siiski reaalsust tunnistama. Paraku on õhus oht, et vaesuses elavate inimeste hulk kasvab lähiaastatel veelgi. Eesti majandus on seiskunud, investeeringute tase on aina langemas ning viimased kuud on toonud järjestikku teateid Eestist lahkuvatest tootmistest. Nendega kaasnevad uudised suurtest koondamistest ja võimalikust lähenevast masust vaid süvendavad vaesusriski.
Mõned aastad tagasi lubas Reformierakond viia Eesti Euroopa Liidu viie rikkama riigi hulka. Veel aastavahetusel kuulutas peaminister Taavi Rõivas, et saame rikkaks põhjamaaks. Paraku oleme nende juhtimise all maandunud kõige vaesema rahvaga riikide hulka Euroopa Liidus. Mis rikkusest saame me rääkida, kui iga viies inimene ei tule ots otsaga kokku ja üle kuue protsendi elab absoluutses vaesuses. Kurjakuulutavad on ka read, kus on kirjas, et ligi kolmveerand Eesti üksikpensionäridest vaevleb igapäevase vaesusega ning pea pooled üksikvanemad on vaesed või lausa väga vaesed.
Täiesti omaette küsimus on aga vaesuses lapsed. Vaesed lapsed jäävad koolis maha, ei saa minna klassiga ekskursioonile, osa võtta huvialaringidest. Sellega kaasneb masendus ja alandus ning igavene vaesusring. Suur osa vaesuses elavatest lastest on üksikvanemate lapsed ning neid aitaks elatisabifondi rakendamine. Kahjuks, nagu teame, otsustas valitsus ka riikliku elatisabi fondi rakendamise esialgsest tähtajast aasta võrra edasi lükata. Vähendada otsustati ka makstavat toetust. Kui esialgu nähti ette abivajajatele 215 euro suuruse toetuse maksmist, siis edaspidi tehakse seda vaid saja euro ulatuses.
Aina langevad majandusnäitajad meie valitsust aga ei huvita. Kuna ideid majanduse arendamiseks ei ole, tegeldakse majandusnäitajate tähtsuse pisendamisega. Kaitseminister Hannes Hanso on ühes intervjuus koguni kuulutanud, et majandus tuleb ohverdada julgeolekule, andmata aru, et riigi julgeoleku tegelik tagatis on inimeste hea elukvaliteet, toimetulek ja turvatunne.
Koalitsioonierakondade põhivabandus, miks midagi teha pole suudetud, olevat asjaolu, et riigil lihtsalt pole raha. Tegelikult on ju küsimus hoopis prioriteetides. Näiteks ainuüksi Estonian Airiga viskas valitsus maha mitusada miljonit eurot, olgugi et opositsioon juba aastaid ette negatiivset lõpptulemit prognoosis. Nüüd oleme pannud poolsada miljonit ka juba uue lennukompanii sisse. Kui siia juurde lisada Eesti Energia kallid riskiprojektid Jordaania ja USA kõrbetes ning probleemsed investeeringud Auveres, saame väga suure summa. Kõigi eelpool mainitud projektide ühisnimetajaks saab pidada Juhan Partsi ning IRLi, kes paraku oma eksisammude eest mingit vastutust kandma pidanud pole. Seega, raha tegelikult on ja oleks ka veelgi rohkem, kui riik lõpuks ometi maksustaks ka välispankade ja suurfirmade poolt väljaviidavad tulud.
Eesti ei vaja peenhäälestust, nagu on öelnud peaminister Taavi Rõivas, vaid kapitaalseid reforme. Muuta tuleb maksusüsteemi, et saaksime majanduse taas tõusuteele pööratud. Vabariigi Valitsusele meeldib rääkida, et nemad maksudega ei mängi, kuid viimase kaheksa aasta jooksul oleme me kaudseid makse siiski lausa kahekümnel korral tõstnud. Bensiini ja diislikütuse aktsiisi tõstmine on esimene, mida pärast valimisi tehakse. Ma ei nõustu peaministriga, kes sõnab, et tegemist on pahega, mida tuleb maksustada. Huvitav, kuidas siis maal üldse liigelda, kui mitte autoga, sest bussiliiklus on ju ammu hävitatud.
Kuid kulude suurenemine ei pruugi tähendada võimaluste ja teenuste paranemist. Palju on juttu olnud kulude piiramisest tervishoius – ravijuhtude arvu juba tõmmatakse koomale, ravi kättesaadavus kodukohas väheneb oluliselt, järjekorrad pikenevad, suured haiglad neelavad väiksemad alla ja inimeste omaosalus järjest suureneb. Aga väiksema sissetulekuga inimestele jäävad endiselt kättesaamatuiks paremad arstimid, uued prillid, rääkimata hammaste parandamisest. Viimase kuue aastaga on järsult vähenenud ka tervena elatud aastate arv – naistel 2,1 ja meestel 1,9 aasta võrra.
Kas seda kõike nimetataksegi Eesti edulooks? Kurb tõdeda, kuid see “edulugu” vajab kapitaalset remonti. Valitsuse ja ennekõike Reformierakonna küünilisi loosungeid, nagu “Kindlalt edasi!” ja “Viie rikkama riigi hulka!”, võiks ehk isegi kerge huumoriga võtta, kui sealt ei peegelduks tagasi vastupidine argipäev. Eesti vajab kiiremas korras poliitilist verevahetust.
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige, Keskerakond
