Lätlane Ilmars Mednis pole koolis tundigi eesti keelt õppinud, kuid valdab seda perfektselt ning tegutseb edukalt giidi ja tõlgina.
Ta armastab nalja visata, et on käinud mõnepäevastel kursustel. Tema sõnu ei saa tõsiselt võtta, tal on väga omapärane huumorisoon.
Eesti keele grammatikat pole Mednis õppinud. “Ma räägin nagu laps, ega laps ka grammatikast midagi tea, ta räägib nii, nagu ta aru saab,” lisas Mednis.
Ta ütles, et Eestis aitab teda keeleoskus vaat et kõige rohkem. “Lähen rühmaga kirikusse, seal istub vanem naisterahvas. Kui küsida tema käest midagi vene keeles, siis ei pruugi ta üldse aru saada. Väga raske on selgitada. Aga kui ma küsin eesti keeles, siis saan kohe ammendavad vastused.”
Vanaema rääkis ainult eesti keeles
Ilmars Mednise emapoolne vanaema on pärit Mõisaküla lähedalt, ta abiellus lätlasega. 12 aastat Ilmarsi lapsepõlvest möödus Ipiku külas, Eesti piirini on sealt mõned kilomeetrid. “Vanaema rääkis minuga ainult eesti keeles,” ütles mees. Nii ta keele selgeks saigi.
Ilmars Mednise vanaema on meie hulgast juba lahkunud ja tema kodu praegu tühi. “See on ikkagi provints, kaugel Riiast, ettevõtlust pole seal samuti. Nii on ka Eestis, tühje talusid on väga palju, seda on näha. Me võiksime Poolast eeskuju võtta, seal pole palju väga suuri linnu. Kui sõita läbi Poola, siis igal pool on inimesed, kõik ei ole linnadesse jooksnud.”
Hiljem kolis pere Naukšenisse. Koolis käis poiss algul Naukšenis. “Kolisime perega Smiltenesse, seal töötas õpetajana ema õde ehk minu tädi. Edasi õppisin Riias, olen raudteelane. Vedurijuhi abina aga olen ainult ühe aasta töötanud,” lisas Mednis.
Kolm aastat teenis ta aega nõukogude armees, mereväes. “Tulin tagasi, abiellusin agronoomiga, kes töötas Palsmanes. Nii ma sinna jäingi,” rääkis ta.
Töö giidina hakkas väga meeldima
Giiditööd hakkas mees tegema juhuslikult. “Mulle meeldib väga rääkida. Üks giid Riiast märkas seda ja soovitas proovida. Tunnistan ausalt, et mulle meeldib see amet väga. Nii olen ma juba kaheksa aastat Impro Travelsis giiditööd teinud,” märkis ta.
Nii tuleb mehel aastas 20-24 korda rühmaga välja sõita. “Võib öelda, et giiditöö on nüüd juba minu põhitööks saanud,” tõdes ta.
Ta käib sageli Euroopas – Poolas, Austrias, Prantsusmaal, kõige rohkem Itaalias ja mujalgi. Talvel viivad reisid teda soojadele maadele, ka Araabia Ühendemiraatidesse, Omaani, Jordaaniasse, Jeemenisse, Marokosse. Riia turismifirma soojamaareisidel käib ka palju eestlasi. Rühmas on 12-28 inimest, Euroopasse sõidetakse ikka bussitäiega.
Viimasel ajal käib Mednis ka väga palju Eestis. “Kui Riiast sõit algab, siis ma ütlen alati rahvale, et oskan eesti keelt ja kui üle piiri jõuame, räägin teiega ainult eesti keeles,” viskas giid nalja.
“Lätlased armastavad väga Eesti loodust. Käime teie huvitavaid jugasid vaatamas – Valastel, Jägalas, Keila-Joal. Oleme sõitnud ringi Lõuna-Eestis, saartel.”
Mõnikord tuleb Ilmarsil olla giidiks ka kooliõpilaste rühmadele. Koos on käidud Tartus Ahhaa keskuses, jääajakeskuses, samuti Tallinnas.
Kõik uus vaadatakse Eestis üle
“Lätlased leiavad muide väga kiiresti üles, mis Eestis uut on, ja sõidavad hea meelega vaatama,” teadis ta. Mehe hinnangul on Eestis tõesti väga palju vaadata.
Mis puudutab turismimesse, siis on ta käinud Riias Balttouril, samuti Milanos. Tourestile pole mees seni sattunud. “Tavaliselt on nii juhtunud, et Touresti ajal olen Euroopas.”
Suurtele rühmadele on tal sünkroontõlget teha raske. “Ükskord oli mul saalis 80 inimest, apteekrid. Kohtusid Eesti ja Läti farmatseudid, see oli mulle tõesti väga keeruline, sest spetsiifilist terminoloogiat ma ju ei valda. Ütlesin neile ka, et räägin niisugust eesti keelt, millega saab tänaval ja poes hakkama. Toime tulime, mind aidatakse alati saalist väga heatahtlikult.
Ma ei räägi ju kuigi tihti eesti keelt, natuke ikka ununeb. Eestis käimisest on kasu, siis olen sundolukorras ja pean rääkima, see aitab palju, ei lase keelel n-ö rooste minna. Kui ma nädala saaksin Eestis elada, siis tuleks keel tagasi ja saan hästi hakkama,” tunnistas ta.
HELVE LAASIK
