Sadu miljoneid dividende maksnud ettevõtted võivad nüüd korraga maksumaksjalt raha küsida.
Eesti avalikkus on harjunud teadma, et mõned suured ettevõtted, mis pärast erastamist riigi kätte jäid, eelkõige Eesti Energia, Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee, on stabiilsed rahamasinad, kelle igal aastal makstavad sajad miljonid dividendieurod on oluliseks osaks eelarvetuludest. Seda üllatavam, et nüüd, kui nimetatud ettevõtted ühekorraga raskustes on, pole sellest peaaegu üldse juttu.
Põhiäri käib alla
Aga olukord on väga tõsine ja sugugi mitte Tallinna Sadamas ja Eesti Raudteel viimase aasta jooksul avastatud korruptsiooni või Eesti Energia välismaale tehtud investeeringute tõttu. Eesti Energia, Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee on kõik silmitsi põhiäride kiire allakäiguga.
Tallinna Sadam, kelle äri seisneb ida-lääne transiidi teenindajatele soodsas asukohas kaupade ümberlaadimise infrastruktuuri rentimises, kaotas 2015. aastaga kaubakäibest 21 protsenti. Tulemuseks oli 22,4 miljonit tonni kaupa, mis on võrreldav 1990. aastatega. Sadama juhatus (nii palju, kui seda pärast areste ja neist tulenenud ümberkorraldusi aasta alguses alles oli) progoosib tänavuseks kaubamahtude püsimist. Aga seda on raske uskuda, kui vaadata 2015. aasta lõppu ja tänavusi kahe kuu tulemusi. Veebruaris oli kaubakäibe aastane langus juba 24 protsenti.
Mahtude langusega peab paratamatult kaasas käima tulude ja kasumi langus. Nii ongi. ASi Tallinna Sadam käive ulatus 2015. aastal 93,8 miljoni euroni, aasta varem olid tulud 113,1 miljonit eurot. Mullust puhaskasumi numbrit pole teada, kuid ilmselt on seegi kulude kärpimisest hoolimata kukkunud, sest 2016. aasta kasumieesmärgiks on 34,4 miljonit eurot 2014. aasta38,3 miljoniga võrreldes. Kuna kaubamahtude prognoos on ilmselgelt optimistlik, siis tõenäoliselt on seda ka kasumiprognoos.
Aga Tallinna Sadam on siiski kasumis (kiuslikud vaatlejad väidavad, et suuresti raamatupidamlikus kasumis) ja suudab veel omanikule kümneid miljoneid dividende maksta. Samuti kaubamahtude vähenemisega vaevlev Eesti Raudtee on sügavas kahjumis ja siin maksab riik juba peale.
Kohtumine tegelikkusega
Kui 2014. aastal oli Eesti Raudtee nominaalselt plussis (kasum 263.000 eurot), siis 2015. aastal oli kahjum 6,3 miljonit eurot. Tulud olid 48 miljonit eurot ehk 13 protsenti vähem kui aasta varem. Esialgne kahjumiprognoos oli veel süngem – üheksa miljonit eurot. Sama prognoosi järgi lõppes teise riigi raudteefirma – EVR Cargo – majandusaasta kolme miljoni eurose miinusega. Veo maht oli Eesti Raudtee infrastruktuuril 15,4 miljonit tonni, aastane langus 20,2 protsenti.
Detsembris sai Eesti Raudtee riigilt viis miljonit eurot infrastruktuuri majandamise kulude katteks. Neid makseid teeb riik vastavalt plaanile nüüd vähemalt viis aastat.
Me teame, et Eesti Energia on hädas nafta madala hinnaga. Vähem on aga teada, et vähemalt sama suur väljakutse on elektri börsihinna langus. Eesti Energia ärikasumist annab elektri müük aga kaks korda suurema osa kui õli müük.
Nord Pooli elektribörsi keskmine hind langes mullu 33,7 eurolt megavatt-tunnist 25,1 eurole ehk 25 protsenti. Eesti turul eraldi oli hinnalangus küll 17,5 protsenti, kuid Leedu-Rootsi elektriühenduse valmimine paneb siinse turu veel enam Skandinaaviast tuleva hinnasurve alla. Eesti Energia on suutnud oma tulusid tulevikutehingutega kaitsta, kuid kohtumist tegelikkusega ei saa lõpmatult edasi lükata ning juba praegu on näha, kuidas see võib 2017. aastal väga valus olla.
Novembris vähendas valitsus Eesti Energia 2015. aastaks plaanitud dividende 95 miljonilt eurolt 62 miljonile eurole. Sinna juurde käis jutt, et vahe ehk 33 miljonit eurot on kavas välja võtta 2016. aastal. Aasta algus tõi aga kõigepealt uudise, et parimal juhul suudab Eesti Energia tänavu maksta dividende 40 miljonit, ning seejärel valitsuse tulekahju kustutamise korras tehtud otsuse õlitööstuste ressursitasude vähendamise kohta, millest laekumata jääv 40 miljonit toetab kolme neljandiku ulatuses just Eesti Energiat.
Hinnalangused vahelduvad, teadagi, tõusudega. Energia ja transpordi valdkonnas võivad need tsüklid väga pikad olla. Mis siis ikka, võiks öelda, see eeldab, et ettevõtete omanikul on pikaajaline vaade ja kellel veel võiks olla pikaajalisem vaade kui riigil. Paraku pole Eesti riik endale kuuluvate ettevõtete juhtmises ka headel aegadel suutnud reeglina pikka vaadet näidata ning maksumaksja rahast kahjumeid kattes on see veel palju raskem. Kiivrid pähe ja prillid ette, kodanikud.
ANVAR SAMOST
