Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis saab pühapäevani näha kohaliku Kiwwja lapiseltsi näitust “Vanast uus”. Näitus on praegusesse emadepäeva eelsesse aega vägagi sobiv: on ju enamik näitusetööde 18 autorist ise emad või vanaemad.
Tänavust näitust ette valmistades läksid Kiwwja naised tagasi lapitöö algse idee juurde: välja mõeldi see tehnika ju ammustel aegadel eelkõige selleks, et vanade rõivaste kasutamiskõlblikud osad niisama raisku ei läheks. Kui viimasel ajal kipuvad lapimeistrid hea väljanägemise huvides uusi kangaid eelistama, siis seekord mindi jälle kaltsukottide kallale, otsides sealt eriti selliseid rõivatükke ja kangajääke, millel oma lugu jutustada, st mis meenutavad mõnd inimest, olukorda või sündmust. Lood, mida lapitaiesed jutustavad, said ka kirja pandud ja vaatajatele lugemiseks üles riputatud.
“Neile, kes loo kirjapanekuga ise jänni jäid, tuli appi meie seltsi ajakirjanikust liige Merike Kask,” ütles Kiwwja lapiseltsi eestvedaja Eve Oro. “Ta arvas, et oma lapitööd ta näituseks niikuinii valmis ei jõua, ning andis siis oma panuse kirjatööga. Ja see panus oli päris tõhus.”
Kui tänapäeva noorte käest küsida, mis on krimpleen, ei oska nad tõenäoliselt midagi vastata. Keskealistele tuleb aga kohe meelde 1970. aastate algus, mil välismaa sugulaste saadetud pakkides ja meremeeste reisikohvrites hakkasid meie maile jõudma tükid täiesti uutmoodi, elastset, kortsumatut ja hästi töödeldavat kangast. Ebatervislikult sünteetilist ka, aga kes sellest toona hoolis! Anu Terepi muigavalt nostalgilised kriiskavatoonilistest krimpleenitükkidest toolipadjad kannavadki nime “Aasta siis oli 1975”.
Meeta Sõna tõmblukutehnikas seinatekki ja Milvi Lojanderi samas tehnikas toolikatteid vaadates tulevad paljudele kindlasti meelde kolme-nelja aastakümne tagused vanaemade lillelised sitskitlid.
“Kui nõukogude-aegsed lillelised sitskangad meile tollal just eriti maitsekad ei tundunud, siis nüüd võib neis juba omamoodi ilugi näha. Ning neisse töödesse sobivad need suurepäraselt,” ütles Eve Oro.
Värvisid üle
Teise toreda näite tõi ta Aino Linnase bargellotehnikas komplekti näol: selles kasutas autor ära üht ja sama kunagi voodipesu õmblemiseks muretsetud lillelist sitsi, mille ta tükikaupa eri tooni riidevärvidega üle värvis.
“Suure pinnana poleks see kangas võib-olla eriti kaunis, aga lappideks lõigatuna võimaldab kokku panna väga väga tervikliku ja sujuvate tooniüleminekutega eseme,” ütles Eve Oro.
Ta ise katsetas vanade valgete kangatükkide ülevärvimist pintsli ja siidivärvidega. Värvitud kangad said tükkideks lõigatud ja kokku õmmeldud justkui akvarellitehnikas lapipildiks, mis kannab nime “Eesti loodus”.
Eve teine näitusetöö kõneleb tema teismelise tütre Laura titapõlvest: sellesse seinatekki on kenasti kokku paigutatud pidulikumate sipupükste ja kleidikeste esitükid. Päris ribadeks ta neid lõigata ei tahtnud, sest siis oleksid need oma n-ö identiteedi kaotanud. Suuremate tükkidena äratasid aga asjaosalistes, Laura ise välja arvatud (tema oli neid riideid kandes ju mäletamiseks liiga väike), mitmesuguseid mälestusi. Laura tädile Marisele tuli kohe meelde, kuidas ilusatesse valgetesse sipupükstesse riietatud Laura, kes tema juurde hoida toodi, ootamatult haigeks jäi. Evele endale tuli eelkõige meelde see, missugune nadi olukord Laura titepõlves meie poodides valitses: seinatekis kasutatud “esindusrõivadki” on kõik kas Ameerikast saadetud või Rootsist toodud.
Tähendusi juurde
Kersti Pook ja Milvi Lojander on niigi tähendusrikastele kangastele omalt poolt veel tähendusi juurde lisanud: esimene triikis ühevärvilistele lapiruutudele vanade perealbumifotodega kleeppildid (vastavat paberit, millele selliseid pilte trükkida, saab poest osta), teine tikkis neile õmblusmasinaga poegade joonistustelt pärit kujundeid. Milvi Lojanderi kolmele pojale tehtud siniseruudulised tekid võtavadki enda alla kõige suurema tüki näitusepinnast. Vanema poja Jaakko tekilt leidis Eve Oro sinna täiesti kogemata tekkinud tillukese Soome lipu. Et Lojanderite pereisa on rahvuselt soomlane, läks käibele legend, et küllap see isa selle lipu ikka kuidagi sinna teki sisse sokutas.
Üks omapärasemaid töid näitusel on Külli Kivisilla “Eluringid”.
“Külli on lõpetanud Põltsamaa kunstikooli täiskasvanute kujutava kunsti kursuse ning tema tööd on väga loomingulised,” ütles Eve Oro. “Tema värvikasutus on väga julge ja kui tunneb, et olemasolevad tehnikad idee teostamiseks ei sobi, siis leiutab ise uue. Nii on ta teinud ka selle teki puhul.”
Lapitööde juures seisvaid lugusid lugedes selgus, et mõned neist olid kirja pandud koguni luulevormis. Laine Joorits oli näiteks kirjutanud:“Ribad, lapid, kaunid värvid rahulikuks teevad närvid.”
Eks see olegi lühidalt öelduna see, mis Kiwwja naisi lapitöö juures hoiab. Pärast Põltsamaa näitust pakitakse peaaegu kogu see kaunis kraam (uskuge — kõik tööd on tõesti meisterlikud!) kokku ja viiakse Keilasse, kus 31. mail avatakse üleriigiline lapitööde näitus.
“Mõtlesime, et viime kõik tööd kohale ja alles siis valime, mille üles paneme: siis on näha, mis üldisesse konteksti sobib,” ütles Eve Oro, lisades, et eelmisel üleriigilisel näitusel kahe aasta eest Raplas olidki pooled tööd Kiwwja naistelt.
RIINA MÄGI
