Uue nädala alguses tähistame emakeelepäeva, mis meil siin Maarjamaal on muidugi eesti keel. Raadioetteütlus kogub iga aastaga populaarsust, sellega pistavad rinda nii koolijütsid kui vaarvanemad ja selleks hakati Vikerraadioski aegsasti harjutama. Vaevalt etteütlust vaid auhinnahimust kaasa tehakse, ilmselgelt pakub võistlejaile huvi eelkõige see, kui hästi nad oma emakeelt, mis viimasel ajal nii kangesti muutuma kipub ja mille reegleid tasapisi lõdvemale lastakse, tegelikult oskavad.
Inglise keele pealetung teeb meile teinekord tuska küll – kõik need tšillimised, laikimised ja tšättimised… Aga mõelgem järele, millal eesti keel meil muutusteta ja kõrvalmõjudeta on püsinud. Tsaariajal koolis käinud nimetasid tuletikke pitskiteks, Läti piiri ääres kutsutakse nii mõneski peres küüslauku tänaseni kiplokiks. Kadakasaksluse ajastki jäi maakeelde nii mõndagi koomilist, näiteks ei tarvitanud härrasrahvast teeninud virtinad koduski puljongi kurnamiseks mitte lihtlabast sõela, vaid ikka duršlahi… Aga kõigele vaatamata on meie emakeel ja riigikeel üsna terve ja priskena siiani alles.
Kahtlemata on meil õigus oodata ja mõnel puhul nõudagi, et ka Eestimaa teistest rahvustest elanikud meie riigikeelt oskaksid. Samas võiksime meeles pidada, et nii, nagu meile, on mujalt tulnuilegi nende oma emakeel kõige kallim, isiklik ja armas; nad tahavad oma lähedastega suhelda selles keeles, nad soovivad, et nende järeltulijadki seda veatult rääkima ja kirjutama õpiksid.
