Majanduse elavdamise eelduseks on kaupade ja teenuste käivete kasv. Erasektoris ringlevate käibevahendite ja ressursside kasv teeb ühiskonna rahakoti kopsakamaks, kasvatab ostujõudu. Sama eesmärki võivad täita ka ühiskonda saabuvad rahalised eraldised ehk Euroliidu struktuurifondidest laekuvad vahendid, abid jmt, kuid nende nimel tuleb teha lisakulutusi (ülal pidada bürokraatlikke ametiasutusi, teha püsikulutusi kasvatavaid investeeringuid jne), mis lõpptulemit lahjendab. Unustada ei tasu ka seda, et nende laekumine pole garanteeritud, nende saamise nimel tuleb kellegi pilli järgi tantsida. Majanduskasvu rajamine abile on lootustel elamine.
Osade maksude langetamine ja teistega asendamine käibevahendeid ei kasvata. Tööjõumaksude alandamine (sotsiaalmaksu määra langetamine, maksuvaba tulumäära langetamine või muuu taoline ponnistus) ja nende varamaksuga või tarbimismaksudega asendamine majanduskasvule uut hoogu ei anna. Mõnedel huvirühmadel võib paremini minna, kuid oodatut, kõikehõlmavat ja enamikule tuntavat majanduskasvu sellele ei järgne.
Mida suuremad summad tarbimises liiguvad, seda tugevamatel jalgadel ettevõtlus seisab, seda hõlpsam on lisaväärtust kasvatada.
Euroopa Komisjon prognoosib 2016. ja 2017. aastaks Eurotsoonile 1,7 ja 1,9 protsendilist majanduskasvu. Lätlastelt oodatakse 3,1 ja 3,2, leedulastelt 2,9 ja 3,4, eestlastelt 2,1 ja 2,9 protsendilist kasvu. Võime uhkustada keskmisest kõrgema kasvuga, kuid seda vaid protsendilise näitaja osas. Nominaalses kasvus jääme teistele alla. Vastuolulisus tuleb võrdlusbaasidest. Sakslaste, soomlaste, rootslaste lähtepunktid teevad kasvude protsendilised näitajad võrreldamatuteks.
Balti riikide stardipakud on lähestikku, jälgigem nende võiduajamist. Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt suudavad lätlased kasvatada sisemajanduse kogutoodangut protsendilises mõõtes 48 (2016) ja 10 (2017) protsenti enam kui meie. Leedulased on meist 38 ja 17 protsendiga ees.
Rahaga tehakse raha. Et eeldus pühitseb abinõusid, siis tuleks aktiivsemalt sekkuda protsesside suunamisse ja kasutada ühiskonnas olevaid vahendeid efektiivsemalt. Mida suuremad summad erasektoris liiguvad, seda kopsakamat majanduskasvu saavutame. Teisiti asjad ei käi.
Ressursside nappuse üle pole põhjust nuriseda. Võtame näiteks töötukassa varud, mille mahud on võrreldavad aastase tulumaksulaekumisega riigieelarvesse. Tegemist on ressursssidega, mida annaks majanduskasvu katalüsaatorina kasutada. Tarmukas oleks need maksjatele tagastada. Kuid isegi töötute vahel jaotamine kosutaks ettevõtlust paremini kui nende administreerimine ja arvel hoidmine. Raha suunduks tarbimisse, sealt ettevõtlusse.
Ettepanek võib esmapilgul kummalisena tunduda, kuid mida suuremaid summasid majandustegevuses pööritame, seda suuremad lisaväärtuse ja jõukuse kasvatamise võimalused tekivad.
Kasutult seisvate vahendite kasutusele võtmise kõrval annaks ohjata ka ebaproportsionaalselt kõrgeid kulutusi ning selle arvelt maksumäärasid vähendada. Võtame näiteks emapalga, mis on teiste toetustega võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge. Oleme helded sõjaliste kulutuste tegemisel. Ühiskonnas on küllalt võimalusi, et maksumäärasid allapoole nihutada ja sellega ettevõtlusele hoogu lisada. Muudatused saavad põhineda küll ühiskondlikul kokkuleppel, kuid eos pole mõtet neid materdama hakata.
Raha paneb majanduse kasvama, rahaga tehakse raha. Mida enam vahendeid konkurentsi tingimustes ettevõtete käsutusse jätta, seda suurem on majandukasv.
Võiksime innukamalt otsida finantsvõimenduse võimalusi. Riigieelarve kasvule panustamine loob mugavusi, kuid jõukust ei kasvata. Riikluse tugevus ei peitu mugavustes, vähem oluline pole elanike reaalsete sissetulekute kasv. Selle nimel tasub ohvreid tuua. Majandustulemit saab kasvatada. Võimalusi selleks on.
EUGEN VEGES
